Erki Pärnoja on tuntust kogunud musitseerides bändide Ewert and The Two Dragons ja MaiNekk ridades. 2015. aastal võlus Erki melomaanide südameid avara kõlamaastikulise debüütalbumiga “Himmelbjerget”. Hiljuti lansseeris ta märksa ekspressiivsema ja müstilisema helipildiga sooloalbumi “Efterglow”, mille esitluskontserdid toimuvad 27. aprillil Tallinnas Jazzkaar 2017 raames ja 28. aprillil Kuressaares. Esmapilgul tagasihoidliku, ent üdini sooja oleku taga peitub erakordselt andekas ja mõtteainest pakkuvate teesidega kitarrist, multiinstrumentalist ja helilooja. Tutvugem lähemalt!Kirjelda Erki Pärnoja isiksusena ja artistina. Kuivõrd erinevad on need kaks poolust Sinust?
Loodan, et olen isiksusena ja artistina sama inimene. Sellel on kindel põhjus, miks avaldatud muusika kannab minu nime – see peaks olema eneseväljenduslikult kõige minulikum ja loomulikum. Bändide nimed tulenevad ju sellest, et looming pole ainult ühe mehe nägemus. See-eest minu looming tuleb minu mõtetest, kogemustest ja tunnetest. Seega arvan, et see, kes olen isiksusena on sama, kes olen artistina.

Millisena Sa ise näed end?
Otsiv, natukene püsimatu, kriitiline ja kohati õudselt kahtlev. Kui saan teatud soone peale, siis saabub sisemine rahu. Arvan, et kui olen artistina laval, siis on ka näha, et otsin seda teatud soont, oma kohta. Kui leian soone, siis kaon sellesse üleni.

Kuidas leidsid tee muusikani?
Sain selle kodust kaasa. Kõik, kellega lapsepõlves koos elasin – minu ema, onu ja vanaema – on muusikalise taustaga. Nad polnud küll vabakutselised muusikud nagu mina, aga siiski seotud erinevate ansamblite, bändide ja koorilauluga. Vanaema laulis Sindi ketrusvabriku ansamblis Helios. Ema õppis muusikakasvatajaks. Minu onu Indrek Raadik ehk Summer oli ja on The Tuberkuloitede laulja. Vanaisa, keda ma kunagi ei kohanud oli trombooni mängija. Muusika oli alati orgaaniline osa elust.

Läks kaua aega mõistmaks, et tegelikult on muusika oluline osa ka minu elust.

Kuidas Sa sellest aru said, et muusika on osa Sinu elust?
Minu onu on alati olnud väga sportlik. Meil oli koos elades pigem vanema-noorema venna suhe. Ta üritas mind kaasa vedada jalka-, hoki- ja ujumistrenni, jõusaali ja motokrossi. Ma ei võtnud vedu.
Arusaam muusikast kui minu elu osast hakkas tekkima siis, kui onu ja tema bändikaaslaste kitarrid jäid meile koju vedelema. Algklassides sai ema aru, et jalkatrenni pole mind mõtet suruda, pakkudes välja hoopis poistekoori ja kooli orkestrit.

Millal algas Sinu suhe kitarrimänguga?
Esmalt puutusin siis kokku, kui ema ostis omale pilli, et mängima õppida, aga mina väikse lapsena astusin selle katki. Siis hakkasid Summeri kitarrid koju tekkima. Ta oli perekonnas mulle ainsaks meeseeskujuks. Muidugi üritasin väikese lapsena matkida ja olla nagu tema. Kui olin medikaga kõik tema tennisereketid ära äestanud, saadi aru, et kasulikum on mul lubada kitarri mängida. Siis hakkasingi nokitsema, aga ega kitarri juurde ei jäänud ma kohe püsima.
Tegin vahepeal eestlase klassikat. Laulsin kooris ja õppisin kõrva järgi natukene klaverit mängima. Kooli orkestriga liitudes sain üldise pildi ette pillidest. Mängisin erinevaid puhkpille ja klaverit ning alles siis hakkas vaikselt kitarr uuesti võluma. Olin umbes 13-aastane. Jeerum, juba 20 aastat tagasi.

Kas hakkasid siis ise õppima või oli Sul keegi õpetajaks?
Põhimõtteliselt ise. Kuna ma pole Youtube’i generatsiooni inimene, siis seda õppevahendit mul polnud, aga olin aru saanud, et mul on hästi hea kuulmine. Mitte uhkustamise pärast. Võin öelda ka omadusi, mis mul väga halvad on. Sain aru, et suudan kopeerida kuuldut. Nii hakkasingi pillimängu õppima. Alustasin biitlitega, hiljem Jimi Hendrix, The Doors ja muidugi oma onu looming. Meie põlvkonna üks suurimaid mõjutajaid oli ilmselt “7 vaprat”, eriti kui nägin oma onu seal. Eesmärk oli ka sinna jõuda.

Mis hetkel otsustasid, et muusikast võiks saada Sinu karjäär?
Mingi hetk rikkusid kooliõpetajad ära lapsepõlve idülli jutuga, et ees on suured otsused nagu elukutse valik. Arvan, et siis sain aru, et ei taha midagi peale muusika teha. Muidugi oli ka teisi mõtteid, näiteks käisin kadunud Aare Laanemetsa kooliteatri trupis ja tegin kaasa ühes teatritükis. Huvi pakkusid ka psühholoogia ja kirjandus, aga alateadvuses oli alati selge, et tahan minna Otsa kooli.

Tänapäeval on seda keeruline kirjeldada ja võib-olla oli asi hoopis minus, aga mulle kui pärnakale tundus Tallinnas elu sisse seadmine võimatuna. Tundus nagu Tallinn oleks New York, kuhu väikelinnast minek on õudselt raske. Tahtsin Otsa kooli minna just selle pärast, et saada võimalikult kiiresti muusikute keskele.

Kas tollal Otsa kool pakkus seda, mida ootasid? Tutvusi ja muusikat?
Absoluutselt. Juba sisseastumiskatsetel sain inimestega tuttavaks, kellega leidsime hoobilt ühise keele. Põhimõtteliselt sain kohe hakata mussi tegema. Kooli jaoks jäi üsna vähe aega. Kuulasin muusikat, teiste arvamusi ja õppisin nendest. Kogesin meeletut muusika ja info ahmimist.

Sinu loomingust õhkab mõtlikkust ja kirge muusika ning elufilosoofilisuse vastu. Mis on Sinu suurim kirg?

Loomingust kostuvat rahu, mõtlikkust ja meditatiivsust ei maksa võtta kui minu loomuse kirjeldust. See on ideaal, mille poole ma pürgin. See ei tähenda, et ma igapäevaselt mediteeriksin ja oleksin tohutult rahulik.

Minu kirg on jälgida, kuidas inimesed käituvad kogemuse, impulsi või reageeringu ajendil ja millist järelefekti see tekitab. Olen aru saanud, et olen väga emotsionaalne inimene ja jälgin selliseid asju. Võtan aega tekkinud impulsi mõtestamiseks, et see hiljem muusikaks interpreteerida.

Nägin Sind esmakordselt musitseerimas kooseisuga MaiNekk Sütevaka gümnaasiumi salongiõhtul. Olin tollal põhikooliõpilasena vaimustuses, instrumentaalmuusika saab olla niivõrd paeluv ja väljendusrikas. Kas muusikat luues mõtled sellele, millist mõju see võiks avaldada kuulajale või on see teisejärguline?
Ei saa öelda, et see oleks teisejärguline, aga ma ei saa kahjuks lubada seda, et kirjutamise ja loomise ajal mõtleksin kuulajale. Esimene tingimus, et muusika saaks kellelegi kohale jõuda on, et mina usun sellesse muusikasse ja et mul on täielik ühendus sellega. Vaid siis on šanss, et see läheb kellelegi teisele ka korda. Vorpides muusikat seatud tehislike kriteeriumite järgi, saab sellest takistus minu ja muusika vahel ning lõppkokkuvõttes muusika ja kuulaja vahel.

Milles peitub instrumentaalmuusika võlu?

Mulle meeldib instrumentaalmuusika juures see, et sõnadega ei öelda ette, mida kuulaja mõtlema või tundma peab. Sõnadeta muusika annab teatava vabaduse mõelda, mida soovid ja tõeliselt kogeda, mida muusika sinuga teeb.

Üks pole halvem või parem, lihtsalt instrumentaalmuusikast ja vokaal-instrumentaalmuusikast saadavad kogemused on erinevad.

Kuidas mõjutab kuulumine bändidesse MaiNekk ja Ewert and The Two Drangons Sinu soololoomingut?
Ma võtan neid täiesti eraldi. Bändid on inimeste kooslused. Mõlemas bändis on neli liiget ja igaühel neist on oma arvamus ja nägemus muusikast. Lõpptulemusena kõik võidavad ja kaotavad midagi. Kaotus pole dramaatiline, vaid kompromiss. Bändides on oluline roll inimsuhetel ja teineteise mõistmisel.

Kas võib väita, et kompromissid on peamiseks erinevuseks loomeprotsessis soololoomingu ja bändiloomingu vahel?
Soololoomingus esineb järelemõtlemise kohti, aga pole vaidlusi, kus ma ei saavutaks oma tahtmist. Bändiloomingus on kompromiss läbiv teema, ent see on paratamatu ja normaalne inimeste koosluses. Üksi tehes on plussiks see, et saad lähtuda enda tahtmistest ja tunnetest. Teisalt üllatumismoment on väiksem kui bändiga luues. Midagi üllatuslikku võib juhtuda, aga samas ju tead ennast ette. Kellegi teisega loomingut jagades ja paludes neil panustada, võib sündida miskit, mille peale ise poleks ealeski tulnud.

Tulles Sinu uue kauamängiva “Efterglow” juurde. Kas “Efterglow” kirjutamine pakkus üllatusmomente?
Päev pärast Positivuse festivali ma ei ostnud Rootsi sõpradele lennupileteid tagasi, vaid jätsin nad Eestisse ja hakkasime salvestama. Eelmise plaadi “Himmelbjerget” salvestasime distantsilt. Sel korral sain trummariga mängida ühes ruumis ehk juba salvestamise algusmomendist olin mõjutatud teise inimese energiast. See, kuidas tema minu loomingut tõlgendas tekitas palju muudatusi ja pakkus üllatusmomente.
Saatsime träkid Rootsi, et klahvpillimängija Philip salvestaks klahvid. Üllatusi tuli palju, eriti seetõttu, et träkid polnud salvestamise hetkeks lõplikult valmis, vaid valmisid meie dünaamilises salvestusprotsessis. Salvestamise käigus saime jälgida lugude arenemist.

Kuidas kirjeldaksid “Efterglow” albumit tervikuna? Mis on Sinu jaoks albumit läbiv emotsioon?
Hetkel, mil valmis albumi nimilugu “Efterlglow”, tundsin, et on tegu viimase vajaliku lüliga, mis seob kogu albumi kokku üheks tervikuks. Oli jaanipäeva järgne aeg. Sõitsin Kesk-Eestis inimtühjal udusel maanteel, päike oli äsja loojunud ja imetlesin loojangu kuma – seda super punast taevast, mis kestab vaid mõned minutid. Tajusin, kuidas osad asjad lihtsalt saavad ümber ja läbi. See oli lõppemise tunne, aga hoopis teistsugusest perspektiivist. Lõpp ei pea olema kurb, dramaatiline ega halb asi.

Iga lugu albumil kirjeldab mingit kogemust – eluetappi, kohtumist, dialoogi, inimest, mis on triggerdanud loo kirjutamise. Tegu on minu isikliku fotoalbumiga plaadi kujul.

“Efterglow” lühifilm jutustab Sinu vanaema lugu. Kas vanaema loo kaasamine oli Sinu või Ingel Vaikla idee?
See oli Ingli idee. Kui sain soovituse pöörduda tema poole, siis vaatasin tema dokumentaali “Majavalvur” ja võtsin temaga ühendust samal ööl. Dokumentaalfilmid on tema rida. Kui “Himmelbjerget” oli filmimuusika filmita, siis nüüd tegime tagurpidi – muusika, millele tehti film.

Milline oli lühifilmi valmimise protsess?
Selgus, et Ingel on Belgias nunna kloostris aega veetnud ja saanud väga headeks sõpradeks sealsete vanemate daamidega hoolimata asjaolust, et ta ei räägi flaami keelt. Jäin pidama mõttel, et vanaema saab kõik jutud minu taanlastest ja rootslastest sõpradega räägitud eesti keeles. Rääkisin Inglile vanaema keerulisest lapsepõlvest ja Siberi loost. Just see, milline ta on, hoolimata elu käigust, on minu jaoks tohutult inspireeriv. See inspireeris ka Inglit.
Käisime Ingliga vanaemal Pärnus külas ja sealt läksid nad kahekesi edasi. Sellest sai minu vanaema projekt, mida oli väga põnev jälgida. Pärast seda saavutasid vestlused vanaemaga hoopis teise tasandi. Külla mineku ja pannkoogi teo asemel rääkisime kunstist, visioonidest, tunnetest ja mõtetest, kuhu see lugu teda viib.

Koostööst ei kujunenud videomaterjal “Efterglowle”, vaid minu väga isiklik lugu päritolust kõige ausamal ja puhtamal kujul.  

“Efterglow” lühifilmi kirjelduses kommenteerisid, et Sinu vanaema kaasamine sellesse projekti tegi asja Sinu jaoks oluliselt väärtuslikumaks. Leidsid, et see andis võimaluse oma vanaema inimesena paremini tundma õppida. Millist väärtust Sa näed oma perekonna kogemuste ja mineviku teadmises?
Olen eas, mil inimesed küsivad endalt, kes nad on. Mul on väikesed lapsed ja olen ise 33 – meeste murdeiga, Jeesuse iga. On aeg, mil mõtlen väga erinevatele asjadele, eriti vaadates oma lapsi. Mõtlen, kust nad on teatud omadused saanud, kas tegu on minu peegeldusega või on see päritud üle põlve. Juured on olulised, et teada, kust Sa tuled.
Me teame, et vanemad kasvatasid meid üles, aga tihtipeale me ei tea, milline nende elu tegelikult oli. Sain aru, milline vanaema päris elu oli. Perekonna mineviku teadmine on asju perspektiivi panev õppimisvõimalus. Minu raskused on naljanumber võrreldes sellega, mida minu vanaema selles eas raskeks pidas.

Nähes, milleks on võimeline Sinu lähedane inimene, saad aimu, millised võiksid olla Sinu enda tegelikud võimed.

Kui oluline on Sinu jaoks lähedaste arvamus muusika loomisel?
Kodus mängin kõlaritest enda muusikat, et kõlapildist aru saada. See on justkui passiivne arvamuse küsimine. Enda loomingut arutan kõige rohkem Annaga (Põldvee; elukaaslane -toim.). Küsin, mis ta mõtleb ja mis tundeid muusika tekitab. Loomulikult vaatan ka laste pealt. Mitte, et ma teeks lugusid nende järgi, aga põnev oli näha, mis meeldib ja toimib.

Kuidas Sinu lapsed väljendavad tagasisidet?
Mängides kodus esimese albumi lugu “Aeglane Aeg” nägin esimest korda, kuidas Marta laulis loo järgi. Ta lihtsalt istus maha, mõtles ja laulis. Tol ajal 1.5-aastane inimene ja mina saime sellest loost mõlemad tugeva emotsiooni. Istusime ja aeg tardus.

Millisel määral kaasate Annaga lapsi oma muusikalistesse tegemistesse?
Palju pole saanud kaasata, sest neile vahel üldse ei meeldi, mis me teeme. Marta ütleb: ”Ärge laulge palun,” ja läheb teise tuppa. Või ütleb: “Ma ei taha, et sa praegu kitarri mängid.” Seda on päris palju, aga ma pean seda austama või mängima lugusid, mida tema tahab kuulda. Kaasamine on asi, milles pean end palju parandama. Arvan, et August ja Marta on tegelikult eas, kus ma pean hakkama neid rohkem usaldama ja nemad peavad õppima hakkama saama pideva tähelepanuta. Mul on pikk tee minna selles osas.

Pöördudes perekondlikelt teemadelt muusikalistele  – oled avaldanud kaks suurepärast sooloalbumit lisaks mitmetele edukatele bändialbumitele, oled tunnustatud kitarrist ja laulukirjutaja. Mille oled seadnud praegu oma suurimaks eesmärgiks?
Esimese asjana tahaksin natukene elada hästi tavalist elu. Et oleks materjali, millest kirjutada, on vaja kogeda elu.  Tahan, et muusika oleks laetud energiaga. Unistus on olla perega mingi periood hoopis teises keskkonnas ja saada oma ellu juurde uusi impulsse. Hakkan muusika väljaandmisele mõtlema siis, kui tajun, et on toimunud järjekordne murrang elus.

Kuidas suhtud muusika ja puhkuse vahekorda. Kas Sa sellist asja ka harrastad, et lihtsalt ei kirjutagi ega kuula?
Ikka, aga muusika kuulmine pole tänapäeval minu teha. Võib juhtuda, et kuulen kuskil muusikat ja avastan end mõttelt, kas sellest on miskit uut otsida või õppida. Vabakutselisele inimesele on puhkuste teema keeruline. Pole võimalik otsustada, et mingist kellaajast on tööpäev läbi, sest tihti jääb idee pähe tiksuma. Või tulevadki need ideed puhkusel. Isegi kui jätan kõik pillid, arvuti ja muud vahendid koju, siis uues keskkonnas olles tunnen äkitselt inspiratsiooni. Võib öelda küll, et puhkus, aga see on illusioon, ilus mõte.
Kui tahtmine on kirjutada muusikat, siis leian võimaluse. Aga suudan olla ka tegutsemata. Aasta algus oli üsna hektiline seoses “Efterglow” ja vabariigi aastapäevaga. Pärast “Himmelbjergetti” oli mõned kuud paus, aga ka siis juba peas tegelesin uue loominguga. Seekord katsun võtta vähe rangema pausi.

Mida on muusika Sulle kõige rohkem õpetanud?
Perspektiivi – seda, kuidas miski erinevatele inimestele näib. See on müstiline, isegi kui teine inimene püüab jäljendada ettemängitut, siis kõlab see hoopis erinevat.

Kelle tegemistele Eesti artistidest ise kõige rohkem kaasa elad?
Jälgin väga paljusid Eesti artiste. Olen väga suur Mick Pedaja fänn. Viimasel ajal olen õudselt palju kuulanud ka Siiri Sisaskit. Nii uuemat kui ka vanemat loomingut. Veel nimesid: Marten Kuningas, Kostja Tsõbulevski, Levski, Mari Jürjens, Kadri Voorand ja Frankie Animal.

Kas on mingisugune kindel essents, mida Sa otsid artisti loomingust?
Olen hullult vaimustunud kui kuulen kellegi muusikat ja siis saan inimesega tuttavaks või vastupidi. Siis märkan, et looming ja isik selle taga on justkui samad – kuulad muusikat ja tekib tunne, nagu sa tead juba teda. See on ka minu ideaal. See on essents, mida otsin – loomingu ja inimese identsus.

Kuhu Sind lähiajal kuulama saaks tulla?
7. aprill Dynamo Turkus (Soome).
8. aprill Bar Loose Helsingis (Soome).
27. aprill Punane Maja, Tallinnas Jazzkaar 2017 raames.
28. aprill Kuressaare Kuursaalis, Saaremaal.

Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)

Häppeningi tiim:
Intervjuu: Stella Raudsepp
Loovidee: Kaisa Tooming
Assistent: Sandra Leushina NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.