Selle loo peakangelaseks on loomeettevõtlus Saaremaa põhjarannikul. Tegemist ei ole järjekordse näitega ülientusiastlikust külaseltsi üheshingamisest, vaid suvesaarlusest võrsunud hooajalise eneseteostusega.

Jah, melomaanid ja gurmaanid, see on suvine väljasõidusoovitus Triigi sadamasse, kus lapsepõlvesõbrannad Hannaliisa Uusma ja Teele Vares puhusid 2014. aastal elu sisse vanale sadamabaarile. Tänaseks on punavetikast ehk agarikust inspireeritud nimega
kohvik Agar-Agari kõrvale kerkinud Triigi Filharmoonia nime kandev eksperimenteeriv teatri- ja muusikalava, mille vaimne ja füüsiline vorm on ääremaa kohta aukartustäratavalt kõnekad.

Püüdmaks kaardistada Lääne-Eesti saarestiku üht omanäolisemat kultuurikollet, vestlesin Hannaliisaga, endalegi ootamatult, kui ettevõtja mitte muusikuga.

Vasakult: Teele Vares, Hannaliisa Uusma. Foto: Eero Vabamägi; Postimees

Kes sa oled?
Olen Hunt Kriimsilm, saja ametiga. Olen Hannaliisa Uusma. Tihti ma ei teagi, kuidas ennast defineerin, aga kõige sagedamini vastan ilmselt, et olen muusik ja sotsioloog. Pool aega töönädalast pistan rinda väljakutsetega sotsiaalministeeriumis ehk siis olen veel riigiametnik nagu ka Teele. Praeguses kontekstis aga pean suviti Saaremaal Triigi sadamas kohvikut ja eksperimenteerivat lava.

Kuidas leidsid tee Saaremaale?
Mu vanemad soetasid kuskil 15 aastat tagasi Saaremaale maakodu ja nüüd meil ongi seal selline oaas. Triigi sadamas paati omades jäi paratamatult silma ka aastaid tühjana seisnud baarimaja – pärl mere ääres.

Mil moel kujunes puhkusest ettevõtlus?
Tõepoolest, kohviku rajamise mõte pookis ennast Saaremaal käikudele külge palju hiljem. Aga ma arvan, et see oli rutiinist väljakiskumise soov. Ümberringi oli inspireerivaid näiteid.

Inspireerivaid näiteid ettevõtlusest?
Ei. Mingi hetk nägin, kuidas ümberringi tehakse suunamuutusi, lubatakse endal võtta teine kurss. Minu ellu tekkis lihtsalt järjekordne paralleelliin. Olengi vist loomult nende ajaja.

Kirjutasin parasjagu doktoritööd, olin akadeemilisusest tohutult väsinud ja otsisin rutiinist väljumise võimalust. Kuna oleme Teelega juba aastakümneid kõrvutiolevad hea toidu armastajad, saigi esimesel suvel, kui see koht veel tegelikult füüsiliselt meile ei kuulunud, pop-up formaadis hedoneeritud, head kohvi keedetud, veini joodud ja küpsetatud. Käis päris palju rahvast ja hästi lahe oli. Oligi lihtsalt lahe!

Kogu ettevõtmisele annab tänaseks päevaks külge pookida igasugust külaeluarenduse vimplit, aga tegelikult on selles kõiges ka hästi suur annus egoismi.

Ma isegi ei häbene seda öelda. Selles on hästi palju enda jaoks tegemist ja tore, kui see sobibki teistele ka.

Ja mis hetkel siis asi teistele meeldima hakkas?
Alates pop-up kohvikust, mida pidasime 3 aastat tagasi 10 päeva. Seejärel tegime maja ise korda ning sadamaruumi hakkaski igasugu asju vaikselt juurde tilkuma kuni Triigi Filharmooniani välja.

Milline on kohvik Agar-Agari karakteristika? Mäletan sealseid eelmisi kontseptsioone pelgalt pudelikesksetena.
Meie juurest saab täna väga hea käsitööõlle (naerab), aga see ehk polegi küsimus.

Tegelikult on sadamakõrtsidel oma võlu olemas. Meil on ta natukene mingisugusesse elustiilikohviku formaati vormunud, aga ma ei ütleks, et klassikaline sadamakõrts oleks vähem elustiiliformaat.

Tegemist on väikese, aga värske menüüga hooajalise söögikohaga. Pakume enda retseptide järgi ja iga aasta järjest rohkem kohalikust toorainest valmistatud pitasid (pita leib – toim.). Lisaks väike ja väga hea valik alkohoolseid ja mittealkohoolseid jooke sinna juurde. Vahest teeme Teelega ka catering-i, et realiseerida oma kulinaarset fantaasiat. Laual on see, mis meile endile maitseb.

Aga karakteristikast?
Seal on kindlasti päris tugev karakter sees. Kogu see ruum on eksperimenteeriv, eksleb kohvikust Filharmooniani nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Mul on endal mingi esteetika, mida kannan, ja see kindlasti peegeldub seal.

Seda enam, et ma ei ole sinna kohale lennanud mingi kindla kontseptsiooniga, vaid see on olnud ääretult orgaaniline protsess. Mittemillestki väljakasvanud miski.

Kes on kohvik Agar-Agari kliendid?
Sadamakohvikus, maailma lõpus, kus ühtegi teist söögikohta vähemalt lähimate kilomeetrite raadiuses ei ole, on need inimesed, kes meie juurde satuvad, näljased. Ja mida näljasemad, seda parem meile. Muud moodi me neid ei defineerigi. Ja nemad meid ka mitte. Oleme paratamatult teineteise jaoks.

Leiva juurde on alati ka tsirkus käinud. Nii ka teil. Vajadusest kontsertlava järele andis märku paduvihmas toimunud “Eliidi impro”?
Ei, ka see toimus vihmas, kuid juba ehitusplatsil telgis (naerab). See oli hoopis minu ja Jareki kontsert, mis toimus väljas, kuid järsku hakkas sadama. Tegime kontserti kohvikus edasi, kuid ta on meil nii väike: olime Jarekiga leti peal, aga kohvikus sees oli peaaegu 100 inimest üksteise otsas ja see oli nii naljakas ja lahe. Sellise eksootika pealt ei saa aga tegutsema jääda. Inimesed tulevad 1, 2, ja 3 korda ja saavad märjaks, aga kolmandat korda ei tahaks ise ka enam märjaks saada ja siniseks külmuda. Seega sellest kasvas kindlasti vajadus katuse järele.

Valgusta meid Triigi Filharmoonia nime kandva „katuse” ideest ja teostusest.
Keskkond on igas mõttes üldse põhjuseks, miks me Teelega seda kõike seal tegema hakkasime. Muidugi Triigi Filharmoonia füüsilise vormi taga seisavad tohutult paljud inimesed. Eeskätt kogu arhitektuuripool, mille taga on Riin Kersalu ja Mihkel Meriste, kes on minu naabrid Saaremaal. Saunalaval sai kord räägitud, et kas nad viitsiksid projekteerida mingi katuse, aga sellest sai natuke suurem asi. Nad tulid kohe väga julge eskiisiga välja.

Arhitekt Riin Kersalu sõnul oli Triigi Filharmoonia lava peamiseks eesmärgiks luua püsiv peavari ürituste pidamiseks, mistõttu otsustati ümara ja avatud põhiplaani kasuks, andes hoonele võimalikult palju variatiivsust selle kasutamisel.
Teine, kuid mitte vähem tähtis eesmärk oli kaasa aidata Triigi sadama elustamisele. Seega eelistasime tüüplahendusele täiesti omanäolist ja keskkonnaga suhestuvat lahendust. Kujult meenutab lava mõnda mereelukat või siis rannale tagurpidi keeratud paati, mängides silmatorkava vormiga olulist rolli uue maamärgi loojana. Selleks, et ehitis aga väikese asukoha suhtes ebaproportsionaalselt suurena ei tunduks, on mahtu astmeliselt liigendatud. Ehitis on äärtest madalam, muutes sissepääsu ja lava inimmõõdulisemaks. Keskkonnaga suhestumisel oli oluline ka materjalivalik, kus domineerivaks sai puit. Selleks, et hoone liiga raskena ei mõjuks, annab õhulisust juurde liimpuitraamide vahele kinnitatud valge PVC kangas, mis laseb valgusel hästi läbi kumada. Seega pole päevastel üritustel vaja siseruumis lisavalgustust ning õhtusel ajal mõjub seest valgustatud hoone ka väljast pilkupüüdvana. Siseruumi lahenduses sai oluliseks elemendiks merele suunatud klaassein, mis moodustab esinejatele maalilise tausta. Põhjapoolse küljena ei teki probleemi silma paistva päikesega, kuid suvistel õhtutel raamistab see ideaalselt päikeseloojangu.

Peensusteni läbitöötatud kontseptsioon!
Jah. Mulle meeldib, et Triigi Filharmoonia puhul on hoonet võimalik heas mõttes isegi unustada, karkass ilusa ilma korral puhtaks koorida. Samas mängib see hoone end oma võluvas vormis vajadusel ka unustamatuks. Unustamatu unustatav seega.

Triigi Filharmoonia lava unustamatust õigustab aasta puitehitise konkursil saadud žürii eriauhind kogukondliku koostöö eest, mille tulemuseks on kvaliteetne avalik ruum. (toim.)

Sel suvel saab Triigi filharmoonia alustada oma esimest täispikka hooaega. Millele olete tuginenud programmi koostamisel?
Kuna me ei taha ka sisuliselt mõjuda võõrkehana, siis toome igal aastal oma programmi kohalikku isetegevust. Sel hooajal on selleks tantsuetendus. Enamik artiste on aga põhjendatud orgaaniliselt läbi selle, et need inimesed on vähem või rohkem selle kohaga seotud. Maria Faust näiteks. Ta on saarlane, pärit siit lähedalt. Aga programm on täidlane ja tihe.

Hooaeg algab 30.06 Kristjan Randalu kontserdiga. Ta on maailma mõistes üks erilisemaid pianiste, tehes Eestis väga harva soolokontserte, kuid meie juurde ta tulemas on. Kontsertklaveri pidime hoopis Hiiumaalt hankima, sest Saaremaal polegi sellist klaverit.

Eks me siis vaatame, kuidas see koht toimima hakkab. Varem on meieni jõudnud tõesti sadu inimesi ilma erilise reklaamita. Eksperimenteerime.

Teadmatuse ja eksperimenteerimisega kaasnevad paratamatult hirmud. Mida oma tegemiste juures kardate?
Eelmise aasta ehitussuvi ja finantspoole läbinärimine oli niivõrd ekstreemne. Ilmselgelt ei olnud meil endal sellist raha, et Filharmoonia hoone kavandit realiseerida. EAS-ilt saadud stardikapital oli oluliseks hüppelauaks, kuid teisalt seisime väljakutse ees, kus toetus ei moodustanud reaalsest eelarvest kolmandikkugi. Mingi hästi selge visioon oli ja ilmselt seetõttu õnnestuski meil Teelega kahe kuuga leida eratoetajaid taha. Olmeseisundis mul enam ilmselgelt erilisi hirme ei teki.

Aga nüüd on see möödas. Millest unistab sinu sisemine visionäär?

Meie tulevik on see suvi 2017. Ma loodan, et see koht hakkaks päriselt tööle, õigemini jätkuks nii nagu see on olnud. Tugev annus kalkuleerimatust, mida mu süda alati ihkab.

Et seal säiliks sõltumatus ning inimesed meieni jõuaksid. Võib-olla ka see, et see hoone saaks eksisteerida senisest rohkem näiteks suveteatri statsionaarse lavana.

Lõpetuseks. Kas pajatamata on veel mõni mõõde?
Meie iga hooaega kujundab mõni eesti kunstnik-disainer. Eelmisel aastal oli selleks Helmi Arrak, tänavu Kärt Hammer, kes loob kogu visuaali ehk joonistab meie hooaja. Kogu meie loominguline seltskond ongi väga ühtne. Kõik on omad inimesed, kellega oleme seda teinud. Isiklikkuse momenti on seal hästi palju.

Häppening soovib progressiivset teist hooaega Triigi Filharmooniale!

30.06 kell 20.00 annab pianist Kristjan Randalu hooajale avalöögi.
Piletid leiad Piletilevist.

Tutvu Triigi Filharmoonia 2017 programmiga SIIN
Jälgi Triigi Filharmoonia tegemisi Facebookis ja Instagramis #triigifilharmoonia
Jälgi kohvik Agar-Agar tegemisi Instagramis ja Facebookis

Intervjuu: Hanna Mari Villsaar
Cover foto: K. Haagen; Eesti Ekspress

Plakat: Kärt Hammer