Sandra Leushina
Siin me oleme – aasta peaaegu mööda saadetud. Aeg kokkuvõtteid teha. Häppeningi muusikatoimetajad panid pead kokku ning tegid nimekirja albumitest, mis 2017. aastal välja anti ning oma sisuga liigutasid.
Nimistust leiab nii kodumaist kui ka välismaist loomet. Märkuseks see, et kauamängivad pole paremuse järjestuses, vaid segamini. “Parem” on subjektiivne. Idee on tunnustada, soovitada ning meenutada kõnetanud loomingut.
Head (taas)avastamist!
Mount Kimbie “Love That Survives”. Elektroonilise muusika üheteistkümne-träkine kullavaramu, mis seekord tundub helipildilt pigem mitmepealise bändi, kui duo loome. Albumil löövad kaasa King Krule, Micachu ja James Blake. Kauamängiv on vahelduva rütmikaga, keerulisema ülesehitusega kui varasemad stuudioalbumid “Crooks & Lovers” ja “Cold Spring Fault Less Youth”.
Jonwayne “Rap Album Two”. Jonathan Wayne on geniaalne poeet, räppar, instrumentalist. Selle aasta 17. veebruaril avaldatud kaheteistkümne looga kauamängiv on justkui ood tervenemisele. Autor võitles pikalt alkoholismiga ning nüüdseks avalikkusele teatanud, et on olnud “puhas” ja tagasi muusika juures. Oma tekstidesse on ta lülitanud isiklikud hirmud ja psühholoogilised raskused.
Thundercat “Drunk”. Eksperimentaalsed funk’i fusion’i ja r&b maitsed. Album on eluline kulg, mis algab helgemal noodil ning lõppeb autori südamevaluga. Kauamängival teevad kaasa Kenny Loggins, Michael McDonald, Kendrick Lamar, Wiz Khalifa ja Pharrell. Multitalendi Stephen Bruner’i aka Thundercat’i tekstid on otsekohesed, hääletämber mahe ning kuulama kutsuv.
Estrada Orchestra “Jazzbeatjäätis”. Albumil on viis träkki, kuid veninud on need maratonipikkusteks. “Jazzbeatjäätise” puhul on mindud konkreetsemaks ning albumil on vähem teatud nooruslikku mässaja-olemust kui varem. Siiski on kauamängiv eksperimentaalne ning julge, just oma pidevate muutuste näol. Lisainfot võite lugeda artiklist.
Bonobo “Migration”. Oleme albumi olemuse enda jaoks lahti kirjutanud SIIN. Kokkuvõtlikult – LP on inspireeritud pikast reisimisest ning koju pöördumisest; identiteedi visioniseerimisest ja selle küsimuse alla seadmisest. Artist nimetab oma muusikalist käekirja spirituaalseks ning väärtusi ja elu peegeldavaks loominguks.
Four Tet “New Energy”. Kieran Hebden ehk Four Tet pöördus oma juurte juurde – downtempo, džässilikkus ning meloodiline soojus. Kuigi albumil kohtab ka klubisse sobilikku muusikat. Mõnusad variatsioonid, mis toidavad hinge ja pakuvad kõrvailu.
12EEK Monkey “Xibalba Spa”. Genka, Põhjamaade Hirm ja projektis kaasalöönud biidimehed said hakkama väga väärika albumiga. Ka meie poolt sai selle heli- ja pildikeelest arutletud. “Allilma Spa” on LP, mis on täis sümboolikat, linnašamanismi ja erinevate narratiivide segunemist. Kauamängiv hajutas Eesti hiphop’i piire ning üllatas paljusid kriitikuid.
Miljardid “Kunagi läänes”. Kunagine skeptiline hoiak nimetatud bändi suhtes antud kauamängivaga kadus. Head instrumentaalid, liigutav lüürika ja huvitav vokaal. “Album on ühtaegu nukker tõdemus inimseisundi paratamatusest kui ka imetlus kõige kauni suhtes, milleks me võimelised oleme.” – Marten Kuningas.
Fever Ray “Plunge”. Ootamatu, julge, üle-võlli. Album on täis riske, seksuaalsust, feminismi, armastust ja konfliktsust. Karin Dreijer’is ei pea pettuma. Fever Ray on maiuspalaks ka The Knife’i fännidele ning kunstilembelistele kuulajatele.
Zola Jesus “Okovi”. Zola stiili kirjeldab industriaalsus, maastikulisus ja ka pop-gootilik suund. Artist põimib oskuslikult kokku elektroonilist ning klassikalist muusikat tugevate sõnumitega. “Okovi” kõnnib elu ja surma piiril, igatsuses ja naiselikus hulluses.
Tyler The Creator “Flower Boy”. Albumil teevad kaasa Frank Ocean, Kali Uchis, A$AP Rocky, Estelle jt. Kauamängiv meenutab tõepoolest lillebuketti – erinevate varieeruvate lõhnadega. Kohtab nii õrna/romantilist kui ka nagla vaibi. See väljaanne on viimistletum kui Tyler’i eelmised.
Arcade Fire “Everything now”. Arcade Fire on alati tohutult vaimustanud bowieliku eklektilisusega. Bänd on eelmiselt albumilt “Reflektor” tuttavlikule helipildile teinud korraliku diskokümbluse ning loonud sellega muusikalise avantüüri “Everything now”. Soovitan seda pidulikku kunsttükki kuulata algusest lõpuni repeat’i peal, et nautida esimese ja viimase laulu täiuslikku sulandumist ja albumi “kõiksuse” narratiivi.
The xx “I See You”. Inglise indie-pop bändi kolmas kauamängiv tõstab esile bändiliikmete arenguhüppe. Simi ja Crofti varasemast küpsem ja emotsioonidest laetud lüürika ning Smithi uue tunnetusega biidid annavad The xx stiilipuhtale loomingule uue rikkaliku varjundi.
Beck “Colors”. Pea 25-aastase karjääri vältel on Beck iga albumiga avanud kuulajale uue küljetahu ise endast, kaotamata talle iseärast rokilikku essentsi. Julgen väita, et “Colors” on Becki senisest loomingust kõige joviaalsem album, mis hellitab kuulajat psühhedeelse sünt-popp roki ja tänapäevase elektroonika mikstuuriga. Igati paslik kuulamine pidustuste perioodil!
Pia Fraus “Field Ceremony”. Kaunid unenäolised indiemaastikud, mis endaga kaasa kisuvad. Pia ja tema bänd on seganud kokku müstilise islandilikkuse ja kodumaise sombususe. Keeranud ka omamoodi vindi peale – serveerinud parajas soojuses.
Ei tohi ka unustada Häppeningi selle aasta intervjueeritavaid ja nende 2017. aastal väljaantud kauamängivaid. Nende albumite kohta saate lähemalt lugeda artiklitest: Erki Pärnoja “Eferglow”, Maria Faust & Kira Skov “In The Beginning”, The Werg “The Werg”, Otto Suits “Otto Suits Instrumentals”, 5LOOPS “2000MISIGANES”.