Sandra LeushinaNiilo Leppik on vaatamata üsna noorele vanusele jõudnud ära teha päris palju. Oma teekonda alustas Niilo DJ’na, kasvades samal ajal välja ka produtsendiks – proovinud kätt pea iga muusikastiili loomisel. Tegutsenud on ta ka muusika valdkonnas ajakirjanikuna. Kirjutades plaadiarvustusi, muusikasoovitusi ning viies läbi intervjuusid. Kindlad sihid silme ees lõi Niilo umbes viis aastat tagasi pseudonüümi Endamisi Salamisi, kes tegutseb tänasel päeval pigem techno sfäärides. Produtsendi käekirja iseloomustavad samuti ambient ning ghostwave suunad. Peategelase isiksust arvestades ei saa päris kindel olla, mis radadele ta tulevikus triivib. Kindel on see, et tema muusikas on miski eriline ja paeluv veidrus.
Nii me rääkisime Niilo Leppiku ideedest, Endamisi Salamisi loomest, artisti sihtidest ning ka elukohast, Lasnamäest. Just nimelt Lasnamägi on Niilo südamekohaks, kus ta puhkab ja mõtteid ammutab. Seal samas käisime ka teda pildistamas – jäädvustades fragmente teda inspireerivast keskkonnast. Saa tuttavaks Niilo ja Endamisi Salamisiga!
Niilo, Sinu tegemised on olnud üsnagi laiahaardelised. Produtseerid ning mängid muusikat, oled kirjutanud plaadiarvustusi Müürilehte ja Postimehesse. Millest selline huvi muusika vastu – kust kõik alguse sai?
Ühel kuumal juulikuu suvepäeval aastal 1999 hammustas mind laama. Seal võiski see murdepunkt olla, et sealt maalt polnud asjad enam endised. Ämblikmehe origin story ka sarnane, et ämblik hammustas ja “things went wild”. Tegelikult mul ei ole õrna aimugi. Ma ei kasvanud üles musikaalses perekonnas. Meil oli kodus suur vinüülikogu, aga see oli põhiliselt Nõukogude muusika. Lisaks ei olnud ka vinüülimängijaid, millega neid kuulata oleks saanud. Kui põhikoolis käisin, siis kuulasin Scootrit ja Rammsteini. Tagantjärgi mõeldes on need bändid minu muusikalised alustalad, millest hakkas kõik hargnema. Kokkuvõttes: tantsumuusika, kidra ja indie rock. Mingi hetk kuulasin palju Raadio 2’st Õhtuseid Vööndeid. Ka Animal Collective hakkas väga meeldima.
Siiani mõtlen, kust see musa-asi tuli… Kuulasin vennaga hästi valjult hardstyle’i. Sain sellest ilmselt kinnituse. Tegime koos ka raadiosaateid, mis oli nii veider periood. Ta on minust umbes viis aastat vanem, kuid kuulas pigem peavoolu muusikat.
Ma ei tea, kust see huvi alternatiivse muusika vastu tekkis. Võib-olla loomulik tahe tarbida teistmoodi kraami. Kuigi mulle hardstyle siiani meeldib… Toores ja aus energia.
Karmi muusikaga võib tekkida palju ilusaid momente.
Keskenduks just muusika loomisele. Sinu alias on Endamisi Salamisi. Mis selle nime taga täpsemalt seisab?
Kõige paremini on selle kohta öelnud Martin Aedla: “See on mingi indie-mehe nimi ikka”. Võib-olla tõesti, ongi! Kunagi, kui tegin hip-hop’i ning trummi ja bassi, oli mu alias K.I.N.O. See oli naljakas periood ja see nimi oli nii totakas. Peale seda tuli Endamisi Meets Salamisi (EMS). “Meets” mulle väga ei istunud siiski. See sai vahelt välja võetud. Tekitas tunde, et tegu on kahe artistiga, kes teevad koostööd.
Kas Endamisi Salamisi on veidi eneseanalüüsiga seotud? Oled üksik hunt?
See nimi tuli jah, kui hakkasin mõtlema, kes inimesena üldse olen – seetõttu ka “Endamisi”. Olen stepihunt hetkel, Lasnamäe kõrgustes elades. Tahaks, et minu ümber oleks hundikari ka. Täpselt need, kelle sinna valin. Ma ei taha liider olla, vaid tahaksin, et oleks ühine kamp. “Salamisi” on tingitud sellest, et tahtsin projekti salajas hoida. Keegi nagunii ei tea mind. Veidi nagu Burial’i teema. See on nii loogiline nimi, mis tuli suhteliselt lihtsalt.
Kas Niilo Leppik ja Endamisi Salamisi erinevad teineteisest?
Kindlasti, kodaniku nimi on rohkem endamisi salamisi, kui Endamisi Salamisi on.
Niilo on Endamisi Salamisi manager, teine isiksus. Endamisi Salamisi loob ja teeb igasugu asju. Ei muretse igapäeva probleemide pärast. Ta on vaba isend.
Millest tingituna hakkasid muusikat looma?
Tahtsin teada, mis selle sees täpsemalt on ja kuidas see töötab. Sel ajal, kui alustasin meeldis mulle trumm ja bass. Kuulasingi, kuidas saatejuhid rääkisid “break’idest”, keskkohtadest ning muudest detailidest. Hakkasingi mõtlema, et kuidas seda kõike ise teha saaksin.
See oli siis puhtalt tehniline huvi?
See oli tehniline jah, alguses. Muusikat hakkasingi esmalt tegema template’i järgi. Trummi ja bassi on suhteliselt lihtne teha. Kui põhialused enam vähem selged, saab rohkem enda mõtteid muusikasse lisada ja asja originaalseks muuta,
Tegelikult hakkasin DJ-asjaga enne tegelema, kui produtseerimisega. Kuidas lood kokku sobivad huvitas mind veelgi varem ning sealt siis sümbioosis hakkaski huvi arenema ja kasvama.
Sind on mõned aastad tagasi tembeldatud Areenis tulevikutäheks… Kuidas sellesse suhtud ning kuidas end just muusika valdkonnas positsioneerid?
See tulevikutähe teema oli minu jaoks pigem surve. Ma ei taha, et inimesed minult midagi ootaksid. Mingis mõttes muidugi see surve aitab edasi areneda ning tore, et inimestele meeldib, mida teen.
Ma arvan, et olen oma karjääri alguses ikka. Viis aastat tagasi lõin selle nime ja tegin ühe loo. Sellest kujunes niiöelda level up. Sealt hakkas riburadapidi hästi minema. Püstitasin endale eesmärgid, kuhu jõuda. Et träkki mängitaks raadios, et teeksin live-esinemise. Esimese poole aastaga nii läkski. Siis tahtsin reliisi teha ning järgmise poole aastaga sai tehtud. Tahtsin välismaal esineda. Venemaal käisin. Siis tahtsin albumi välja anda, nüüd olen paar tükki ka andnud. Kõik see sai saavutatud. Vahepeal tegin ka Ivar Murdi dokumentaalile “Tuhamäed” muusikat, mis oli stressirohkem aeg. Siiski lühikese ajaga sai loodud päris äge asi!
Mis Sinu järgmised eesmärgid siis on?
Ei teagi… Ma mõtlesin kunagi, et kui need viis asja ära teen, siis aitab kah. Aga seda ei ole juhtunud, panen siiani edasi. Raske oli lõpetada.
Mul on tekkinud igasugused kunstihuvid samuti. Tahaksin teha fotonäitust. Ka tantsuetendust, mis muide tuleb vast varsti. Tahaksin ise ka tantsida. See, et Tarantino ja Lynch omaenda filmides näitlevad on tuus. Mõtlesingi, et miks siis mitte iseenda tantsuetendusel tantsida, kuid muidugi väga episoodiliselt.
Rohkem ma sellest ei räägiks – kes teab mis saab! Igatahes muusika on minul selleks valmis. Mind huvitab väga, kuidas inimesed liiguvad.
Mul on veel bänd tegemata! Tahaks kunagi jõuda sinnani, et kui laivi annan, siis minu ümber oleks täiskoosseisus bänd ning mina siis nokitseksin elektroonikaga. Näiteks artisti Floating Points set up on selline.
Tean, et alustasid üleüldse eksperimentaalse hip-hop’iga. Nüüd kõnnid techno radu pidi. Millise teekonna oled just produtsendina läbinud ja miks just see stiil? Sellesse žanrisse oled peatunud ju kõige kauemaks.
Ma olen tõesti kõike teinud. Mulle meeldib näiteks Jamaica dub ka. Olen delay ja reverb’i haige. Techno teema Eestis on veidi kraavi vajunud, liiga ülevalgustatud ja mainstream’ile keskenduvaid pidusid on tekkinud. Kadunud on üllatusmoment ja vaade tulevikku. Eks house ja techno ole tantsumuusika alustalad.
Vahepeal mul tulevad mingid hood, et proovida biite jälle teha, aga kuidagi ei oska enam… Mulle on muidugi oluline ka vaheldus, ma ei tee kogu aeg techno’t. Kuid sinna stiili kinni jäänud olen ma küll. Nii ma sealt välja saangi, kui teen filmiteemat, tantsuasju, bändi jms.
Mis arvad, kas oled ennast artistina nüüdseks leidnud või on Sul ikkagi pidevalt kulmineeruv ja muutuv käekiri?
Ikka pidev, muidugi. Kui see ei muutuks, siis oleks cancel. Ma ei kujuta ette, et ma teeksin 10 aastat järjest ühte kindlat stiili. Ma ei tea, kas ma händliks ära ka mingit tuuri-elu. Mängida samu lugusid aastaid järjest… Tahaks proovida küll, aga ma ei tahaks seda pikalt teha. Pigem aasta aega ja siis koliks kuhugi maale elama.
Kui palju Sind artistina just keskkond mõjutab? Oled alati tahtnud Lasnamäele kolida ja nüüd see lõpuks ka juhtus. Millist atmosfääri Lasnamäel elades tajud ja kas peegeldad seda ka enda loomingus – paneelide romantika?
Jah, peegeldan. Elasin Tartust tagasi Tallinna kolides Kadriorus, umbes kaks kuud. Mul oli seal närtsinud tunne. Vaatasin aknast välja, teise maja aknast paistis mingi paljas mees vastu. Tahtsin Kadriorust põgeneda – seal ei olnud midagi minu jaoks.
Ma loodan, et ma ei fetišeeri, aga Lasna on lahe! Lasnamäel on nii vaba ja tõepoolest romantiline vaib. Istun muusikat tehes laua taga, kust avaneb vaade metsale, päikesetõusule, Teletornile… See on väga ilus. Lasnamäel on tunne, et elan teises linnas. Vaatan vahel kell 4 hommikul aknast välja ja kauguses vastasmajas läheb tuli põlema – tihtilugu mõtlen, mis teised inimesed ümberringi küll teevad. Vahel lähen pikema bussitiiruga linnast koju, et rohkem seda Lasnamäe ala uudistada, kus ma igapäevaselt ei ela ja et üleüldse mõtiskleda.
Need pooletunnised bussisõidud on perfektsed aja mahavõtmise võimalused. Mediteerimise hetked, mida tavaelus väga ei jõua ega oskagi ette võtta.
Elan üheksandal korrusel, kuid ma kardan tegelikult kõrgust. Lisaks, mul on sündroom, et kui viibin kusagil kõrgel, siis on tunne, et tahaksin alla hüpata. Ma ei tee seda loomulikult! See on mingi hävituslik ja keeruline seisund. Kõlab jubedalt, ma tean. See on moment, kus mu keha ei taha hüpata, aga vaim tahab piiridega mängida. Selle konditsiooni nimetus peaks olema prantsuse keeles l’appel du vide või inglise päraselt the call of the void, mis on täiesti erinev depressiivsetest enesetapumõtetest.
Kui Postimees küsis Sinult 2015. aastal, et mis on olnud kõige lahedam asi, mida keegi on Endamisi Salamisi muusika kohta öelnud, siis mina küsiks, mis on Sinu endapoolne iseloomustus oma loomingu kohta tänasel päeval?
Tavaliselt ma ei ütle midagi! See on kreisi, kui paljusid inimesi kotib see, kes mingi artist on. Kui pean midagi ütlema, siis minu looming on versatiilne elektrooniline muusika. Igaüks leiab sellest midagi. Pigem annaksin mingi loo ning kuulaja ise otsustab.
Las muusika räägib enda eest, see ei pea tegelikult mingi isikuga seotud olema.
Kuulaja ju tegelikult küsib seda minu, kui isiku käest, mitte artisti käest. Niilo ei tea sellest midagi (naerab). Alias ütlebki, et kuula seda lugu ja taju ise.
Loometöösse sügavamale sukeldudes: Sinu eksperimentaalne debüüt-EP kassett pealkirjaga “Poe Dameron” ilmus Venemaa leibeli Isiah Tapes alt 2015. aasta mais. Kui tagant järele mõtled, siis millist vastukaja EP sai ja millised emotsioonid Sul endal selles osas on?
Madis Järvekülg kirjutas väga pikalt ja hästi sellest – esimesed kolm lugu suht kräpp, millega nõustun hästi. Viimased kolm lugu super kraam.
Hea, et see album tehtud sai. Ägedaid asju juhtus pärast seda. Sain Venemaale minna! Sellist asja võiks tihedamini juhtuda, aga kuna ma olen laisk promoja, siis ei juhtu. Peaksin rohkem neid asju ajama.
Selle aasta veebruaris avaldasid Bandcampis ambientiliku olemusega LP pealkirjaga “Song to Song, Kiss to Kiss”, vägagi endamisi ja salamisi. Äkki räägid siis meile täpsemalt – mis on selle tagamaad?
See on kontseptuaalne album, emotsioonide kogumik. Ma pidin selle välja andma, et iseendal parem hakkaks. Ma ei ole seda üldse avalikult suurele massile jaganud, kui ainult isiklikult valitud inimestele edastanud. Müürilehes kirjutati sellest ka väga hea arvustus, mis tabas õiget närvi.
Kas see oli mingit sorti pihtimus?
Prolly, jah. Üks Terrance Malicki film on ka “Song To Song”, mille treilerit mingil hetkel vaatasin. See treiler ise puudutas mind juba nii palju; samastusin selle filmi sõnumiga nii väga. See oli lõplik impulss ja märk, et pean selle albumi välja andma. See album on hästi palju head vastukaja saanud. Üks armas Soome DJ nimega Katerina, kes ajab Soomes üht raadiosaadet ja leibelit, on praktiliselt iga lugu sellelt albumilt mänginud. See on päris julgustav.
Rääkides impulssitest ja märkidest, kas loed neid teadlikult? Oled Sa spirituaalne/religioosne inimene?
Kindlasti olen spirituaalne. Ma ei usu väga Jumalat ja mulle ei meeldi, et inimesi kasutatakse ära usu nimel. Terrorism ning ka need USA tele-preacherid, kes inimestelt valede ettekuulutustega raha välja lüpsavad. Kui olekski “üks tüüp” ehk Jumal, kes lõi maailma, siis oleksin päris rahul selle tõigaga. See oleks päris lahe. Ent praegu tundub see natuke jabur. Suure Paugu osas olen ka skeptiline.
Ilmselt ikkagi oleme mingi paralleel-universumi projektsioon. Tihtipeale mõtlen taevasse vaadates, et mis teema on ja kui kaugele see kõik ulatub ning miks…
Unenäod on ka väga ilmekad mul, tihtipeale kogen lucid dreaming’ut. Üks mu lemmiksarjadest on väga jumalakeskne ja usule keskenduv. “The Leftovers” nimelt, kuid see sari on ka väga inimlik. Esineb terve emotisoonide kaleidoskoop ja samal ajal on ka jube hästi kirjutatud; super tempoga. Telesarjad ja Instagram on mu viimase aja kirg. Vahel kotib mind Instagramis toimuv rohkem kui muusikaga seonduv. Viimase laivi eel tuli üks sõbranna ootamatult mu juurde ja kiitis mu Insta pilte. Ma olin üli närvis laivi pärast, aga see kiitus tegi kohe südame soojaks ja rahulikuks. Pluss, tema Instagram on ka väga timm.
Jumala ja Instagrami teemadelt Sinu loomingu juurde tagasi minnes, kas “Song to Song, Kiss to Kiss” jääb vaid digitaalseks või plaanid avaldada ka füüsilisel kandjal?
Peaks selle albumiga veidi vaeva nägema! Kuna see on nii isiklik album, siis ma ei näe üldse vaeva. Kui keegi ise selle leiab… Hiljuti tuli kiri Uus-Meremaalt. Inimeselt, kes soovib leibelit luua ning ühte träkki pealkirjaga “A Lazy Feeling Of Tenderness” sealt ka avaldada. Kuigi tegelikult nüüd vesteldes meenub mulle, et mul oli küll idee, kuidas see album avaldada – raamatuna. Suure pildiraamatuna, kus iga loo kohta oleks fotolavastus. Keegi hea poeet võiks iga loo kohta kirjutada paar rida. Siis olekski raamatus kümme lehekülge, iga loo kohta üks. Paned muusika mängima ning vaatad seda… Võib olla kunagi saab idee teoks! Lahe oleks, kui kümme erinevat fotograafi teeksid pildid. Ma usun,et inimesi kõnetaks see projekt.
Millises seisus on Sinu looming antud hetkel? Kas tegutsed tõsimeeli, suurem siht silme ees või pigem nokitsed niisama oma ette? Sihist võid meile lähemalt rääkida.
Saada rikkaks, kolida Piritale. Osta kaks autot. Võtta koer, soetada paat. Kui need esimesed asjad ei juhtu, siis paat on kindel, mille nimel vaeva näha.
Viimasel aastal ongi muusikas vist stagneerumine toimunud. Olen pigem inimesena tahtnud areneda. Parem on kuidagi olla, kui varem.
Tegelikult tahaks enda korraliku peosarja käima tõmmata. Olen hästi kaua selle peale mõelnud, aga nüüd ka paar sama hullu entusiasti (Evelin Orgmets ja Richard Pohjanheimo) leidnud, kelle abiga tegelikult sai juba suhteliselt hiljuti pidu nimega Entroopia käima lükatud.. Kontseptsioon töötas! Ehk siis kolm alustala: acid, techno ja eksperimentaalne techno. Olen ka enne väiksemaid pidusid teinud, kuid pole olnud in charge. On ka pisike üritus nimega Bronco, mis suht igakuiselt toimub ja mida me Ivar Murdiga veame. See on selline obskuura pidu, aga armas ja oma; hea põhjus kokku saamiseks.
Aga üldisemaks minnes, millist loomingut ise kuulad?
Kuulan igast kraami. Profülaktika mõttes kuulan ka need kuulsad EDM asjad läbi, et kõigega kursis olla. Albumeid ma ei viitsi kuulata enam. Pigem kuulan muusikat Youtube’ist sellise pilguga, mida tahaksin ise mängida. Terveid plaate ma peale ei pane. Olen liiga kärsitu. Kui ma arvustusi kirjutasin, siis kuulasin kuus ca 30 albumit läbi. Ma ei kujuta ette, kuidas näiteks Valner Valme või Siim Nestor on suutnud seda tööd nii kaua teha! Mina põlesin kohe läbi.
Mõned träkid kuulamiseks:
Millistel produtsentidel silma peal hoiad?
Eestist:
Kask, San Hani, St. Tekla, DJ Healthcare, Luurel Varas, Nikolajev, Ruutu Poiss, Maria Faust.
Mulle meeldib ka, mida Rein Funks oma bändide leibeliga Seksound teeb. Kõik on täiega tublid ikka. Teevad musa kogu aeg ja annavad plaate välja. Skene keeb.
Välismaalt:
Shed – kes on öelnud, et talle ei meeldi üldse techno. Aga ikka teeb seda. Nagu mina. Lisaks on ta päriselus väga awkward inimene – nagu mina. Tahaksin temaga kunagi kohtuda.
Lõpetuseks – mis tegemised Sul lähiajal planeeritud on? Kas Sind kuskil mängimas ka kuuleb? Või hoopis ilmub kuskil Sinu artikleid?
Kirjutanud ma pole ammu juba. Patareivil tegin just laivi Paul Sillaga, mis oli päris edukas. Kindlasti samm edasi jõudmaks bändiga laivi andmise levelile. Augustis ma pigem puhkan.
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.