Tegemist on nimistuga sajast albumist, mida kavatsen oma elu jooksul mitu korda kuulata ja julgen soovitada seda teha ka teil. Tänaseks oleme jõudnud nimistus neljanda kümnendini, ehk albumid 31st kuni 40ndani. 

Luues sellist nimistut satud ühel hetkel vältimatult kohta, kus tunned, et artistid on omavahel ehk liiga seotud. Sedasi ka selles kümnendis – palju lõimumist, ühist teekonda, koostööd ja üksteise fänniksolemist. Ühe tuntud teooria kohaselt on nii, et kui tunned kuute inimest, siis läbi mingi seose tunned kogu maailma. Ka muusikaelus on nii. Ükskõik, kui lähedalt või kaugelt me ei vaata, leiame koostööd, ühist ajalugu, inspiratsiooni või geograafilist seost. Tegelikult on see ilus ning nii see peakski olema. Kui armastad muusikat, siis toeta, seo ja tutvusta artiste, kuidas iganes parasjagu suudad. Sedasi jääb muusikakultuur liikuma ning mõne kümnendi pärast on jälle hea soe sarnane nimistu koostada. Juba uute, kuid endiselt seotud artistidega.

Kuulakem, toetagem ja tehkem muusikat. 

31. Melo-X “Fewture”, 2012
Melo-X, sünninimega Sean Rhoden on Jamaica juurtega New Yorkis tegutsev DJ ja produtsent. Tegemist on värskendavalt vaba ja julge kreatiivse visiooniga artistiga, kes kõõlub pidevalt eksperimentaali äärel, nii žanriliselt, kui formaadiliselt. Nimelt – 2015. aastal välja tulnud EP “Curate” idee seisnes selles, et kuulaja saab ise kureerida läbi sämplite oma teose, liigutades kursorit muutub biit ja filter. Rhodeni karjäär sai alguse nii nagu ka paljudel teistel kaasaja produtsentidel – olles bootlegi meister oma magamistoast, hõljudes Soundcloudi pilvedes. Just Soundcloudist noppis autori illegaalse remix’ide lühialbumi Beyoncé, kes palus tal kaaskirjutada kaks lugu oma “Lemonade” albumile – “Sorry” ja “Hold up”. Pärast seda on produtsent kaasa teinud nii OTR tuuril, kui paljudes teistes Jay-Z ja Beyoncé projektides. Moodsa aja moodsa muusika ja moodsate platformide biidi-muinaslugu.

32. Wantigga “Pillow Talk”, 2016
Wantigga ehk Jonathan Tani nime nähes ei hakka peas kummitama konkreetne meloodia, vaid tema käekiri üldiselt. Selleks on väga äratuntav ja automaatselt uplifting 90ndate rnb, bass-popised klubide armastuslood, futu-soul ja unikaalne heli. Ta on sündinud, kasvanud ja terve elu biite teinud Hollandis, oma kodus. Lapsena puutus ta tihedalt kokku gospeli, souli ja džässiga ning nendel stiilidel on pöördumatu mõju ka tema tänasesse käekirja. Hiljem, küllaltki loogilist rada pidi, liikus ta edasi hip-hopini ja sealt elektroonikasse. Enda biitide kohta ütleb ta ise nõnda: “Ükskõik, mis žanrit ma parasjagu ka ei puudutaks, küsin igal hetkel endalt, mida J Dilla teeks?”. “Pillow Talk” EP on kombinatsioon tormisest eksperimentaalist ja pehmest saundist – UK house’i, rnb ja hiphopi lõks, mis hoiab kenalt tantsuplatsil kinni. Välja antud Roche Musique plaadifirma alt, kuhu ta ideaalselt sobitub – plaadifirma, mis silub majamuusika, rnb ja tulevikusouli jooni.

33. Jon Phonics “White Neckle”, 2014
Nimistusse on taas saabunud üks helikunstnik, keda teame tänu Gilles Petersoni “Brownswood Bubblers” kogumikele. Tänud! Jon Phonics on artist, kelle kohalikud kahurväed on populaarseks mänginud esimese äratuntava lüürikaga: “Baby listen to me pleaase…”. Ülevoolavalt ja romantiliselt elektrooniline – 80ndate sündikäigud, mis on esitatud eksperimentaalselt läbi 90ndate rnb tunnetuse. Lisa veidi hiphopi ja tulemuseks on tantsule hüpnotiseeriv sügavvärviline müstika ehk EP “White Neckle”. Žanripaljususest on tal endal öelda “White Neckle” EP puhul seda, et tegemist on kergel viisil CV-ga, mis on loodud kolmes erinevas kohas nii geograafiliselt kui ka vaimselt. Esindades teda kolme artistina. Kõlab ainult loogiliselt, kuna mõjutuses on kuulajana märgata selgelt segu kolme kümnendi ja kolme erineva žanri sümbioosi – juba mainitud 80ndate funk, 90ndate rnb ja 00ndate grime.

34. ATF (All These Fingers) “Hoods”, 2015
Täiesti tavaline kutt Michiganist, kellele meeldib biite teha – All These Fingers. Tema biite armastab teiste hulgas kasutada ka näiteks Bishop Nehru. Ta on iseenda poolt hästi hoitud saladus – laseb oma muusikal enda identiteediks kasvada ja varjab end isikuna. Sel aastal andis välja oma 50nda beattape albumi ja nimetas selle viimaseks. Esimene album tuli välja aastal 2008 ja kümme aastat hiljem viimane, 50s. Olles sügav kunstnik, tundus olevat numeroloogiliselt märgiline panna sellenimelisele projektile punkt ja pakkida oma trummimasinad kotti. Üheks põhjuseks toob ta veel selle, et biidimaailm on tema jaoks liiga laiali vajunud ning tunneb, et 90ndate hip-hopist inspireerumiseks ei ole enam ruumi. Uuekooli muusikat ta artistina ei mõista ega taha sellest aru saada. Kõigele vaatamata on mega, et ta seda projekti 10 aastat nii suures mahus tegi. Õnneks on juttu projektist, mitte selle tundmatu isiku kogu karjäärist ning sündimas on uus ja täiesti teisesuunaline projekt – Gould ’72. Eks näis, mida järgmised 10 aastat tema sulest toovad.

35. Mikos Da Gawd “Monogamy”, 2014
San Franciscos kasvanud ja sündinud räppar ja biidimeister, kelle teekond algas väga varakult. Ta kasvas üles budistlikus kodus ja peab tugevalt oma eeskirjeks elus rahu, kultuuri ja haritust läbi isikliku kasvamise ja ühiskonnale tagasiandmise. See stoiline rahu ja ülalhoitus, mis tuleb inimesse sääraste põhimõtete läbi, peegeldub tugevalt ka tema muusikas – ükskõik kui eksperimentaalne või hektiline, läbi helide kandub loole teatav ühtsus ning tunnetus, et autor teab täpselt, mida ta igal hetkel teeb. Mikos on oluline osa Soulection liikumisest ning tööeetikas usub, et produtsendid peaksid viima oma loomingut kaugemale oma kodust ning tegema rohkem koostööd ja ühispalasid. Muusika ja kreatiivsus on kõigi oma, parim nipp enese parendamiseks on kuulata oma mõttekaaslasi. “Monogamy” EP-na tõestab viimast, ta on saanud palju toetust Soulectioni tiimilt. Albumina on see teos väga laiahaardeline, tõestab Da Gawdi laia ampluaad ja võimekust kureerida väga erinevaid keskkondasid, ambient-chill paladest klubibassi träkkideni.

36. Débruit “From The Horizon”, 2012
Uuekooli maailmabassi ja hip-house’i esimees ja prantsuse muusikamaag, kes tunneb kuumade ida-rannikute helisid nagu oma käe tagumist külge. Xavier Thomas ehk Débruit on stereotüüpide ja tantsupõrandate murjda. Iga EP ja album on olnud teistest täielikult erinev ja nullist alustatud, võttes inspiratsiooniks või raamistikuks erineva kultuuri või osa maailma laiast muusikaajaloost. Isiklikult võttis mul endal tükk aega enne, kui mõistsin, et tegu on Euroopas tegutseva mehega. Oskus rääkida maailmakeelt läbi muusika on hämmastav – idamaade ja Aafrika vokaalikõlksud, Aafrika rütmid, 80ndate sündikäigud, house’i võnked ja kõik segatuna nii, et seda annab nimetada elektrooniliseks hip-hopiks. Mingil määral. Kui just peab millegiks nimetama. Muusikaline maailmaavastaja, olgu avastatud maad siin reaalsuses või kusagil alternatiivis. Oma väiksel moel võitleb suurt võitlust lääneliku ülelihtsustamise vastu teiste muusikakultuuride suhtes. Ta püüab esitleda kõike, mis jääb avastamata ja kuulmata. Oma muusikat, millele on pea võimatu žanrinimetust anda, kirjeldab ta sedasi: “Õppides uute kultuuride muusikat, õpin justkui nende keelt. Aga mul jääb oma aktsent”.

37. Melodiesinfonie “Friede Freude”, 2014
Olles tulnud kaugele oma esialgsetest loometükkidest, mis olid õrnad, vaiksed, krabisevad moodsa džässi näidised, kirjutatud küllaltki ettevaatlikult klassikalise džässi reegleid silmas pidades, on Melodiesinfoniest kasvanud loominguline loom. Kogu eelnimetatud põhi (enamuses anti välja Jazzo & Melodiesinfonie nime alt) on säilinud, ent lisandunud on julged elektroonilised ja bassised kihid, säilitades oma voolavat iseloomu. Melodiesinfonie on silmapaistev produtsent, kes oskab nii emotsionaalselt kui ka tehniliselt kasutada ära vaikuse vokaalides (tihedalt esinev “Flying high… You know how I feel” sämpel tema lugudes). Esimeste katsetuste essents ja see miski, mis tõstab ta massist välja, on säilinud ning õpitu ja uued väljundid on seotud juba töötavale käekirjale. Sama põhimõte väljendub selgelt ka vahendites – oma esimese vana Rolandi sämplerimasina äraviskamise asemel ehitas ta selle ümber live-bändi. Üks tugev joon, mis läbib ta kogu loomingut on, et ta toob oma muusikaga valguse ja päikese – ainult positiivne heli, kas nostalgilise alatooniga või lihtsalt rõõmsameelne, ent igal juhul valgust toov.

38. Low Roar “Low Roar”, 2011
Low Roar musikaalse grupi visiooni autor, Mehhiko ja Leedu juurtega Ryan Karazija ütleb ise, et nende muusika ei ole kirjutatud ainult Islandist. Vabandust, aga kuulajana on seda metsikult raske uskuma jääda. Stiiliks on atmosfäärilised üksildased pool-kinemaatilised muusikamaastikud, segatud Ryani väreleva ja võimsa vokaaliga. Tekitab unustamatu koosluse ja emotsiooni, peaaegu hümnilik meloodia. Tegu on veidi valusa projektiga, Ryan kirjutas iga päev ühe loo oma elust – kuidas uues riigis ellu jääda, kuidas end ja oma pere ülal pidada ja samal ajal muusikat teha. See ahastus ja jahedus kajab muusikast läbi väga kaunis-kurvalt. Kuna albumil oli peaaegu olematu eelarve, on kogu asi lindistatud tema enda Reykjaviki köögis, läptopi abil. Kõik see annab albumile tohutu aususe ja autentsuse.

39. IAMNOBODI “Snapshots from Berlin”, 2014
IAMNOBODI on Soulectioni ja Jakarta Recordsi kuldne laps, kes oli juba 13-aastaselt MC ja varsti peale seda järgnesid biidid. Käekiri ulatub Nigeeria juurtest klassikalise džässini ning klubibassist moodsa funk’ini. Iga kord, kui kuulen väikest heledat häält loo alguses ümisemas “Iamnobodi…”, hakkavad kõrvad juba iseenesest teravamini kuulama, et millega nüüd ühele poole on saadud. Alustas magamistoaprodutsendina, tehes atmosfäärilist ja romantilist bassimuusikat, nüüd figureerib lugematult paljudes featuring-listides. Ta on oma nime jätnud inimeste mõttemärkmetesse just selle tõttu, et muusikas on see element, mida kõrv ehk kinni ei püüa, aga muusikaliblikad paneb kõhus ringlema. Aus tunnetus või soul, nagu armastatakse seda nimetada. “Snapshots From Berlin” on 10-looline album, kus iga lugu on inspireeritud ühel või teisel viisil sellest imelise energiaga linnast. Vinüülile on pressitud 250 koopiat, kus iga vinüülikaas on erinev koos originaalpolaroidi ja Mr.Nobodi enda kirjutatud märkmetega. Eriline.

40. Flamingosis “Pleasure Palette”, 2016
Aaron Velasquez ehk Flamingosis – tema artistinimi on tulnud vabakäelisest frisbee-liigutusest, mille ta enda isa leiutas. Ta on käsi südamel üks kõige funkym viimaste aastate elektroonika produtsent, DJ ja beatboxer. Tema looming on totaalselt pingevaba ja õnnelik oma meloodias, trummis ja sämplites. Siidine segu Flying Lotuse ja J Dilla stiilist, ning retro funk’ist ja diskost. Ta albumid on tehniliselt küll instrumentaalalbumid või beat-tape’id aga nii värske sämplikasutusega, et reaalsuses neid nii ei saaks nimetada. Ta ise kirjeldab “Pleasure Palette” albumit nii: “See on kollektsioon instrumentaalidest, mis sind soojendavad ja nad tulevad otse mu südamest”. Kui ilus.

Kuula albumeid Spotify pleilistist: https://goo.gl/sQevC6

Tutvu 1-10 albumivalikuga siin:
http://anditshappening.ee/100-albumit-kuulamiseks-1-10/

Tutvu 11-20 albumivalikuga siin:
http://anditshappening.ee/100-albumit-kuulamiseks-11-20/

Tutvu 21-30 albumivalikuga siin:
http://anditshappening.ee/100-albumit-kuulamiseks-21-30/