Kaisa Tooming
Esmaspäeva alustame hüpnotiseerivate järellainetega nädalavahetusest. 4. ja 5. augustil võõrustas Intsikurmu 2017 kõiki külalisi võimsamalt kui varem – kolm lava, üle kolmekümne artisti ja lugematul arvul gastronoomilisi maitseelamusi. Põhjust suurustamiseks oli ka küllalt, festival tähistas oma esimest väikest juubelit – 5. tegutsemisaastat. Õnnitlused!
Häppening käis taaskord sündmust erinevate meeltega nautimas ja toob teieni mõned mõttekillud.
Intsikurmu maagiast hakati sosistama juba eelmise aasta lõpus. Turunduslikult on iga aastaga tehtud aina ambitsioonikam edasihüpe, rahvast oli silmnähtavalt rohkem kui varem. Melu oli rohkem kui varem. Kuid see sama, oma ja aus festivali emotsioon, oli jätkuvalt sama ehe nagu algusaastatel. Olenemata rahvaarvu kasvust ei ole kadunud festivali intiimsus. Vanad sõbrad, tuttavad lavad, jätkuvalt kvaliteetsed toidukohad – see kõik on säilitanud oma erilisusfaktori.
Kui eelmine aasta said järelkajastuses ära märgitud mõned vajaka jäägid, siis sel aastal olid korraldajad ettevalmistunud. Gurmaanid said kõhud täis ning wc-de järjekorrad olid inimlikud.
Toidukohtade nimekirjast tooksin eraldi välja Restoran NOA suitsukalarullid ja nostalgiahõngulise kodukohviku Tillu, mille ahjusoojad kaneelisaiad meelitasid inimesi kohale isegi mitmekümne meetri kauguselt. Kaneelirull klaasi külma piimaga… On häid asju, mis ei muutu.
Kaardistades artistide valikut, siis tuleb alustada algusest. Sel aastal sai esmakordselt nautida kolme lava. Tavapäraseid Intsikurmu ja Oru ning uustulijana pakkus müstilist atmosfääri Metsalava. Sealjuures, iga kontsertkoht omandas personaalse identiteedi.
Intsikurmu pealava oli sel aastal madalam ning toodud rohkem rahvasse. Väike muutus, suur tulemus. Esmakordselt kadus piir artistide ja rahva vahel. Lavaline energia voolas piirideta esirea kuulajaskonnani. See lõi intiimse sideme, mida ei kohta tihti sedalaadi suurüritustel. Intsikurmu lava meeldejäävamaiks kontsertiks oli Erki Pärnoja: Efterglow. Siin, võluvas metsavaikuses, üllatas kollektiiv kõiki kuulajaid müstilise fluidumiga, mis täitis metsaaluse erilise üheshingamise ja mõtterännakuga. Erki viis meid kõiki kaasa.
Loe kevadist intervjuud.
Uustulija, Metsalava, oli vastukaaluks täis müstikat ja kauget imetlust. Artisti ja kuulajaskonda eraldas lava ees olev metsatiik, mille pinnal tantsisid hüpnotiseerivad valguspeegeldused. Antud vahemaa, tantsisklevad veepeegeldused ja puulatvu paitav päikesekuma formuleerisid müstilis-maagilise atmosfääri, mis lasi muusikanautlejatel imetleda artiste distantsilt. See oli eriline aeg-ruum. Artistide poolest tooksin esile siira Lucy Rose’i ja Shipsea.
Oru lava oli kahe eelmise lava kontrastiks nö “kütte lava”. Füüsilise vormi poolest ehk kõige standardsema lahendusega – kõrgem lava, mille ees sai imetlusega vaadata alt ülesse oma muusikaliste iidolite poole. Kvaliteetset kütet jagus – Eddie & the Lovemakers, Noah Kin, Frankie Animal jmt. Nad kõik kutsusid kaasa elama ja tantsima.
Aitäh korraldajatele, festival oli võimsam kui varem!
Kuna üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis naudi Intsikurmu Festivali läbi Häppeningi tiimi objektiivi!
Fotod: Jüri Põld, Kaisa Tooming
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja referents märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.