Järjekorras kolmas albumite list. Olen seni nimetanud juba 20 LP’d, EP’d või sarnast formaati, mida soovitan elu jooksul kuulata. Sel korral juhtusid kokku salakavala ühise joonega albumid ja lühiformaadid. Nimistus on mitu täieliku ajatu klassika potentsiaaliga singlit. Eks neid leidub igas listis, ent sel korral jäi just see aspekt endale kirkalt kõlama. Kõik albumid on tulnud minuni ühe tugeva loo tõttu ja alles pärast nimekirja koostamist märkasin, et see sattus selle kuu ühiseks jooneks.

Lesige muusikaga päikese käes, sest soojus ja muusika teevad õnnelikuks.

Mõnusat kuulamist!

21.Chris McClenny “Soulection White Label 014”,  2016
Marylandis sündinud ja kasvanud 23-aastane artist on oma muusika-lennule saanud laiema tuule tiibadesse küllaltki suurel osal just tänu White Label EP-le. Soulectionile kohaselt, mees saab inspiratsiooni muusikas populaarsest soulist, eksperimentaal-funkist, 90ndate neo-soul’i ajastust ja biidimeistritest. Album kõlab romantiliselt, rütmikalt ja on tohutult meeldejääv. Disko- ja soul’i sämplid, mis on maitsetatud tänapäevase tanstumuusika karakteriga. Iga lugu on hiti-potentsiaaliga ja loob temast kui artistist väga küpse ja heas mõttes valmis muusiku kuvandi. Muusika on klaar ja puhas, kaotamata souli elementi. McClenney supervõimeks on see, et ta on ühtlaselt osav multiinstrumentalist, mida on kuulda kirjutatud lugudes. “White Label Series” puhul on tegu Soulectioni liikumise poolt algatatud seeriaga, kus antakse artistidele võimalus end tutvustada. Tegemist ei ole sisuliselt ühtse tervikuga, kui pigem justkui muusikalise CV-ga. Seda enam on üllatus suur, et seda CV’d on nii meeldiv ka viiendat, kuuendat, kümnendat korda kuulata. Iga “White Label” on 2 kuni 4-looline EP, mille sisuks on artisti talendi kõrghetked ja lemmiknipid. Tema oma on järjekorras 14-s praegusest 21st.

22. Knxwledge “Kauliflowr”,  2013
Raske, tummine ja souli täis beat-tape LA biidimeistrilt Knxwledge’ilt ehk Glen Boothelt. Albumi kirjelduses tahaks minna täpselt ainult nii kaugele, et öelda – mis sämplid! Supermeisterlikult valdab niiöelda “drunken-drums” stiili, sämpledab vokaale ja isegi dialooge, mida ei oskaks muusikana ette kujutada. Tolmukrabin ja hingeline-kurb sünt, mis paitab ja hoiab kogu heli koos. Kui varem juhuslikult ei ole ta muusikaga kokku puutunud, peaks võtma aja, et kuulata “Kauliflowr” mitu korda läbi, kuna siin toimub tõesti palju. Palju head, mis on ühe plaadi peale ära mahtunud. Glen on (nagu true-head biidimeistrile kohane) täielik töösõltlane, kellel on Bandcampis kiire lugemise järgi veidi alla 100 erineva projekti üleval. “Kauliflowr” on ta karjääri jooksul teine projekt, mis sai ka plastikule pressitud. Tegemist on kergelt isegi meditatiivse plaadiga, mille veidrused ja krabinad on väga filigraanselt biiti segatud. Vaibid kõik 18 lugu kaasa ja ei pane tähelegi, et asi ei ole ühtse tervikuna loodud, vaid erinevatel hetkedel tehtud parimad biidid kokku pandud. Muusikameditatsioonis ei saa arugi, et album läbi on… Õnneks, nagu enne mainitud, tüübil on umbes 99 projekti veel, mida avastada ja kuulata.

23. Ego Ella May “Breathing Underwater”, 2014
Midagi erilist – eksperimentaalne kosmiline vokaalne tuleviku-soul. Kogu EP vastab üllatuslikult sõna otseses mõttes tunnetuslikult pealkirjale. Helid ja rütmid on nõks sujuvamad, ulpivamad, tummisemad – justkui vesi hoiab neid tagasi, rahulikuna. Kergelt kummituslik ja hingeline vokaal sobib imeliselt produtsendi IAMNOBODI hõljuvate biitide taustale, ning koos loovad õhulise ja müstilise mulli kuulaja ümber. Ego Ella May vokaal kõlab sama voolavalt, kui vesi, ning hingetõmbed sealjuures annavad kogu asjale karakteri. Vokaali ja heli rahu lubab pöörata kõigele muule kordades rohkem tähelepanu, kui seda tavalise soul’i plaadi puhul teeks. Iga element ja sõna on kõrgendatud tähelepanu all.

24. Gabriel Grazon-Montano “Jardin”, 2017
Debüütalbum, mis on välja antud Stones Throw Recordsi alt. Album on täielikult Gabrieli enda sisse lauldud, kirjutatud ja produtseeritud. Tegemist on väga andeka multiinstrumentalisti ja vokalistiga. Iseloomult pop-soul koos ladina rütmide ja alanoodiga. Kõlalt maalähedane ja päris. Ehkki lahtivõetult on kõik elemendid küllaltki eksperimentaali äärel, on kooslus hästi lihtne kuulamine. Meeldiv, moodne ja romantiline peaaegu-pop. Gabriel on New Yorki põline poiss, tugevate Prantsuse-Kolumbia juurtega, mis on kummardusega esindatud ka ta esimesel plaadil “Bishouné”. Viimane oli pisikene põlveotsas salvestatud projekt ja vinüülipressist tuli vaid 500 koopiat, mida müüdi New Yorkis plaadipoodides ukselt uksele. Tähelennu alguses kannab süüd Mayer Hawthorne, kes muusikaliselt ei olnud mitte kuidagi tüübiga seotud, aga kuulis ühes poes Gabrieli plaati ja saatis selle Stones Throw Recordsisse, kuhu ta kohe avasüli vastu võeti. Teine osa süüst lasub Drakeil, kes sämpeldas ühte ta lugu oma superstaar-albumil “If You’re Reading This It’s Too Late”. Sellised kaudsed heakskiidu-templid ei jää tähelepanuta ja ei ole imekspandav, et Gabrieli muusika on lõpuks jõudnud kaugematesse kõrvadesse üle maailma.

25. Letherette “Letherette”, 2013
Duo Letherette on lapsepõlvesõbrad lõuna-UK’st. Kaks sõpra, kes kohtusid väikeste lastena ja selle asemel, et õues mängida, hakkasid muusikat koos tegema. See sõbralik fun on senimaani muusikas läbipaistev. Juttude järgi on ka nende laiv sama iseloomuga – kaks sõpra, kes improviseerivad oma muusika ja sämplitega kohapeal, hoides ainsaks eesmärgiks, et oleks tore ja lõbus. Stiililiselt tooks kõrvale Bibio, Gold Panda, Bonobo, Nosaj Thingi ja sellised artistid. Helides domineerib ainuõiguslikult sämpel instrumendina, kõik on loodud elektrooniliselt. Tulemus on neo-sündipop, hiphopi rütm, techno-house’i tunnetus, moodsad trummid, psühhedeelne taust. Tänu sellele, et nad ei võta end liiga tõsiselt ja sellele, et tegemist on parimate sõpradega, on ka muusika hästi lihtsalt tantsitav, täiesti pingevaba ja helge. Nende endi sõnul, kui nad peaksid kunagi tulema välja looga, mis on kuiv ja igav, panevad nad lihtsalt pillid kotti. See on see, mida ma kutsun pingevabaks muusikaks.
Siin on ühe mu lemmikloo lemmikverisoon, albumi parima loo “D&T” remix Dorian Concepti poolt:

26. Feiertag “The Rituals” EP, 2016
Elektroonika, house’i, disko, soul’i, popi ja tantsu album Hollandi produtsendilt ja trummarilt Joris Feiertag. Läbivaks teemaks on atmosfääriline soe meloodia ja vaib, ent hoiab end siiski sedasorti elektroonikale kohaselt ka tantsitavana. Vokaalideks on kasutatud Tessa Rose Jacksonit ja Colin Lee’d. Pärast esimesi singleid aastal 2015, sai ta end üsna ruttu Kraak & Smaak duo muusikalise tiiva alla, sealjuures nende live-trummariks. Inspiratsioon on leitud kõikjalt – madalmaade tantsumuusika, prantsuse popp, hiphopilik sämplikasutus, külm elektroonika koos soojade päriselementidega. Täielikult suvise saundiga EP.

27. Mapei “Hey Hey”, 2015
Jacqueline Mapei Cummings on räppar, laulja, laulukirjutaja. “Hey Hey” puhul on tegu tema debüüt-albumiga. Aafrika juurtega ning kogu elu maailmas reisinud – see kajastub loomulikult ta muusikas ja rütmis. Tema lühikesest diskograafiast on see album väga eraldiseisev, siin justkui ei märkagi ta räpioskust, mis ainult hetkeks paaris loos esile tuleb, tegemist on kergelt folgise, vokaalipõhise, maise ja sooja heliga albumiga. Iga lugu seisab ka eraldi väga sirgelt, sama hästi kui kogu album koos. Minuni jõudis album tänu loole “Don’t Wait”, mis on analüüsides väga lihtne, ent hoiab endas mingit “seda”. Lugu on ka täna veel täpselt sama mõju ja sügavusega, kui esimest korda kuulates. Album sündis koos legendaarse produtsendi Magnus Lidehälliga, ehk tulemiks on absoluutselt põnevate juurte ja täiusliku popi-teadlase kombinatsioon. Võiks arvata, et tegemist on järgmise maailmatasemel pop-staariga, ent suurimaks kahjuks, ta ei ole pärast seda albumit rohkem muusikat ega lootust uuest muusikast välja andnud. Jääb vaid unistada ja loota, et on olnud pikk töö stuudios ja varsti kuuleme rohkem.

28. Moses Sumney “Aromanticism”, 2017
Süvaromantiline indie-rnb, mis vajutab väga õigetele hingenuppudele, vaikused ja kosmilised helikõlksud nii õigetes kohtades. Romantiline, ent mitte love-album. Sisuks on pigem üksinduse normaliseerimine ja iseendaga sõbraks saamine. Moses Sumney, uskumatult sisukas ja soulful laulja ja laulukirjutaja, esmaselt tuli muusikaareenile puhtalt a cappella muusikaga, ning seda on ta praegusest muusikast ja käesolevast debüüt-albumist tugevalt tunda. Tänaseks on ta olnud laval koos artistidega Solangeist Erykah Baduni ja selle auga välja teeninud. Minu tähelepanu esmalt köitis 2014 aastal lugu “Man On The Moon”, mis oli osa ta enda salvestatud ja väljaantud EP-st Mid-City Islands. Ja nüüd, paar aastat hiljem, uuesti looga “Indulge Me”, mis on ilmselt üks nendest lugudest, mis jääb minuga aastateks. Nii romantiline ja helge ning meeldivalt kurb. Sunnib vaikima ja kuulama. Siinkohal leian, et ei pea isegi vabandama, et säärasesse muusikalisti, kus on viimase 10 aasta parimad, leiab koha ka alles eelmise aasta lõpul välja tulnud album. Ja siinkohal mainin ka ära, et teda saab näha ja kuulata naabrite musafestivalil Flow juba augustis.

29. Moodprint “Moodprint”, 2015
Moodprint ehk Alexander Cornelis koos Poldoore’iga alustas muusikakäiku 2012 aastal, leides kohese toetuse tänaseks tõsiseltvõetavateks muusikapaavstideks saanud Leftolt, Soulectionilt, Xlr8rilt ja Gilles Petersonilt. Kui sellised õlad on artisti muusika all, ei ole küsimustki, kas duos ja nende muusikas on see miski. Eklektiline soe elektroonika, souline, funkine ja maailmamuusika iseloomuga. Oma lemmikmuusikast räägivad nad nii: armastavad sügavat bassi, erilist ja veidi off vokaali, sisu ja sõnumit, ning veidi soul’i aeg-ajalt. Ajatut ja vaba muusikat, hip-hopi, haruldast groove’i ja muusikat, mis ei kõla nagu miski muu. Hiljem on Moodprint saanud küll ainult Alexanderi projektiks, põhjust ei tea ja tegelikult ei olegi oluline.
Lingina on välja toodud albumi parima loo megahea remix Full Crate’i poolt:

30. Yussef Kamaal “Black Focus”, 2016
Yussef Kamaali sai näha eelmise aasta Jazzkaar festivalil. Tegemis on duoga – Yussef Dayes ja Henry Wu. Nagu paljud lemmikud, ka nemad on leidnud tee tähelepanu ette tänu muusikapaavstile Gilles Petersonile, kes võttis nad oma Brownswood plaadifirma alla pärast 20-minutilist laivi. Albumis leiab maailmarütmi tähelepanuköitvate trummikäikudega, sileda ja hingelise iseloomu koos džässinoodiga, läbi iga helikõlksu, mis on tugevale artisinal-sound’ile juurde õmmeldud. Inspiratsiooni kummutavad nad maailmamuusikast, jungle’ist, grime’ist, hiphop’ist, underground’ist ja muidugi džässi klassikast. Kõrva ja põnevusega kuulad moodsaid rütme, hingega õõtsud tuttavlikule sügavale kosmilisele džässiliinile kaasa. Ideaalne sünergia paari vahel, kelle puhul eraldi sellist tunnet ilmselt oodata ei oleks. Paralleel hea võmmi ja halva võmmi vahel, ideeline yin ja yang, mis toetavad üksteist ja loovad koos maagiat. Õrnalt justkui psühhedeelne, aga modernse maandava noodiga, seda ei ole keeruline kuulata. Albumit maitsestavad instrumentaalsoolod, mis on justkui meeldetuletus ja kummardus sellele, et nad nimetavad end siiski absoluutselt džässi-muusikuteks, ilma liiteta modern, acid või eksperimentaal. Kuigi kuulajale võib aeg-ajalt tekkida nende puhul seos mõne nimetatud liitega.

Kuula albumeid Spotify pleilistist: https://goo.gl/Zxm49T

Tutvu 1-10 albumivalikuga siin:
http://anditshappening.ee/girti-suun-100-albumit-kuulamiseks-1-10/

Tutvu 11-20 albumivalikuga siin:
http://anditshappening.ee/girti-suun-100-albumit-kuulamiseks-11-20/

Artikli ja pleilisti autor: Girti Suun