Sandra LeushinaSiim Parisoo loominguline teekond on seotud paljude tegemistega – disain, kinematograafia ning muusika. Täna keskendume just viimasele. Esimest korda kuulsin Siimust, kui ta tegutses raskema muusika kollektiivis nimega Rown – läbilõikav vokaal ja sünergia, mõtlesin toona.
Mõnda aega tagasi koorus kusagilt sünkjast kosmosekõiksusest välja artist DEW8. Eesti muusikamaastikul tärganud uuekooli alternatiivse hiphop’i mikrožanr vajab toitmist ning seda teeb DEW8 oma loominguga edukalt. Tegu on karakteriga, kes tahab pakkuda lisandväärtust ning mõjub värskena. Kosmiline uuekooli popkultuurilik eksperimentaalsus, segatuna tumedama rokiliku hoiakuga. DEW8 püstitab kuulajatele eksistentsiaalseid küsimusi, andes ruumi ka isiklikuks mõttetööks. End MC’ks peategelane ei nimeta; soov on pelgalt oma mõtteid väljendada. Seisab nii instrumentaali, inglise keelse räpi kui ka tekstide taga. Aga veelgi lähemalt? Tule retkele ja saa teada.
Siim, oled muusikamaastikul tegutsenud üpriski pikka aega, kuid mitte räppides. Hoopis on Sinu tegemised olnud raskemuusika valdkonnas. Mis Sind räpimaailma tõi?
First things first – ma pole räppar, aga sellel on teadlikult mitu põhjust, miks ma räpil baseeruvat muusikat teen. Esiteks on räppides lihtsam teistele enda mõtteid selgeks teha. Ehk mulle meeldib, et saan inimestele edasi anda mõtteainet, mis nende ajus edasi töötaks. Teiseks väsitas mind raskemuusika intensiivsus ära. Olla 24/7 raskemusaga töös on väsitavam kui teha 24/7 räppmuusikat. Ma kõlan nagu mingi keskealine mees, aga tollel ajal esinesime bändiga palju ja muusika iseenesest oli juba väga tugeva energia ja iseloomuga. Tahaks lausa öelda, et see kammis veidi ära.
Aga kas kuulajana naudid nimetatud valdkonda siiani?
See on fkn’ rets ja selles on kohati rohkem sügavust, kui inimesed arvavad. Sellegi poolest, tehke kodutöö ka raskemuusika žanris ära. Kurb on öelda, aga lähen enne laivis kodumaist hardcore skeene mussi kuulama, kui räppi. Meie kohalikud grind’i tüübid on laval energilised ja muss on aus. Need artistid on alati siirad ja otsekohesed. Shoutouts to Sociasylum – üliägedad tüübid Tallinnast.
Kuna oled osalenud mitmetes projektides (näiteks Rown, Sattiva, Project Dekadenz), siis juba eos vaatlejana arvan, et ka DEW8 on pigem eraldiseisev karakter… Kas see on tõsi?
Jep.
DEW8 on isiklik spekter maailmast, mis pole selle tsentriks.
Ha-ha, eksju. Kindlasti on Sinu poolt loetletud bändide looming ja sisu ka osaliselt “Dewey” imaginaariumit suunanud. Olen, kes olen, mitte rohkemat.
Kes on DEW8 ja mis on tema sünnilugu?
DEW8 on Dewey. Algselt oligi artistinimi “Dewey” ka kirjapildis, kuid mõistsin, et neid on maailmas veel. Selle “DEW8” kirjapildi viskas õhku minu biidimehest sõber Kevin Konik. Igastahes, kui seda kirjapilti nägin, siis hääldasin koheselt nagu Beetlejuice ajukoore all “Deweeey”.
Tegelikult on see väike tattnokk seriaalist “Malcolm in the middle”, Dewey Wilkerson. Nooremast põlvest mäletan, et vaatasin seda ning sealt hakkas see nimi külge.
Millest DEW8 räägib?
Räägin sellest, mida olen kogenud või näen, et teised läbi elavad. Olen tavaline inimene nagu kõik teised. Elu võib olla õel ja ka väga hea Sinu vastu. Lisaks tekib vahetevahel kahtlus igasugustes kuvandites, mida meile luuakse.
Mingid vaateaknad, mis vilguvad infot, mida tegelikult vaja pole. Mingid väljamõeldud Instagrami elukutsed, mille olemasolu lakkaks, kui poleks seda äppi nutitelefonis. Kuidagi lamp on, kuidas inimesed saavad raha, edu ja kuulsuse peaaegu mitte millegi najalt.
Minu muusikas on lisaks ka palju eksistentsiaalset mõtteainet – kunagi üks sõber pani mind mõtlema, et tegelikult me ju ei tea, miks elame ja töötame. Ei tea oma universaalset põhjust olemaks. Ei tea, kus elame, sest planeet on kuskil suures tühjas massis, millest ei teata kuigi palju.
Inimkond ei tea siiamaani, mis on isegi sügavas Mariaani süvikus. Kas tunned ennast üksi või arvad, et kuskil on keegi veel? Ei tea kunagi, mis Sinust saab. Peale selle, et sured kunagi ära. Ja siis lähed hommikul oma kuubikusse, võtad kohvi, istud seal tunde. Samal ajal brausid infosööta, mida pool-selektiivselt peale surutakse läbi algorütmide ja koodi. Seepärast soovitaks vahel minna loodusesse. Mina kolin igatahes kunagi maale. Fuck the matrix.
Olles käinud paaril DEW8 laivil: esiteks saab suure energialaengu, teiseks jäävad kõrvu kostma üsnagi kindlameelselt väljendatud steitmendid. Näiteks – ärge tehke narkootikume. Kas Sinu loome taga on püüe muuta maailma?
Jah, lihtne. Narkootikumid, vales koguses ja liiga tihti, rikuvad Su aju. Mõelge korraks enne (erowid.org), kui lasete droogil end hüpnotiseerida, sest praeguse räpilainega tuleb kaasa rahusti ja ajukeemia ravimite kummardamine. See on kurb ajupesu. Lugege rohkem infot ja olge targemad.
Ärge laske endale pähe istuda mingi trendi või muu jamaga, mida “iidolid” kuvavad. Mõelge suuremalt ja nähke kaugemale.
Tundud laval nagu kodus olevat. Oled rahvasse jalutanud ning inimeste keskel räppinud… Kas see lavaline olek on midagi, mille võtsid kaasa raskemuusika tegemise perioodist? Oled Sa enne esinemisi närvis?
Punk-rokk muusikas sobis mulle see, et kõik on ühel samal tasandil. Kuulajad on muusikutele väga lähedal. Kõik inimesed on heatahtlikud ja meeldivad. Taamalt tundub, et moshpit on mingi sõda – see pole päris nii. Mis puudutab energiat, siis kuulake bände Black Flag, Discharge või vaadake Trash Talki live, sealt on see pärit.
Mis puudutab närvi, siis jah. Olen iga kord närvis, sest lüüriline ettekanne vajab rohkem tegelemist hingamisega. Kui enne laivi saan rahulikult olla, siis tuleb tavaliselt laval olemine ka paremini välja. Maandan ära ennast enne, kui hakkan endast tükki andma.
DEW8 on Eesti räpi mõistes omanäoline. Pean silmas triphop’ilikku süngust. Lisaks räpid inglise keeles hästi, mis on samuti Eestis haruldane nähtus. Kuidas ise kirjeldaksid – mis on DEW8 fenomen?
Uus lugu ju otseselt polegi sünge, või mis? Arvan, et pole sobilik öelda, kas olen fenomen. Seda ütlevad inimesed, kes minu muusikat kogevad.
Minu jaoks on see suur töö, unetud õhtud, kogutud info ja materjal, miksimine, tekstidega seotud toimingud. Kindlasti ei kavatse ma lõpetada ja see on asi, mille üle peab inimene olema uhke. Ole koristaja või ehitaja – ole uhke selle üle, mida lood, sest paljud inimesed lihtsalt istuvad ja passivad.
Kuid ei tasu ka liiga uhkeks minna. Paradigmad peavad muutuma protsessi käigus, muidu muutud mingiks suureks ego-kolliks. Seda ka ei ole vaja ju.
Sinu puhul tuleb võtta justkui kolm suunda – biidid, vokaal ja tekst. Lood kõik ise. Millega instumentaale tehes arvestad?
Biiti tehes püüan teha midagi, mis endale meeldib. Olen viimasel ajal muutunud selliseks “tund aega max ühe biidi peal” meheks, sest aega on vähem kui enne oli. Tavaliselt on iga kolmas või neljas biit nii hea, et kohe kasutada. Ülejäänud 2-3 biiti on süsi, mis toidab, aga vajab palju tööd, et käima saada. Inspireerib see nagu beatmaker Otto ütles, et homme teen juba enda jaoks parema biidi.
Millised produtsendid Sind inspireerinud on?
Väljamaa biidimeestest on mulle alati meeldinud MF Doom ja Randomblackdude. Hiljuti uuem Alchemist, pluss ta tundub inimesena tüüp, kes viitsib tööd teha; kindlasti ka Jonwayne.
Eesti kaladest pakuvad huvi Tatmo Savvo biidid (viimati “Xibalba Spa” pealt), Ottol on kapist head moona võtta; GOGDOG – mu hea sõps, kes kütab ülihead saundi. Kevin Konik toodab värskelt head ambiendi kõlaga biiti (meil üks lugu ka tehtud tema biidi peale, mis ilmselt esimese reliisi peale läheb).
Kumb enne valmib, kas sõnad või biit? Millised on nüansid, mis mõjutavad loo sünnilugu?
Kõige parem träkk tuleb nii, et sain just biidi valmis ja siis lähen esimeste sõnadega kohe booth’i ja lihtsalt loen peale. Kui lugu hakkab siis tööle, on korras. Kui mitte, siis tavaliselt läheb kaua aega, et see käima saada. Looga peab tekkima mingi kerge ühendus.
Teine kord on mul tekst ammu olemas ja lihtsalt proovin õhtuti erinevate biitide peale vanu tekste, et näha mis saab. Ja vahel on lihtsalt rets biit, mis loob pähe mingi maailma, mis paberile kribada.
Aga lüürika – milline on Sinu sõnade kirjutamise rituaal? Kes on Sind mõjutanud?
See on omaette teema ja väga isiklik kohati. Hea lüürika võtab lihtsalt palju aega, sest kõik on vaja läbi mõelda. Rütm peab silpidesse sobima, kuigi ma ei jälgi seda.
Lüüriliselt on mind mõjutanud Aesop Rock’i vana kraam, Earl Sweatshirt, PH9000. Muidugi raskemuusika lüürikud, näiteks Mike D Williams, bändist EYEHATEGOD. Ilmselt enamus inimesi saaks sisemise verejooksu, kui seda lüürikat sügavalt kaevaksid (naerab). Liialdus…
Kas Sa siiski räägiksid palun lähemalt sarkasmist, mis Sinu kirjapandud ridades end varjab?
Et ennast paremini kellegi olukorda panna, kirjutan vahel kolmanda isiku perspektiivist. See võib jätta mulje, et jutt käib minust endast või Deweyst, aga mitte alati. Mulle meeldib seda nii hoida, et igaüks mõtleb, kuidas tahab.
Kõike ette ei ütle. Keegi ei tea kunagi, kas ma räpin temast või mitte. Lugege tekste hoolikalt ning tehke kodutöö. Vaadake enne uue “Blade Runner’i” vaatamist ka vana ära, et saada aru, kuidas uus töötab.
Mida vokalistina jälgid?
Vokalistina on oluline harjutada nii palju kui võimalik. Kindlasti on kasuks õige hääletrenn. Mul on tegelikkuses hea meel, et ma poistekooris aastaid laulsin. Treeningu mõttes oli see super. Enam kahjuks tihti ei laula, sest pole aega, aga püüan enne esinemist 2-3 päeva hoida häält aktiivsemana kui muidu.
Kas Su loome sünnib pigem maailmavalust? Mis on käivitavad jõud, mis Sind töös hoiavad?
Ei ole nii hullu midagi, et suur maailmavalu on. Pigem selgelt pragmaatilised järeldused ilma ja elu kulgemisest siin planeedil, mida sümboliseerivad kaugelt vaadatuna sipelgad, keda peetakse inimkonnaks. LOL, konnaks. Konnatiik siin kosmoses.
Tunnen, et isiklik eemale saamise moment on muusikas suurem drive, kui miski muu. See hoiab mind inimesena, sest muusika peab algama iseendast. Ärge ennast ega mind liiga tõsiselt võtke.
Milline on Sinu lemmikträkk iseenda loomest? Kui pead oma laste vahel nüüd valima hakkama.
Raske küsimus, sest mul on väga erinevad tujud muusikaliselt. Ma vastaks sedasi, et reliisitud lugudest, millel on minu enda vokaal, valiksin “WAY TO GO”. Tegin selle loo pärast seda, kui mõistsin, et kõik 16. aastased kuulavad Xanaxi ja Lean’i gurmaane. Narks on mõttetu. Parem mine tee 6-astmelisest trepist kickflippe ja loe raamatuid.
Ainult biidina meeldib 12EEK Monkey “Snaige Olümpos”, sest need lüürilised kuningad lajatasid selle raja sirgeks. Much props Genkale ja PH’le.
Teed koostööd välismaa artistidega. Kellega? Kuidas nendeni jõudsid?
Olen praegu koostöös Londoni räppariga Lee Scott, kellele produtseerisin terve plaadi jagu biite. Plaadi nimeks on “SUPERGOD5000PLUS”, mida saab soetada vinüüli ja kasseti kujul.
Jõudsin nendeni läbi iseenda loomingu. Saatsin Lee’le oma video “SALT”, et ta kaeks üle ja ehk sooviks koostööd teha. Tema pakkus mulle tööd – talle videosid teha. Saatsin sujuvalt talle biite ka, mis sobisid.
Millise soovituse annaksid artistile, kes ihkab koostööd välismaa muusikutega, kuid ei soovi astuda “peavoolu” mängumaale?
Esiteks ole Sina ise ja arenda iseenda mõtteid. Ole hea inimene üldiselt ja hoia kohaliku skeenega kokku, sest meid on vähe. Kui oled tüüp, kes ei taha teha peavoolu suunda, mida niikuinii toodetakse, siis kirjuta mulle ja kui klikib, siis teeme koos mussi. Kui mõtted ei sobi ja musa ei saa koos teha, siis koos esineda saab ikka. Või koos mingit SPLIT album välja anda. Inimesed peavad underground’is neli korda rohkem töötama, et hakkama saada, aga see on tuus, sest inimesed on päris.
Mille kallal hetkel nokitsed? Kuhu edasi?
Nokitsen oma plaadi kallal, mida tahaks välja anda. Toodan videosid ja tahan teha inimestele midagi head, kes loovad väärtust. Kes ei aja mingit umbluud ja kellel on reaalselt käed mullas. Nendele valgete kinnastega tüüpidele tuleb niikuinii kõik ise kätte – minu jõud läheb sinna, kus sellest on puudus. Võtke ühendust ja tekitame Eesti räpis apokalüpsi.
Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.