Sandra LeushinaJuhtus nii, et astusin välja oma mugavustsoonist. Teie ees on intervjuu silmapaistva koomikuga. See intervjuu on täis naeru ja materjali, mida igaks juhuks natukene tsensuurima pidi.
Ari Matti Mustonen on mees, kellel puudub valehäbi ja kes suudab naerma ajada kelle iganes. Huumor toob inimesi kokku. Läbi huumori saab anda edasi elulisi aspekte ning probleeme. Huumor võib sulatada kõige külmemad südamed ja on olnud iga kultuuriruumi lahutamatuks osaks.
Ari on kosmopoliit ning viibinud väga paljudes erinevates keskkondades. Tal on avar silmaring. Elanud on ta Eestis, Poolas, Austraalias ja trippinud ka Tais. Stand-up’i viljeleb ta nii eesti kui ka inglise keeles. Tutvuge Stand-Up maailma ja Ari Mattiga lähemalt.
Palun selgita, mida Stand-Up Comedy endast täpsemalt kujutab?
Kõige lihtsam on ilmselt öelda nii – naljade rääkimine. Naljade taga on juba erinevad suunad. Tänapäeval räägitakse ka anekdoote. Näiteks Jimmy Carr, kes on väga tuntud. Tema loob kiire setup’i ja sellel on ilmselge ülesehitus, kus on 1-2 detaili ning punchline lõpus, mille peale naerdakse. Kui vaadata näiteks Louis C.K.’d ning Lenny Bruce’i, siis nende stiil on selline, kus räägitakse lugusid. Seal võib olla nii punchline, näitlemist, grimasse, ajastusega mängimist. Stand-Up on kõik see, kus oled laval üksinda ning inimesed naeravad.
Kas nimetaksid seda kunstiliigiks?
Selles mõttes kindlasti, et ta on performance art. Kui mõtled, et kui hull on see, et teed teatrit: etendust, draamat, komöödiat ning teed seda grupi inimestega. Seal on sünergia ja klapp inimeste vahel, mida teised vaatavad kõrvaliselt. Sa oled küll seal, aga Sa pole päris kohal. Ta ei ole film ka, seal on keskmine piir, kus tekib massihüpnoos. Oled teatris ja naudid etendust ja oled emotsionaalselt sees, vaatad, mida näitlejad tunnevad, aga oled ikkagi spektaatori rollis. Kogemus on sellest, kuidas näed. Stand-Up tihtipeale sõltub just publikust. Kui on suur ruum, siis ta on natuke võimsam, tehakse kätega midagi, žestikuleeritakse. Kui on väiksem – ollakse intiimsem.
Stand-Up on meeletult raske, sest laval ollakse üksi.
Üksinda oma mikrofoniga, ei peida end ära. Peitmist ei mõtle ma halvustavalt, teater pole kerge, aga see on hoopis teine. Väga palju näitlejaid on üritanud Stand-Up’i. Eestis sama moodi – Hannes Võrno, Jan Uuspõld, Ott Sepp jpt. See ei ole SEE. Ma olen käinud vaatamas. See ei ole lähedalgi sellele, mida tehakse mujal.
Kui võrdleksid seda nüüd kokkuvõtlikult näitekunstiga, mis on erinevused?
Stand-Up’is ei kasutata props’e, ei kasutata stseene, pluss Sa suhtled inimestega. Vahepeal vaadatakse kellelegi lavalt otsa. Selles hetkes toimub laval olija ja kuulaja vahel midagi. Tegelikult terve ruumiga. See meeldib mulle hullult, seda ei toimu monoteatris.
Stand-Up on Eestis viimastel aastatel populaarsust kogunud. Mõnda aega on tegutsenud Comedy Estonia ühing, mis organiseerib üritusi ning koondab kokku koomikuid. Kas oled selle ühinguga seotud? Oskad sellest lähemalt rääkida?
Liige ma lepinguliselt ei ole, kuna olen palju välismaal ja lähen uuesti. Olen rohkem külalisena seotud. Comedy Estonia asutaja ning promootor on Louis Zezeran. Tema tegeleb minuga. Stand-Up on alati olnud seotud Open Mic’idega, kus saab oma nalju proovida. Sellist asja ei ole näiteks teatris. Louis on loonud Eestisse skene, mida varem polnud.
Millises seisus on Sinu arvates Eesti Stand-Up?
Kusjuures, näiteks Soomest, Lätist ja Leedust kõvasti ees. Ainult tänu Louisele! Huvitav on see, et kui skene tekkima hakkas, siis mina jälgisin seda kõrvalt. Käisin esimesi üritusi vaatamas, mida Zezeran korraldas. Mäletan liikvel olevaid jutte, et eesti keeles ei saa Stand-Up’i teha. Et saab teha monoteatrit, aga päris Stand-Up’i ei saa teha. Siis hakkas asjaga tegelema Sander Õigus. Ma olen viimasel ajal sellele mõelnud, et Eestis on midagi. Kas see on seotud sellega, et meid on mõjutanud venelased, soomlased, aga meil on äärmiselt kirev keelevõimekus ja lisaks ka iseloom.
Mida rohkem ma reisin, seda rohkem mulle meeldib Eestit vaadata kui spektaaklit. Mulle meeldib eestlaste külmus – see, kuidas toidumaailmas müüja vihkab Sind, ta ei taha Sind kunagi enam näha. Mind ajab see naerma.
Meie sarkastiline olek…
Kas Sul on Eesti maastikul lemmikuid koomikuid?
Sander Õigus, Mikael Meema, Karl-Alari Varma, Mikk Sügis… Nad on kõik tüübid, kes teevad päris asja. See on huvitav. Inspireerivad ju mitte ainult väga kuulsad inimesed. Inspireerib ka see, kui keegi räägib oma elu esimese nalja laval.
Rääkides nüüd Sinust endast täpsemalt. Kuidas leidsid tee koomikuks olemiseni ning lavani?
See tuli väga ootamatult. Kui mõelda, mis mind elus huvitanud on… Ma olin see tüüp, kes käis jõusaalis kolm korda päevas, jõin valgupulbrit ja öösiti lugesin, mis amino-happeid võtta enne magamaminekut. Aga noh… Ma vaatasin salaja Stand-Up’i. Ma ei rääkinud sellest kunagi ja ei julgenud tunnistada. Ma olin enda peas sellises maailmas ja keskkonnas. Pubeka mõistus, kartus, mis teised arvavad. Melbourne’is ei teadnud mind keegi ja seal oli julgust põruda…
Kui hakkad elus tegema midagi, milles tõeliselt kirglik oled, siis hakkad nägema eelmisi trepiastmeid, mida enne ei näinud. Ma olin näiteks keskkoolis alati see tüüp, kes ajas inimesi naerma. Ma ei ütle seda olles egoist, vaid tõesti ajasin. Kõige täpsem mälestus – meil oli kunagi õpetajate päev ja ma pidin olema direktor. Direktor oli meil karateka, idee oli, et võtaksin kimono, kuid mina võtsin hoopis ülikonna kaasa. Mõtlesin sel hommikul nii, et lähen kooli, aga ma olengi direktor, mitte Matti. Vaatasin direktorist videosi, kuidas ta liigub, harjutasin peegli ees. Koolis käitusin täpselt nagu tema. Samuti pidin ühel aktusel esinema kõnega Sikupilli keskkooli õpilaste nimel. Sain sellest teada viimasel minutil. Sel hetkel otsustasin kõne pidada hoopis direktorina, sest ma ei olnud end ettevalmistunud… Polnud mingit kõne, panin selga uuesti ülikonna ning esinesin temana 160 inimese ees. Imiteerisin tema kõnemaneeri ning muutsin selle naeruväärseks. Lõpuks inimesed plaksutasid. Arvati, et olen väga palju harjutanud… Vene keele õpetaja ütles, et “midagi Sinus on”. Viis-kuus aastat hiljem tuli mulle see mälestus meelde. Ja nüüd on asjad klikkima hakanud.
Kas Sa üldse koged lavahirmu?
Kogen, aga see on väga teistsugune, kui teistel. Vot, teiste koomikutega on sarnane hirm. Kardan seda, et ma ei soorita midagi hästi, aga teiste reaktsioon mind ei huvita üldse.
Ma ei karda, kui keegi naerab minu üle.
Aga mida Sa siis täpsemalt põed?!
Kui Sa oled kodus üksinda ja kirjutad oma mõtteid üles ja arvad, et see on naljakas… Ma olen kolm neli päeva selle nalja üle mõelnud, paremaks teinud, lõiganud. Nüüd ma astun lavale ja sada silma vaatavad mulle otsa. Seal on valgus, vaikus, mikrofon ja mina ning SEE mõte, mis tuli minu seest. Mis minu arvates oli naljakas ja nüüd ma lausun selle ning inimesed vaatavad mind selliste nägudega, et: “Sa oled ju talenditu mitte-naljakas imbetsill!”. See tunne – tühjuse tunne. Ma olen täis teatri saali ees teinud set’i niimoodi, et inimesed ei vaata mulle peale etendust otsagi. Ma olen nii piinlikus olukorras olnud oma elus… Minu arust oli naljakas, aga teistel ei olnud.
Kuidas Sa lahendad sellise olukorra enda jaoks?
Lähen koju, vihkan ennast.
Ma vihkasin ennast päevi, ma ei rääkinud kellegagi nädalaid. Oleksin nagu Vietnami sõjast tulnud. Kõrvad kumisesid… Kõht higistas – sellised kohad higistasid, mis muidu ei higista. Peas on mõte, et see on raudselt märk, et ma ei tohi seda teha.
Kuidagi moodi teed paar keikat veel – sakid. Siis hakkab keegi naerma, hiljem naerab keegi veel. See on meeletult aus kogemus enda egole, enda iseloomule. Teha neid asju ja teada… Olla näiteks kasvõi 30 inimese ees, kes arvavad, et Sinust ei saa elus mitte midagi, aga oma peas mõtlen, et ainult praegu läks halvasti, kuid stay with me brothers (naerab).
Milline on olnud seni kõige meeldejäävam esinemine, võib-olla tipphetk?
Huvitav enda jaoks oli, kui viibisin Tais. Läksime väiksesse rannakülla, kus elavad vanemad sakslased ja ameeriklased. Sinna peab minema autoga, kuskil seisma jääma, ronima üle mäe – Indiana Jones’i stiilis. Seal tegime Stand-Up’i treehouse’is. See oli suur, tellingutega. Maagiline asi, et lähen oma suguelunditest rääkima kusagile sellisesse kohta… Minu juurde tuli keegi vanem härra ameeriklane. Hilistes kuuekümnendates ära põlenud mees, kes nägi välja selline, et joob iga päev. Tuli ja rääkis, et ta pole Eestist kunagi midagi kuulnudki, aga talle meeldis, et rääkisin Ameerika asjadest, Oprah’st, ajasin ta naerma. Oleme erinevast maailmast, erinevast generatsioonist. Me ei mõista teineteise elu probleeme, kuid me jagame SEDA hetke, kus ta naerab minu naljade üle kusagil Tai onnis. Sellised hetked näitavad, et teen midagi, mis on tore.
Kui Sinu naljadest süvitsi rääkida… Iseloomusta oma huumori stiili. Millised suunad on Sulle südamelähedased?
Ma just olin ca 140 inimese ees Sinilinnus ja rääkisin sellest, kuidas ma seksisin väiksena oma tolmuimejaga (naerab). Täiesti faktiliselt, kellelt ma laenasin selle tolmuimeja jms detailid tõin välja. Ma proovin erinevaid asju, vahel teen natukene ka poliitilisi nalju, ka immigratsiooni teemalisi.
Iga inimene on naljakas, kuni astub lavale. Kõik see lavaline keskkond muudab asjaolusid. Mõnel koomikul läheb 20 aastat selleks, et ületada seda barjääri.
Kõik koomikud teavad seda hetke, kus Sa laval tunned millisekundiks, et oled täpselt Sina ise ja teed asja, mida armastad. See hetk läheb kohe üle. Mina jahin, et ükskõik, mis mind naerma ajab, sobib. Nägin artiklit, et Auschwitz on Poola neljas kõige enim teenivam ettevõte. Mis on rohkem juudilikum, kui Holokaustis suremine? Kui avad Holokausti muuseumi ja teenid oma rahva surma pealt raha (naerab). Kasvõi sellised asjad – ja see ei ole isegi nali! Mulle meeldivad tabud.
Mulle meeldib see, et vanemad inimesed ei tunne valehäbi!
Kas see on olnud teadlik “kuvandi” valimine?
Ei ole. Märkmik on ju täis asju, mis ei ole üldse naljakad…
Kuidas oma esinemisi ette valmistad?
Telefoni kirjutan palju mõtteid, kui sa vaid näeksid! See on nagu lapse oma. Kui näiteks näen kedagi trammis kukkumas. Kirjutan ekstaasis üles, et “tüüp kukub, raudteel, ha-ha, nägu lõhki, sakib.” Pärast ma dešifreerin ja kirjutan nalja välja. Paar päeva marineerin selle üle, mõtlen. 90% ajast ma muidugi ei kasuta neid asju. Mingid sellised naljad jõuavad küll läbi filtri, mida proovin laval.
Olen mõned korrad Stand-Up’idel käinud ning väga tihti on naljad kippunud korduma. Palun selgita.
Stand-Up’i väike twist, mis muudab mängu – hetk, mil kuulaja teab nalja lõppu tähendab, et nali on läbi. Louis C.K. tegi ühte keikat vähemalt 200 korda läbi USA teatrite ning filmis seda “valmisprodukti”. Seal enam show väga palju ei müünud, sest kõik olid näinud, aga Euroopas plahvatas tema kuulsus meeletult. Sinna läheb meeletult tööd. Ma ei ole veel see tüüp. Olen teinud koostööd ühe Austraalia koomikuga, kes tegi 20 aastat sama set’i sõna-sõnalt. See ei ole hea, tema areng on seisma jäänud. Nii palju on selliseid koomikuid.
Kas Sul on omi kindlaid päästerõngas-nalju, mida alati teed?
Vahest on küll, jah. Vahel impron ka. Vahel karjub keegi publikust midagi, millest saab kinni võtta ja ära kasutada.
Mis teeb naljast hea nalja?!
Tehnikaid on palju – vasakpöörde nali, kus juhtub midagi ootamatut. Siis on nali, mis loob pildi – kus keegi räägib minevikust ja kuulaja loob oma peas ettekujutuse.
Huvitav on see, et kõige ropumad ja abstraktsemad naljad teeb heaks ausus.
Eluline ausus, imelikud asjad, mis juhtuvad elus teevad naljad heaks.
Miks sulle nalja teha meeldib? Tagasiside ilmselt?
Kindlasti on Stand-Up seotud eneseimetluse ja enesearmastusega. Kindlasti on Stand-Up’is palju nartsissismi, kuigi seda ei tunnistata. Need, kes ütlevad, et ei tee seda omaenda ego pärast, valetavad. See on ju väga nartsissistlik asi, mida teha. Mis on rohkem nartsissistlikum, kui lavale ronimine ja oma mõtetest rääkimine?
Mina panen sõnad, plaani ja teostan. Lähen lavale oma plaani täitma. Kellegi heakskiit ehk naer toidab mind.
Kuidas oma “nalja-tegemise-osavust” lihvitakse? Kuidas ennast arendad?
Jälle see, et kui hakkad elus midagi oskama, tekivad mustrid, mida saab üle võtta ka mujale. Iga päev on aega midagi teha. 99% juhtudest järjepidevus ja mingi regulaarne tegevus viib tulemuseni. Kui tahad elu muuta, mine õue, jookse iga teisipäev 15 minutit. Tee neljapäevast koristuspäev. Mustrid hakkavad korduma. Seda õpetas mulle trenni tegemine. Sa ei lahenda mata ülesandeid, kui Sa vihikut lahti ei tee. Proovin tund aega järjest nalju kirja panna. Isegi, kui midagi head sealt ei tule, siis järgmiseks nädalaks teeb see mind paremaks. Vahepeal peab tegema asju, mis ei meeldi, et saada midagi head.
Sind valiti USA võistlusele Funniest Person In The World, mille peaauhinnaks on 100 000 dollarit. Räägi palun lähemalt, mida see võistlus endast kujutab?!
Väga hull on mõelda, et Stand-Up’is on võistlused. Tahaksin finaali jõuda, et tutvuda teiste koomikutega. Kõik mänedžerid üle maailma valivad kaks koomikut oma riiki esindama. Peame olema 88 esindatud koomikust 20 seas. Finaali saab läbi veebihääletuse. Finaalis on žürii. Sama asi nagu Eurovisoon… Aga hääletage! See raha annaks hea võimaluse Ameerikas tuuritamiseks.
HÄÄLETADA SAATE SIIT: http://indi.com/7fz9x
Laik annab ühe hääle, lingi jagamine veelgi enam. Toetage omi! (Toim.)
Kas Eestis on piisavalt väljundit?
Praegusel hetkel mitte. Tahaksin teha rohkem sisu. Sisu all mõtlen naljakates filmides näitlemist jms. Eestis see kõik alles areneb.
Millised on Sinu edasised plaanid sellel maastikul?
Tahaksin Ameerikasse minna, kolme aasta jooksul. Võistluse võit võimaldaks seda.
Intervjuu: Sandra Leushina (Häppening)
Fotograaf: Kaisa Tooming (Häppening)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.