Juba kuuendat aastat järjest võõrustas Intsikurmu Festival meid oma kvaliteetses headuses. 3.-4. augustil kogunesid muusikanautlejad Põlva südamesse ning lasid ennast võluda sümpaatsetel artistidel, heal toidul, läbimõeldud metsaruumil ning südamlikul kogukonnal. Käisime “Mõtteaine” saatejuhi Mathias-Erik Tempeliga kohapealset melu uurimas ja toome teieni mõttekilde kogetust.

Iga aastaga suuremaks. Iga aastaga erilisemaks.
Sündmuse iga-aastase külastajana pean rõõmustama – olenemata tajutavast rahvamassi kasvamisest on festival säilitanud oma erilisuse. Tundub, et festivalikorraldajad on siinkohal tabanud midagi olulist – nad on inimkogemuse ja elamuste pakkumise kesksed. Fantastiline Lastekurmu ala pisikestele; metsatukkadesse ülesse seatud installatsioonid; võimsaid maitseelamusi pakkuv toidutänav; toidutänava lõpus olev Noodle Box BMW Arena, millest kujunes noorte vabalava; tasuta veevõtupunkt; hommikune jooga ja hilisõhtused tantsumaratonid. See kõik on aina enam tervikuks sulandumas ning pakub elamusi erinevatele vanuseastmetele ja meeltele. Tundub, et kontsertfestivali aeg on läbi saamas ning asendumas elamusfestivali kontseptsiooniga. Intsikurmu Festival on selle suurepäraseks tõestuseks.

Toidutänav: nostalgiast ja uutest tulijatest
Kui enne festivali küsiti, et mida Intsikurmust kõige enam ootad, ei pidanud ma kaua mõtlema: “Kiasmost ja kodukohvik Tillu saiakesi.” Jah, kuuendat aastat järjest täidab see legendaarne kodukohvik lihtsaid unistusi. Kaneelirull klaasi külma piimaga… On häid asju, mis ei muutu. Jätkuvalt.
Vaadates aga suurt pilti, siis leidus kõigile maitsetele midagi. Mereannid, taimetoidud, kergemad snäkid ja toekamad praed – menüü oli rikkalik ning arvestas erinevate eelistustega. Tundub, et jätkuvalt on festivalide trenditoiduks burgerid, mida saab peaaegu igast toidukohast tellida. Meie selleaastasteks lemmik tegijateks olid VLND burger ja Uulits.

Muusikalistest valikutest ja üllatajatest
Magusaima osa jätame viimaseks. Kui Intsikurmu Festival tundus oma algusaegadel hipsterlik indie-muusika festival, siis on viimased aastad igas mõttes meie eelarvamusi purustanud. Programm on muutunud variatiivsemaks, mõneti ka üllatuslikumaks. Näiteks, kes oleks 6 aastat tagasi uskunud, et saame pealaval kogeda mitte helilist rännakut, vaid eelkõige kunstilist. Jah, bounce-liikumise kuninganna Big Freedia intrigeeris ning raputas – laval oli artist. Kuid ta polnud ainus, kes meid üllatas.

Esimene päev. Esimesed helimuljed
12EEK Monkey tõmbas avapäeva esimese artistina mõnusa põksuga käima, pani sõnu kuulama ja kaasa mõtlema.
Lisaks sümpatiseeris esimesel päeval nii meile kui ka Mathiasele Levski. “Levski on hea ja andekatest inimestest koosnev tantsubänd. Ainukene asi, mis laivi juures häiris, oli see, et antud lava heli oli natukene vaikne,” lisas Mathias.
Kiasmos oli Häppeningi jaoks üks oodatumaid artiste. Mathias-Erikule aga ootamatu positiivne üllatus: “Kiasmost ei olnud kunagi varem kuuland, kuid duo ühe liikme, Ólafur Arnaldsi, muusikat küll. See oli täielik üllatus. Selline minimalistlik, eksperimentaalne ja atmosfääriline elektrooniline muusika on täpselt minule.”
Seejärel vallutas Oru lava ja meie südamed afro jazzi võngetega Jimi Tenor. Esimese päeva lõpuks olid meie muusikalised ootused täidetud mitmekordselt.

Jätkuv headus ehk teine päev
Kui esimese päeva lõpuks hakkas tekkima kahtlus, et kas teine päev suudab võrreldavaid elamusi pakkuda, siis vastus on: “Jah, suutis!”.
Sümpaatses võtmes astus ülesse Sander Mölder, kes tõi publikuni värske muusikalise vaate Saaremaa ja Muhu rahvalauludest. Sandriga olid laval Kristjan Kallas, Jonas Kaarnamets ja Sänni Noormets, kes sidusid tervikuks pärimuse ning kaasaegse muusika. Just sedalaadi esinemiste tõttu on Möldri laive alati põnev kuulata.
Suurimaks lemmikuks kujunes 
Suff Daddy & The Lunch Birds. Kollektiiv pakub džässi võtmes hip-hopi, mis on mitmekülgne, põnev ja voolav. Meeste looming on nii hea, et teekond Intsikurmust koju möödus Suff Daddy muusikalist teekonda uurides ja kuulates.
Õhtu suurimat kütet pakkus Lexsoul Dancemachine, mis kiirgas uskumatult positiivset energiat. Vaib levis kulutulena rahvasse. Rääkimata Joonas Mattias Sarapuust, kes stage-dive’is täispuhutud flamingoga. You drove us coco, Lexsoul!

Ühe võimsa elamusfestivali lõpetuseks tahaksime öelda aitäh. Aitäh korraldajatele, aitäh artistidele, aitäh külastajatele. Nagu kohapeal kommenteeriti: “Intsikurmus tekib tunne nagu jõuaksid koju.”

Mõtteid jagasid Kaisa Tooming ja Mathias-Erik Tempel
Fotod: Jüri Põld