Ajastul, mil meie igapäevaelu tunduks mõeldamatu tehnoloogiata ning üheks enimkõneldud tehnoloogiliseks unelmaks peetakse inimsarnast tehinsintellekti, on digitaal-revolutsioonilised vahendid võetud kasutusele ka teatrimaailmas. Nüüdseks juba 7 aastat on Eestis tegutsenud uuenduslik ning alternatiivse suunitlusega teater Cabaret Rhizome, mille üheks suurimaks eripäraks võib lisaks mugavale publikupaigutusele pidada ka teatri oskuslikku tehnoloogiliste meediumite kasutamist. Tulemuseks on kaasahaarav tervik “reaalse elu” ja nüüdistehnoloogia mikstuurist.
Aga lähemalt – mis on see kvaliteet, mida võib leida sedalaadi etendustest; kas klassikalist teatrit asendab üks päev digitaalmeediumitest koosnev näiteruum; mis on uus normaalsus ning millal saame Eestis näha 100% tehislikku etendust? Vastuste saamiseks pöördusin teatri Cabaret Rhizome’i kunstilise juhi ja lavastaja Johannes Veski poole. Tutvume!

Johannes, Cabaret Rhizome on täna ainulaadse nišiga Eesti turul. Palun tutvusta lähemalt, mis meediumid annavad teile erisuse?
Täna on Cabaret Rhizome’i kõige omapärasemaks väliseks tunnusjooneks alternatiivse publikupaigutusega ja väga tehnoloogiakesksed teatrisaalid Tallina ja Tartu Erinevate Tubade Klubides. Nii hetkel repertuaaris olevad kui ka järgmised planeeritavad teatritööd miksivad järjepidevalt elavat teatrit, animatsiooni, filmi ja interaktiivsete lavastuste puhul ka arvutimängulist kasutajaloogikat.

ETK Tallinn (C)Kristjan Mõru

Tallinna Erinevate Tubade Klubi. Foto: Kristjan Mõru

Ehk siis miksite nii klassikalist teatrit kui ka tänapäeva meediumeid. Mis on see kvaliteet, mida pakute läbi traditsiooniliste ja ka alternatiivsete multimeediumite?
Oma teatritöödes valime järjekindlalt keerulisi teemasid, mille puhul on vajalik leiutada ja arendada sisule vastavaid vorme ja tehnoloogiaid.

Mitmed meie töös kasutatavad elemendid on ainulaadsed nii Eesti kui ka maailma kontekstis. Meie tugevaks küljeks on alati olnud julgus katsetada ja eksida.

Aegamööda hakkame eksimise ja libastumise lisasaadusena jõudma ka kunstiliselt küpsemate tegudeni.

Nagu mainisid, siis Cabaret Rhizome’i teatriformaat on ainulaadne. Kui täna olete katsetamas klassikalise teatri sulatamist erinevate meediumitega, sealhulgas digitehnoloogiliste-revolutsiooniliste lahendustega, siis tõenäoliselt olete üks hetk reaalsuses, kus sellest ebatraditsionaalsusest on saanud kultuurelamuslik igapäev. Mis Sa arvad, kaua sellesse punkti jõudmisega teil aega läheb?
Meelelahutusmaailm ja kommunikatsioonitehnoloogia tervikuna on sellest punktist (kus CR hetkel tehnoloogiliste teatrikatsetustega on) juba ammu möödas ning pigem on küsimus, kui avatud on siiski tugevalt traditsiooniline teatrimaailm ümbritsevate uute tuulte suhtes teistes eluvaldkondades, kui vastuvõtlik on teater uutele vormidele ja suhtluskeeltele, mis avalduvad kõikjal alates sotsiaalmeediast, lõpetades virtuaalreaalsusega.

Kas ootad, et selline mikstuur saaks normaalsuseks?

Usun, et teater, nagu ka kõik teised kunstivormid, vajab kaasaegse maailma peegeldamiseks ajaga kaasas käivate meediumite ja suhtlusmallide valdamist ning enda kasuks tööle panemist.

Mikstuur on normaalne.

Oidipus_foto Jana Solom 23

Etendus “Kuningas Oidipus”. Foto: Jana Solom

Nagu öeldud, mingist hetkest alates ei pea te enam tõestama, et selline teatrivorm töötab. Mis on need innovatiivsed ideed, mis suunas te vaatate/liigute?
Kaugeid tulevikusuundi liiga julgelt ei kirjeldaks. Kogemus on näidanud, et aastaga õpime ise palju uut, teeme mõtlemises mitu kannapööret ning sama toimub ka ümbritseva maailmaga. Interaktiivsus ja publiku aktiivne kaasamine, tehnoloogilised rituaalid, sotsioloogiline ja antropoloogiline uurimisväli – proovime liikuda sügavamale neisse teemadesse.

Liigume etenduste juurde. Etendus “Otsuse anatoomia” annab pealtvaatajale jumaliku rolli ja otsustamisõiguse – pealtvaataja langetab valikuid, millest koorub etenduse peategelase saatusekäik. Lähtudes Festingeri kognitiivse dissonantsi teooriast*, siis peaks etenduse lõpptulem olema vähemal või rohkemal määral etteaimatav. Kas see on nii?

Lavastuse “Otsuse anatoomia” 64-st versioonist on täna publik avanud ca pooled. Kõige huvitavamad ja ekstreemsemad lõpud on jäänud varjule – see on tingitud ka näidendi kirjutamisel järgitud loogikast, et ebapopulaarsete, ning esmapilgul “raskete” või igavate valikute taga on tihti peidus suuremat rahuldust pakkuvad lõpptulemused.

Me ei ole kahjuks  publikukäitumist tagantjärele uurinud ühegi teoreetilise / analüütilise mudeli toel, kuid usun, et tekkinud andmekogum on täiesti arvestatav baasmaterjal teadustööks.

otsuse anatoomia

Etendus “Otsuse anatoomia”. Näitlejad istuvad laval laua taga, taustaks on green screen. Publik näeb seejuures läbi teleekraani virtuaalmaailma.

Tehismaailm, sh tehisintellektuaalsus baseerub koodi sisse kirjutatud mallidele. Mis juhtub, kui publik üllatab oma otsustes? Mis dissonants sellega kaasneb?
Kaasneb alternatiivne, harvem esinev lõpptulemus, mis on rahuldavam kui igapäevasus.

Kuidas suhtud tehisintellekti (AI), kuidas ja kuhu see võiks paigutuda just Cabaret Rhizome’i tehnoloogiliste meediumite reas?
2017. kevadel on esietendumas interaktiivne lavastus “Olümpia”, mis avab antud teema hariduse kontekstis:

Mida võiksime meie, inimesed õppida masinatelt ja masinlikest mallidest, ning kui palju iseendast tahaksime me edasi anda masinatele, kes meie heaks töötama peaksid. See on täna meie proovides päevakajaline küsimus.

Seda põnevam teema, mis Sa arvad, kas teater kaotab või võidab AI tekkimisega humaansust?
Ei spekuleeri kaotuse ja võidu üle. Olen seisukohal, et AI kui inimese loodud tööriist, järglane, abiline, kaaslane ainult rõhutab inimeseks olemist ja inimlikkust oma äärmuslikkuses. Meie tehnoloogiline areng on see, mis eristab meid muudest loomadest.
AI on samasugune tööriist nagu seda oli pihukirves: keegi ei aimanud esimeste pihukirveste aegu, kui olulise tehnoloogilise arenguni on jõutud. Rääkida sellest, et tehnoloogiarikas teater on ebainimlik, akontaktne ja külm, tähendab ilmselt rääkida oma eelistustest ja uskumustest. Plastikust arvutihiir on sama inimlik kui vanaema kootud kampsun või pisarad: osake meie arengust ja tahk meie olemusest.

Mainisid, et etendus “Olümpia” tuleb interaktiivne. Millal saame näha 100% tehislikku etendust Cabaret Rhizome’i poolt?
Varem mainitud kevadine “Olümpia” saab ilmselt olema 95% tehislik. On aga ka väga tõenäoline, et nii nagu tegime väga tehnoloogiavabast teatrist kannapöörde äärmiselt tehnoloogilise juurde, pöördume me tagasi väga analoogse, lihast ja verest teatri juurde.

Käisin vaatamas etendust “Otsuse anatoomia”, tõesti põnev elamus. Lisaks tõid välja ka kevadel esietenduva “Olümpia”. Mis on need etendused, mida soovitad aastal 2017 kindlasti vaatama tulla ning miks?
Visuaalset naudingut ja klassikalist toonust kannab “Kuningas Oidipus”, mõtisklevale ja süvenevale vaatajale soovitaks “Vabadusest ja vabandustest” ning alati hea meelelahutaja ja ainulaadne teatrikogemuse pakkuja on “Otsuse anatoomia”.

unspecified

Etendus “Vabadusest ja vabandustest” esietendus 2016. aasta detsembris. Pildil näitlejad Jaan Tätte Jr. ja Päär Pärenson.

Lõpetuseks, kes valitseb teie ebatraditsionaalses teatris lava – kas etenduse looja, näitlejad/meediumid või publik?
Oleneb … Reeglina valitseb lava- ja teatriruumi konkreetse teose raames kõige enam ikkagi see, kes rituaali kavandab ning selle võimalikke arenguid kõige enam kavandab. Samas teame omast käest, et on lavastusi (“Peosimulaator Reiv”), mille puhul võib kontroll kaduda ning kogu atmosfääri dikteerib just publik.

Hoia silma peal Cabaret Rhizome’i Facebookil.
Etendused ja piletid leiad teatri kodulehelt.

*1957. aastal pakkus Leon Festinger välja kognitiivse dissonantsi teooria, mis põhineb ideel, et inimesed eelistavad olukorda, kus nende kognitsioonid või uskumused on kooskõlas nii üksteisega kui ka oma käitumisega. Ebakõla või dissonants tekitab inimestes ebameeldiva tunde, mis viib selleni, et nad muudavad oma uskumusi või kognitsioone, saavutamaks nende omavahelist kooskõla.