Stella Raudsepp
Möödunud nädalavahetusel kogesin lumma rokilikust romantikast – lämbe õhk, publikus virvendavad välgumihkli leegid, Marie mahlakas-tummine tämber, Jani pastoriusliku maiguga bassigruuv, Jonase kirglikud soolod ja katki mängitud kidrakeel. Tegu oli Frankie Animali uue loo “Misty” sinkupeoga! Sel õhtul haaras bänd publiku kaasa oma isepäise cool-faktori ja mängleva seksapiilsuse segusesse loomemaailma, muutes melomaanide hingamise ärksamaks ja paitades kõrvu imposantsete helivarjunditega.
Toome teieni intervjuu pool kümnendit tegutsenud bändiga, kelle tähesära kogub üha tuure juurde värske loomingu saatel, mis on ühtaegu jõuline ja mahe, toores ja lihvitud. Heitkem pilk noorema generatsiooni poprokk lipulaeva meeleolukasse igapäeva!
Saagem tuttavaks Marie, Jonase ja Janiga!
Alustame täiesti algusest – kust teil tekkis huvi muusika vastu?
MARIE: Kodus olin alati muusika sees – käidi kontserte andmas, mängiti pille. Muusika oli alati olemas ja konkreetset murdepunkti, mil muusika oleks eriliselt huvi hakanud pakkuma, ei mäletagi. Bändi tegemise soov tekkis juba väikesena. Laval esinemine ja huvitavate riiete kandmine tundus nii lahe. Mõjutused tulid arvatavasti telest ja raadiost, tollal oli eeskujuks Spice Girls, hiljem Vanilla Ninja. Umbes 4-5 aastastena panime naabritüdrukutega kokku tüdrukutepundi. Tegime soengud pähe, panime roosad maikad selga ja käisime Muraste peal ringi makk käes. Vahepeal panime maki maha ja tantsisime inimestele. Kooli minnes bändi tegemise soov jätkus. Algklassides oli meil kolme sõbrannaga bänd nimega Black Cats.
JONAS: Minul tekkis muusikahuvi tänu vennale, kes on mulle eeskujuks kõikides asjades. Võtsin temalt šnitti ja hakkasin samu bände kuulama. See hetk, kui hakkasin ise reaalselt pilli mängima, oli minu jaoks heureka moment. Minus oli muusika juba veidi pulbitsema hakanud, kui toimus kogu suguvõsaga vanaema sünnipäeva tähistamine. Toa nurgas vedeles alati üks kitarr. Onu võttis kitarri kätte, mängis üht Guns N’ Roses’i lugu ja ma sain aru, et “wow” lugusid, mida ise viimasel ajal olin kuulama hakanud, on võimalik pilliga järgi mängida.
JAN: Minu isa on musafänn. Tänu temale õppisin muusikat nautima. Esialgne bändi tegemise idee tekkis kahe lapsepõlve sõbraga, Aleksander Seemani ja Karl Eerik Valknaga. Kui olime väikesed, siis joonistasime Kikri talu külaliste raamatusse oma bändi ja kätte pillid, mida igaüks oleks mängima pidanud. Bändi nimeks panime Golden Fish, inspireeritult sellest, et Aleksandri isa laulis tol ajal Kuldses Trios ja ansamblis Kala. Veidi hiljem tegimegi bändi (The Blinking Lights – toim.). Kuna Aleksander oskas juba kitarri mängida, aga mina ei osanud, siis hakkasin bassimängijaks.
Kuidas moodustus bänd Frankie Animal?
JONAS: Sügis 2012 oli meie esimene kontsert, aga kokku tulime juba aasta varem. Tegime Mariega üht kaverite bändi. Samal ajal tegid Jan ja meie esimene trummar Karl bändi nimega The Blinking Lights. Asjad hakkasid segunema ja mingi hetk saime aru, et koos oleksime päris lahedad.
Noortebändide eluiga on üldiselt lühike ja n-ö kasvuraskuste ületamine on võti, et asi jääks püsima. Kuidas teil õnnestus tuumikuna kokku jääda tegutsema nüüdseks juba viiendat aastat?
MARIE: Meil endal pole tunnet, et oleksime juba viis aastat tegutsenud. Kõik tundub veel uus ja värske. Asjadel tuleb lasta loomulikult kulgeda.
JAN: Värskust hoiab kindlasti see, et meil on pidev areng. Iga aasta lõikes on näha suurt arengut.
JONAS: Usun, et meie toimimise võti on inimestevaheline klapp. Oluline on aru saada, et toimivat kooslust ei leia iga tänava nurga pealt ja kui on toimiv kooslus olemas, siis tuleb seda hoida. Edasiviiva jõuna töötab ka oskus teineteist erinevate külgede alt veidi suruda, et arengut motiveerida. Vahel tuleb bänditegemist vaadata distantsilt, et mitte olla frustreeritud sellest, kui rassid iga päev ja ikka ei tule miljonit kuulamist Spotify’s. Asja tuleb teha eelkõige ikka endale mitte pelgalt klikkide nimel.
Tulles teie loomingu juurde, album “The Backbeat” tõi teie loomingusse uue dimensiooni ja kaotas täielikult teie noortebändi staatuse. Mis võimaldas loomingu uuele tasemele viia?
MARIE: Meie plaan oligi eemalduda nummist noortebändi kuvandist, mis oli meile templiks külge pandud. Looming kasvas koos meie endi arenguga täiskasvanulikumaks. Me ei taha end piiridesse panna, vaid laseme saundil kujuneda.
JONAS: Meile meeldib, et iga uus lugu mis tuleb, võib olla saundilt veidi erinev, et poleks alati üks kindel aaria. Enne “The Backbeat” salvestamist võtsime aja maha. Karl lahkus bändist ja me ei tahtnud uut loomingut suruma hakata, vaid vaatasime rahulikult, mis edasi saab. Saime mõelda, kes oleme ja mida teeme Frankie Animali teise tulemisega.
Kui teie esimene EP valmis tihedas koostöös Erki Pärnojaga, siis kas ka album “The Backbeat” juures oli keegi teile mentoriks?
MARIE: EP oli meie esimene katsetamine plaati teha ja mõtlesime, et oleks tore, kui keegi kõrvalt vaataja-kuulajana sõna sekka ütleks. Juhuslikult sattus selleks isikuks Erki, kes tol ajal ise otsis noort bändi, keda juhendada. “The Backbeat” albumi juures oli suur roll Martin Kuudil (Muudu).
JONAS: Meil on Muuduga väga hea klapp ja teeme temaga siiani koostööd. Muudu on rohkemgi veel kui mentor. Teda võiks nimetada meie kardinataguseks meheks, kes tõmbab niite.
MARIE: Kui Erki äratas meis aukartust ja suhtusime temasse rohkem kui produtsenti, kes vahel sõna sekka ültes, siis Muudu on justkui bändi liige, kes on koguaeg olemas.
Kuidas teie koostöö Muuduga alguse sai?
JONAS: Meil on ringkond sõpru ja tuttavaid, kus levis jutt, et tahaksime plaati teha. Selgus, et Muudul polnud sel ajal miskit muud teha.
MARIE: Mina teadsin teda lapsepõlvest, sest ta oli minu vennaga bändi teinud. Viskasime ideid õhku ja Muuduga oli klapp kohe supercool.
Kuidas teie koostöö välja näeb?
MARIE: Peale lindistamist Muudu kommenteerib, kas midagi teha teistmoodi, lisada või ära jätta.
JONAS: Tal on laiem roll meie bändis. Arutame temaga ka üldkontseptsioonilisi teemasid, nagu video- ja kontserdiideid.
JAN: Ta distsiplineerib meid ja motiveerib tegutsema.
Kuidas näeb välja teie loominguline protsess?
MARIE: Kui kellelgi on inspiratsioonituhin peal, siis üldiselt võetakse see telefoni abiga linti. Meil on telefonid täis helijuppe, mida teineteisele laseme ning seejärel hakkame koos edasi nokitsema.
JONAS: Inspiratsioon toidab vahel lahedama muusikaga, vahel saastaga, aga veidi on see distsipliini küsimus ka. Tuleb osata end mingis rutiinis hoida ja mitte oodata maagilist tähtede seisu.
Seega, kas te usute metoodilisse kirjutamisse?
MARIE: Sõltuvalt perioodist. Näiteks praegu on kogunenud palju väikeseid ideid, mida võiks tasapisi voolida reaalseteks lugudeks.
Mis teie loomingut enim mõjutab?
MARIE: See on veidi kinni selles, mis muusikat keegi ise parasjagu kuulab.
JAN: Mõni päev kuulan elektroonilisemat mussi, teinekord indie-akustilist. Kokku võib see moodustuda hoopis millekski kolmandaks.
MARIE: Sellistel loomehetkedel ei tohi end piirata. Kui peakski tulema süntpop, mida Frankie Animal pole seni teinud, siis loo valmides võib see võtta meile omase vormi.
JONAS: Kuna üks kolmest liikmest on tüdruk, siis toob see paratamatult loomingusse naiselikkust juurde. Kui kolm kutti teeks bändi, siis oleks meie looming ilmselt õllesem. Marie aitab tasakaalu tuua ja on oluline faktor meie saundist.
See, mida kuulame, tuleb ka meie seest välja. Kunstiliselt poolelt ei taha allahindlust teha. Tahame, et sõnades oleks mõte ja muusika hoolikalt läbi töötatud.
Kuidas ära tunnete, et nüüd tuli see lugu, mille võiks linti võtta ja ehk isegi avaldada singlina või albumi kujul?
JONAS: Nendel hetkedel on ruum täis erilist energiat ja kõigi silmad säravad.
MARIE: Alati ei pruugi kõigile kolmele lugu meeldida. Mina olen tihtipeale see, kes tunneb, et lugu pole päris Frankie Animalile omane. Siinkohal pean tänama poisse, sest nad oskavad minu meelt muuta.
Milline on teie bändi dünaamika lugude valmimisel? Kes on kõige kriitilisem?
JONAS: Arvan, et mina olen kvaliteedi suhtes kõige pirtsakam. Nokitsen asja kallal, mis mulle ei meeldi, seni, kuni on korras. Kui ei õnnestu, siis ei lähe üldse. Arvan, et kriitilisus on edasiviiv jõud, mis ei luba lihtsalt puusalt asju ära teha. Kerge enese tagant surumine on ainus viis, kuidas üldse teha kvaliteetset asja.
Mida tähendab, et “Kui ei õnnestu, siis ei lähe üldse”? Viskate loo nurka?
JONAS: Siin tuleb mängu see, et kas usud ise, et demost saab lugu, mida hakkame laivis esitama ja naudime kõik seda või mitte. Kui tunnetad laulus potentsiaali, siis tekib sisemine jõud nokitseda nii kaua, kui vaja, et saavutada ettekujutatud tulemus. Kui sellist sisemist jõudu ei teki, siis…
JAN: …siis tulevad uued ideed peale, mille kallal nokitseda.
JONAS: Meil oli ühe laulu demo passinud arvutis 1,5 aastat. Tegime seda mitu korda ringi, aga midagi jäi ikka puudu. Just äsja võtsime selle laulu jaoks linti Jüri Pootsmanni vokaali ja pärast seda tundsime kõik, et voh nüüd sai sellest väga hea lugu.
Kes on teie peamine sõnadekirjutaja?
MARIE: Jonas.
Kas kellegi teise teksti on raske laulda?
MARIE: Ei ole, sest me alati arutame, loeme ja analüüsime kõik read omavahel läbi. Tihti pole tekstid päris autobiograafilised ja vahel tuleb loodud tegelased enda seest üles otsida, ümber kehastuda ja püüda tema kogetu läbi elada.
Jonas, kui tegu pole autobiograafiliste tekstidega, siis kellest või millest Sa kirjutad?
JONAS: Üldiselt võtan teatud emotsiooni ja loon maailma selle ümber. Alati polegi kõige olulisemad konkreetsed sõnad, vaid see, mis emotsiooni lugu tervikuna endas kannab.
Kuidas iseloomustaksite oma helipildi muutust võttes võrdlusesse EP “Obsession”, LP “The Backbeat” ja praeguse loomingufaasi?
JAN: Nooremana lahmisime rohkem. Praegune looming on täiskasvanulikum, nüansirohkem ja põhjalikum.
MARIE: Raske on võrrelda, sest arenguteekond on olnud loogiline ja loomulik. Ei tahaks öelda, et looming, mis neli aastat tagasi tegime, oli halb. Tollal tegime oma võimete piires.
Mida on teie uuest loomingust oodata?
MARIE: Loodetavasti jätkuvalt arengut. Veidi nukra ja võib isegi öelda depressiivse alatooniga “Misty” on nüüdseks väljas. Elus aga tuleb ette ootamatusi ning kuna lugu osaleb Eesti Laulul, siis uue singliga, mis oli plaanis lähiajal välja anda, ootame kevadeni. “Funny” saab olema “Mistyle” täielik vastand, kuid sellest rohkem siis, kui lugu väljas.
Korduvalt on jäänud kõlama sõna kontseptsioon. Kas järgite kindlat loomingulist kontseptsiooni?
MARIE: Meil oli “The Backbeat” albumiga kinnisidee, et see oleks otsast lõpuni kindla kontseptsiooniga tervik. Nüüd oleme andnud singleid välja. Mitte selle mõttega, et need ühele albumile kokku panna, vaid et jooksvalt pakkuda kuulamisrõõmu. Ei tahaks meid raamidesse suruda, vaid olla publiku suhtes siiras ja aus.
JONAS: Kahtlemata on eesmärk näidata end siirast küljest. Kui paneksime selga mustad ülikonnad, teeksime must-valgeid naeratusega bändipilte, näitamata end kordagi mõtlikult, siis see oleks meelepete kuulajatele ja enesepete meile.
Me oleme ikkagi veidi kunstiinimesed. Cool peitubki siiruses.
Kui oluline on teie jaoks bändi esteetika – alustades lavalisest olekust ja videotest kuni plaadikaanteni?
JONAS: Väga oluline. Kõik peab omavahel kooskõlas olema. Meie muusikat silmad kinni kuulates võiks ka pildis kuulaja ees olla.
MARIE: Alates “The Backbeat’ist” on kunstiliste lahendustega tegelenud Kärt Hammer, kes tegi albumi fotod ja kogu sellega seonduvale merch’ile.
JAN: “The Backbeat” on selgelt meie praeguse kontseptsiooni näide. Meie muusika on analoogne ja toores, digitaalsete vahenditega on selles vähe suditud. Pildis tahtsime näidata sama. Meist tehti fotod, mille peale tehti n-ö manuaalselt värvidega täiendusi ja see omakorda pildistati.
Kust tekkis vajadus ja tahe anda “The Backbeat” ka vinüülil välja?
JAN: Avaldasime selle meelega veidi hiljem, et albumile tekiks ka teine kajastuse laine. Vinüül säilib ja jääb paremini ajalukku.
JONAS: Noorte muusikute jaoks on vinüüli välja andmine oluline verstapost. Enda loomingut vinüülil välja anda on midagi, mida igaüks ei saa oma elus teha. Vinüüli kultuuri austamine ja ise sellesse kuulumine on lahe.
Füüsilisel kujul albumite välja andmine on tasapisi minevikuhõlma vajumas. Kas olete mõelnud, kuidas teha oma looming ajale vastupidavaks?
JAN: See tundub ainult meie generatsioonile nõnda, et nüüd kuulatakse muusikat ainult striimides seda Spotifyst. Vanemad generatsioonid eelistavad CD-plaate.
MARIE: Vinüülimängijat kõigil kodus pole, ent see on omaette kunstiteos. Lisaks muusika talletamisele saime vinüüli ümbrisel ära kasutada veel Kärdi tehtud lahedaid pilte. CD-plaat täidab praegusel ajal paljustki postkaardi rolli, millele saab kirjutada ja kinkida. Kui kõik on kuskil pilves, siis see pole ikka õige. Vahel on vaja asju katsuda.
Kas teie repertuaaris on mõni laul, mis on teie jaoks erilisem kui teised – mida on laivis kõige lemmikum mängida? Miks?
MARIE: Lugu “The Backbeat” esitades on alati veidi teistsugune tunne. Ilmselt seetõttu, et selle laulu valmimisega tekkis meie helikeeles murdepunkt, mis andis meie loomingule uue alguse ja suuna.
Kas selle laulu pealt hakkasitegi albumi “The Backbeat” süžeed ehitama?
JAN: Meil kõigil tekkis albumi suuna suhtes sama arusaam. Leidsime, et saund peaks varasemaga võrreldes olema veidi toorem, rokilikum, mitte nii perfektne, pigem veidi vigane ja tuus.
Viis aastat üheskoos tundub nagu vahemik, mille vältel võiks kogeda meeldejäävaid ja pööraseid hetki. Kas teil on mõni bändi tegemisega seonduv lugu, millele alati muhelusega tagasi mõtlete?
JONAS: 2016. aasta Positivuse festivali pühapäevase pärastlõuna kontserti eelne aeg oli halbu endeid täis…
MARIE: Mina väänasin öösel jala välja.
JAN: Eelmisel päeval toimus akustiline keika, kuid unustasime basskitarri proovikasse.
JONAS: Heliprooviga olid jamad. Alguses kõik venis ja lõpuks oli väga kiire. Pidime peagi lavale minema, aga mul oli vaja wc-s käia. Meil olid kõrvamonitori saatjad vöö küljes. Vetsus vööd kinni pannes natukene rahmeldasin ja saatja kukkus vetsupotti sinisesse vedelikku. Kätevärinal võtsin selle sealt välja, jooksin lava manageri juurde. Tema täpsed sõnad mulle olid: “You fucking idiot!” Ta andis mulle uue monitori ja saime laivi tehtud. Kõik inimesed lava taga tegid nägusid ja imestasid, et kuidas selline asi üldse juhtuda saab.
MARIE: Samas andis see meie laivile megaenergia. Tunnetasime mingit viha ja rusuvust, sest kõik oli valesti läinud, aga laiv tuli ülihea. Sisemine põlemine oli meeletu.
JONAS: See jutt levis muidugi poole päevaga üle kogu Positivuse. See nali maksis mulle 400 eurot, aga vat elu lõpuni on mälestus ja lugu, mida rääkida.
Mida põnevat võib teilt oodata lähitulevikus?
MARIE: Eesti Laul saab meie endi jaoks olema midagi uut ja põnevat. Üritame sellest karussellist enda jaoks maksimumi võtta. Aga samal ajal paralleelselt ka natuke uuele loomingule pühenduda oleks tore.
Kuhu teid lähiajal kuulama saab tulla?
30. november Tallinnasse Von Krahli
1. detsember Pärnusse kultuuriklubisse Tempel
16. detsember Viljandisse Cheersi
Tutvu pildistamise moodboard’iga
Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)
Häppeningi tiim:
Intervjuu: Stella Raudsepp
Loovidee/stilistika: Kristin Liias
Assistent: Sandra Leushina
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)
Hair by Evelin Mitt
Tänusõnad: Rauno Oidram (Keefirivunts), Make-Up Atelier Paris Estonia, ZARA
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.