Kui ei küsita, ma ei räägi. Kui küsitakse, siis hästi palju. Panin Häppeningi soovil kirja paar rekomandatsiooni, mõned albumid, mida võiks kuulata. Neid sai kogemata sada. Tundub kaunis ümmargune number, kuhu sisse justkui peaks mahtuma olulisi teoseid. Fookus on ajajooneliselt lähedal – kauamängivad, EP’d ja muud sarnased formaadid, mis on tulnud välja viimase kümne aasta jooksul. Nimekirju ja soovitusliste sajast albumist, kus peaosalisteks klassikud Bowiedest Marviniteni on tehtud küll ja küll. Ehk on aeg seal maal, et lisada nendesse listidesse veidi uut verd.

Niisiis koostasin listi sajast värskemast albumist, mida kavatsen oma elu jooksul mitu korda kuulata ja soovitan ka teil. Jagasime need kümneks artikliks ehk kümne kuu vahel laiali. Lisaks iga artikli lõpus ka pleilist, et oleks mugav kuulata.

Teie ees on esimesed kümme albumit muusikutelt, kes alles hakkavad muusikamaailma muutma:

1. FloFilz “Cenário”, 2016
FloFilz on Belgias tegutsev saksa produtsent, kes enne biidi-maailma astumist õppis viiuldajaks. Muusikajuured on tugevalt 90ndate põrandaaluses hiphopis, ning kogu loomingus on vaieldamatult oluline koht džässil. Sämplid on korjatud peamiselt 60-70ndate ladina muusikast ja jaapani instrumentaal-artistidelt, džässi-virtuoosidelt ja juba mainitud ajastu hiphopi kollektiividelt. “Cenário” on albumina loodud erinevate metropolide linnaruumidest inspireeritult. Cenário tähendab portugali keeles keskkonda, situatsiooni või stseeni. Seos pealkirjaga on, et suurimaks mõjuks oli Lissabon. Just oma õhkkonna, energia ja vana arhitektuuri poolet (ning vinüülipoodidega, kust FloFilz kaevas vanu bossanova plaate). Kogu tunne, mis temani linnapiltides jõudis, on vaikselt ja voolavalt joonistatud albumisse, helid on väga malbed. Tervikuna voolav džässi ja aeglase hiphopi segu, mis viib kuulaja samadele reisidele, kus ta ise käis.

2. Eric Lau “One Of Many”, 2013
Tänaseks maailma tasemele kasvanud produtsent Eric Lau on loonud klassikalise rnb tunnetusega džässi-seguse puhta heliga positiivse feel-good albumi. Ajatu ja läbimõeldud saund ning äratuntav käekiri. Kauamängiv on loodud pärast Euroopa/Aasia tuuri, millelt naastes otsustas lindistada albumi meetodil “lukustan end stuudiosse ja vaatan mis saab”. Lindistatud on album kahe kuuga, kaasa on tegemas teiste hulgas nt Oliver St. Louis, Oddisee ja Fatima. Väga kerge ja väga meeldiv kuulamine täna ja ilmselt paljude aastate pärast samuti.

3. Evil Needle “Qualia”, 2013
Tähelepanuväärse käekirjaga Prantsusmaal tegutsev produtsent. Ebaüllatavalt, põhiline inspiratsioon tuleb 90ndate hiphopist, sellele lisaks on ta žanriliselt tohutult laia silmaringiga. Tehniliselt leidlik, oskab muretult kokku siduda tummise trap-biidi ja helge romantilise rnb voolu, aeg-ajalt isegi samas loos. Ta looming on homage sisuga muusikale, harva kombib maad peavoolu alas. Ta loob piirituid helisid, mis kõiguvad downtempo, hiphopi, elektroonika ja eksperimentaali vahel, soul’ist head-banger’iteni. Evil Needle ei viibi kunagi ühes žanris, ent selle kõrval teab hästi, kui oluline on oma heliga luua isikupärane joon – justkui omanimeline žanr. Albumis “Qualia” autor seda kõike väga oskuslikult näitabki. Qualia tähendab subjektiivset tunnet ja inimeste isiklikku alateadlikku kogemust. Otseselt puudutab küsimust “mis tüüpi”, albumi nime võib sel puhul pidada väikeseks noogutuseks teadlikult valitud žanrivabadusele, paludes kuulajal helisid ise kogeda ja selle põhjal kogu asjale oma nimetus panna.

4. Skinny Pelembe “Seven Year Curse”, 2017
Johannesburgis sündinud produtsent, kitarrist, vokalist ja MC ühes isikus. Muusika loomisel selgete mõjutustega oma sünnimaast, poleerides seda läänepoolsetele kõrvadele sobivamaks. Kaasakiskuvad rütmid, kajav kummituslik vokaal, peaaegu psühhedeelse mõjuga muusika. Albumi puhul on peaaegu tunda kellaaega, millal see kõik kirjutatud on. Lüürika on tulnud ta isiklikust unenäo märkmikust, mis aitab mõista, et muusika ja sõnad tulevad ausast kohast. Enne albumi “Seven Year Curse” kirjutamist pani tema karjäärile õla alla projekt nimega Future Bubblers, mis on uute artistide toetaja ja kasvulava. Ta on ise suure tänu avaldanud just sellele liikumisele, öeldes, et ei oleks üksi julgenud seda EP-d selliseks kirjutada. Suur tänu neile igatahes.

5. Electric Wire Hustle  “Love Can Prevail”, 2014
“Love Can Prevail” on kollektiivi esimene album, mis on välja antud duona, peale trummar Myele Manzanza lahkumist grupist. See viis grupi väga teistsugusele suunale. Läbi albumi on tunda tõsist ja rasket joont, mis lõpuni välja väga helgemaks ei muutugi. Vokaal on kohati valus või värisev. Album oleks justkui elektroonilise pinge all, tuues kuulaja õigel hetkel pinnale hinge tõmbama – leevendavad hetked lugudes, mis ei ole lihtsameelselt rõõmsad, vaid pigem vaiksed hetked kogumiseks. Album seisab hektilisuse piiril, aeg-ajalt tundub, et ilma suunata või veidi raske, ent siis pöördub jälle tagasi. See ongi asjaolu, miks antud album on minu jaoks põnev ning miks kutsub taas tagasi kuulama.

6. Dexter “The Trip”, 2013
Tavalisest beat-tape’idest väga kaugelseisev, ülesehituselt selline, et ei vaja MC-d. Omaette kõlavad biidid, kus on kasutatud erinevaid veidraid vokaali-sämpleid andmaks värvi. “The Trip” on loodud 60ndate psühhedeelikast ja kogu ajastu esteetikast. Oluliseim mõjutus oli 1967 aasta samanimeline film, mis jälgis LSD mõju inimestele. Muusika jutustab inimese kogemusest hallutsinatsioonidest. Väga kunstiline projekt, mille kohta Dexter ise ütleb, et armastab iseendale kuulamiseks muusikat luua. Tegemist on justkui uue psühhedeelse värvimuusikaga, vaba armastus ja rocknroll tänapäeva instrumentaal-hiphopis. Isiklikult jõudsin albumini läbi kahe loo, “You&I”, mis kõlas mulle nagu hästi emotsionaalne ja hullumeelne armastuslugu, ning “Roll It, Light It, Suck It”, mis jäi meelde väga teistsuguse sämplimängu poolest ning mille biidikäik jäi kummitama. Pärast neid träkke mõistsin, et on tegemist hästi erilise kõrvaga ja kirjutasin Dexteri artistina lahtrisse – muusik, keda ei unusta kunagi. Siiani mu kuulamislistides, sinna ta ka jääb.

7. Kan Sano “Fantastic Farewell”, 2011
Unenäoline, fragmentiline, funk’i ja džässi ning telekamängu vaib. Hektilised elektroonilised helid, sädelused ja mitmekihiline rütm, arusaamatud sämplid. Kõik kokku on pandud kõlama hästi soojalt ja orgaaniliselt. Mingil hetkel on tunne, et tegemist oleks nagu lõputööga – kõik hea ja hästi palju, näitab kogu oma annet korraga. Kan Sano on Jaapani päritolu imelaps, kes hakkas muusikat kirjutama 11-aastaselt ja oskas selles eas juba imeliselt klaverit mängida. “Fantastic Farewell” on ta debüütalbum, kuhu ta lahendas kokku kõik oma parimad anded – improvisatsioon klaveril, muusika kirjutamine ja eriline tunnetus elektroonikas. Kirjeldab väga ilusasti ja kokkuvõtvalt uue generatsiooni jaapani biidimuusikat ja uut džässi.

8. Sudan Archives “Sudan Archives”, 2017
Iseõppinud viiulimängija, vokalist, muusikakirjutaja-produtsent. Britney Denise Parks ehk Sudan Archives vastutab ise oma muusika eest. Tänu iseõppimisele, on ta kõla niivõrd erinev ja uus, tuleb niiöelda rikkumata sulest. Leidis oma unikaalse hääle kirjutajana, kui avastas Sudaani viiulimängijate tehnika, mis seisneb selles, et nad tekitavad viiulikeeli tõmmates erilise rütmi teistele helidele peale. Produtsendil tekkis kohene seos folgi heli ja tänapäeva elektroonilise muusika vahel. See on ilmselgelt kogu albumi läbiv joon, segatud uue rnb, eksperimentaalse elektroonilise muusika ja klassikalise etnoga. Esmasel kuulamisel tundus, et tegu on demoga või pooliku tööga. Hiljem, pärast paari kuulamist saab kõikidest tahtlikest glitch’idest ja korraldatud kaosest aru. Ja iga korraga kõlab paremini. See on tuleviku folk!

9. Mister Lies “Hidden Neighbours”, 2012
New Yorki multimeediaartist Nick Zanca alter ego ja musikaalne projekt Mister Lies on inspireeritud visuaalkunstist ning nime saanud Tony Kushneri näidendist. Tegemist on debüüt-EP’ga, mille andis välja iseseisvalt ja anonüümselt. Ta muusika on ilmselge viusaalse mõjutusega, luues heliga värvipilte, justkui püüdes viia kuulajat meditatiivsesse seisundisse. Muusikas mängib olulist rolli ka tema kokkupuude teatriga. Lood on nagu muusikalised taustad, mis elavad albumina oma elu. Segu ambientist, EDM’ist, eksperimentaalist ja trip-hop’ist. Albumis on üllatusena teiste hulgas sämpeldatud näiteks The Streetsi ja Brandyt, muutes kasutatud elemendid tundmatuseni omaks. Artistina jäi ta mulle kõrva looga “False Astronomy” – kajav, jäine ja väga teistsuguse iseloomuga bassi ja vokaaliga lugu. Palas on kasutatud Joni Mitchelli vokaali loost “This Flight Tonight”. See lugu on seni maani üks mu täielikest lemmikutest ja ilmselt ka jääb selleks.

10. Serpenwithfeet “Blisters” EP, 2016
Viimaste aastate üks erilisemaid artiste nii hääles, kui isiklikus stiilis ja oma näos. Esimest korda tema loominguga tutvudes olin automaatselt lummatud. Muusika on tugevalt spirituaalne, muinasjutuline, karm ja sealjuures pehmendatud tema helge vokaali ning erilise lüürikaga. Kergelt vastuoluline, teatraalne ja maagiline tulemus. Kokkuvõtvalt kirjeldab ta ise muusikat, kui “pagan-gospel”, kuulda on tumedat maagiat ja müstikat, ebahirmutaval kujul. Ilus seotus tema minevikust – ta on õppinud džäss-vokalistiks, olnud osa neo-soul’i grupeeringutest, elanud läbi gooti-faasi ja proovinud häält ooperilauljana. See eklektiline kogemustekombo selgitab hästi kõike, mida “Blisters” EP’l kuuleme. Tegemist on lühikese, 20-minutilise teosega, ent sellest täiesti piisab.

Järgmise kuuni!

Kuula albumeid Spotify pleilistist: https://goo.gl/aLSpgN

Artikli ja pleilisti autor: Girti Suun