Stella Raudsepp
I Wear* Experimendi kontserdid pakuvad eranditult elamust. Neid iseloomustab maagiline põhjamaine sünergia, mida vürtsitavad ärksad popibiidid ning ootamatult julged kompositsioonid. Eriliselt tõusevad esile Hando ja Miku jõuline instrumentaalmäng, mille kulminatsiooniks on Johanna müstiliselt kõlav vokaal, mis jääb veel pikalt “kummitama” pärast kontserti. Ühel õhtul vestlesime bändi kasvuloost ja lavalise maagia telgitagustest. Tegime juttu ka Seoulis toimunud Zandari festivali järgsest poeesiast ja tulevikuplaanidest.
Rääkige, mida tähendab muusika teie jaoks?
JOHANNA: Vabadust ja rõõmu. Muusika tekitab tunde, et elu nautimiseks ei pea olema rikas.
HANDO: Minu jaoks on muusika tegemine rehabilitatsioon maailmast. Kuulamine on samuti tervendav.
Muusika kuulamine ja tegemine tervendavad eri külgedest. Loomine on nagu retseptiravim ja kuulamine on nagu looduslik samblatee.
MIKK: Muusika tegemine on eksortsism ja muusika kuulamine on rõõm.
Vasakult: Johanna, Mikk, Hando
Mis lugu te ise oma repertuaarist enim naudite nii koduseinte vahel kui ka kontsertlaval?
JOHANNA: Kodus ei kuula meist keegi oma muusikat. Kuulame ainult demo’sid enne valmimist. „I’m Loving It“ on meie lemmik laivi lugu. Selles saab Hando mängida basskitarri, mis talle väga meeldib. Mina saan zone-out’ida. See on nii mõnusa aeglase põksuga lugu, et ma jõuan reaalselt mõelda, millest laulan. Muidu läheb laiv kiire tempoga, aga selle laulu ajal tunnen, et saan anda endast publikule palju rohkem kui muidu. Visuaalselt tundub, et selle loo ajal jõuab meie vaib kuulajateni kõige paremini. Jõuame samale lainele.
HANDO: Paljud lood, mida laivis mängime nõuavad palju kaasa mõtlemist – kuidas mängid, mida mängid, kas oled õigel ajal õiges kohas. „I’m Loving It“ on lugu, mille mängimise ajal võibki mõte süvitsi selle loo sisse minna. See on ülitore kogemus.
MIKK: Minu lemmikuks on hoopis „Spring Is Cold This Year“. Selles peitub minu ja tundub, et ka publiku jaoks teatud mantra.
Võib vist väita, et loo mõtestamine toimub peamiselt lindistamis- ja loomeprotsessis. Kui palju mõtlete laivil loo sisule ja kui tihti tunnete, et kaotate end heas mõttes kontserti sisse ära?
HANDO: Mul on kontserdil tehniliselt nii palju teha, et ei saa heldima hakata laulude sõnumi üle. Mõnikord mängime „He Is Tired Of Driving Alone At Night“ esimese loona. Need kontserdid on minu jaoks olnud kuidagi eriti olulised. Kuna see on nii cool lugu ja oleme mänginud seda väga palju, siis pillimäng tuleb justkui automaadi pealt ning avaneb võimalus nautida rohkem saalis olevat rahvast ja ümbritsevat keskkonda. Kõikide teiste lugudega on üldiselt n-ö protsessori töö põhjas.
JOHANNA: Üldjuhul saavad laulude sõnad valmis alles lindistamise perioodiks. Siis õpin lugu laulma, ega jõua sellega üheks saada. Üheks saamine toimub laivide ajal.
MIKK: Minu jaoks on hoopis teisiti. Mida vähem mõtlen laivi mängides, seda parem. Laiv peaks olema nagu Tesla elektrigeneraator – eelkõige energia tekitamiseks. Kui hakata mõtlema kuidas seda teha, milleks ja kellele, siis läheb eriline hetk kaduma. Tunnetan kontserti andes väga puhtas vormis emotsiooni ja energiat, mis minu puhul voolab kätest ja jalgadest. Johannal hääle ja oleku kaudu ning Handol vist kõikjalt. Minu jaoks on laivi eesmärk mängida lihtsalt väga hästi.
Laividel tekkiv energia tuleneb mingisugusest tundmatust ürgtasandist, mida ei saagi väga seletada. See energia on minu jaoks see laulude eluline mõtestamine.
Liikudes teie muusika juurest kodumaa pinnale. Keda ise praegu kõige rohkem kuulate Eestist ja välismaalt?
MIKK: Oma lemmikartiste ja –plaate, mis ma tean, et toimivad kindlasti.
Toimivad mille jaoks?
MIKK: Sõltuvalt kuulamispõhjusest. Muusika vahetub minu jaoks jooksvalt. Mul on mõned plaadid, mida kuulates tean, et kõik saab korda. Need on plaadid millest ei väsi kunagi. Näiteks, üks õhtu sõitsin koju ja raadiost tuli Bat For Lashes laul „Sunday Love“. See on muusika, mida ma seni pole väga kuulanud, kuid järsku olin sellest laulust väga ekstaasis. Või näiteks, üks videotegija nimega Vanaisa pani üles ülilaheda BMX video, mille taustal kõlab Mick Pedaja „Seis“ instrumentaalversioon. Esimese hooga ma ei seostanud lugu Mickuga. Mõtlesin, et hullult meenutab Konstantin Tsõbulevski loomingut, üks hetk tundsin helikeele ära. See lugu pani mind mõtlema ja kuulama.
Tulles lähemale teie enda tegemistele, siis tõusite esmakordselt tähesärasse 2013. aastal kui esitlesite KUMU auditooriumis teist osa oma kolmeosalisest debüütalbumist „Crickets Empire“. Tollal mainisite, et lindistasite Johanna vokaale Hando ehitatud riidekapi vokaali booth’is. Mis on bänditegemises võrreldes selle ajaga teie jaoks muutunud?
JOHANNA: Kui varasemalt oli kõik peamiselt Hando looming, siis nüüd teeme kõike koos. Samuti nüüd me lindistame päris stuudios. Kuigi viimasele plaadile „Patience“ lindistasime osa vokaalist ikka kodus.
MIKK: Me õpime koguaeg edasi.
HANDO: Oskame palju paremini lugusid kirjutada, saunde valida ja teame kuidas mingeid asju mitte teha – seda paremini, kui toona.
JOHANNA: Ja nüüd oleme avatumad koostööle!
HANDO: Samuti oleme palju avatumad kriitikale. Esimesi EP-sid tehes polnud meil produtsenti. Viimast plaati tegime produtsendiga, kes võib öelda väga halvasti mõne idee peale, mis tema arvates ei tööta. Kui varem võtsin kriitikat hullult südamesse, siis nüüd oskan sellest kriitikast õppida.
Kas võib järeldada, et Hando on loomeohje andnud vahelduseks ka teiste kätte?
JOHANNA: Laulude alge tuleb ikka alati Handolt. Nüüd Hando juba julgeb meile midagi halvasti öelda (naerab). Nüüd on Hando lihtsalt veidi karmima käega.
HANDO: Olen või?
JOHANNA: Me oleme nüüd juba õed-vennad. Muude inimestega ei julge kõike välja öelda, aga meie oleme nii kokku kasvanud. Laulud saavad alguse Handost, aga järgnevasse protsessi panustame nüüd varasemast rohkem.
Mida tähendab bänd teie jaoks? Kes teineteisele olete?
JOHANNA: Õed-vennad. Aga me ei sebi omavahel keegi (naeravad). Kuidas ma ainsana aru sain sellest küsimusest nii?
HANDO: Suhetes on veel rohkem vahe-etappe, kui see, et oled õde-vend või sebid. Võid olla ka professionaalne kooslus.
Aga teie pole ju professionaalne kooslus, keda võiks nimetada ühekordseks projektiks.
HANDO: Just, me oleme ikkagi päris bänd.
JOHANNA: Näiteks reisile minnes valib igaüks oma reisikaaslasi hoolikalt. Teatud inimesega läheks soojamaa puhkusele, teisega mitte. Hando ja Mikuga pole seda küsimustki. Kui öeldakse, et mine, siis pole seda teemat, et valiks kellegi teise. Nendega saab kõikjale minna. Suhtes on väga erinevaid tasandeid. On asju, mida nendega jagadan, aga mida ma pole näiteks oma peikaga jaganud.
Need on väga erinevad lähedused – me oleme bänd.
Millisel määral teie looming te endi jaoks muutunud on?
MIKK: Kindlasti isiklikumaks. Uue plaadiga seoses kirjutasime Handoga koos väga palju sõnu. Lugudele, mis lõpuks plaadile talletuda võiksid ei mõtle väga palju, ent lüürika kirjutamine on albumi tegemise juures kõige emotsionaalsem. Kirjutamisprotsessis ei ela lugudeks kirjutatud kogemusi otseselt uuesti läbi, aga juba läbi mõtlemine muudab selle emotsionaalselt raskeks. Tuleb läbi filtreerida väga palju asju, mis tegelikult ei ole mõistlik, kui need on kuskil peas juba ära pakitud.
JOHANNA: Lüürika puhul on hullult põnev see, et lugudes saab välja öelda asju, mida ainult ise tead. Jagades seda bändiga, teavad ka nemad.
Inimesed kuulavad, hakkavad lugu armastama, tuhanded laulavad kaasa, aga keegi ei tea seda saladust, mis loos on. See on nii põnev, mida saad või tahad loo sisse kirjutada.
Mikk on öelnud, et oluline on kirjutada koguaeg väga palju lugusid, selleks, et pidevalt paremaks saada. Kui aktiivselt te praegu uut loomingut kirjutate?
HANDO: Eile tuli uus lugu.
MIKK: Mina kirjutasin sõnu eile.
JOHANNA: Mina kirjutasin ka sõnu eile.
MIKK: Pidime olema eile Handoga siin koos (Restoranis Kukeke toim.), aga siis ma kuulasin Bat For Lashes’i lugu ja mõtlesin Korea reisile….
JOHANNA: Ma kirjutasin ka Korea reisist!
MIKK: Emotsioon tuleb endast välja saada. Hakkab kergem. Ma usun, et mida rohkem kirjutad, seda rohkem õpid, seda rohkem feilid. Mina olen täiega seda usku, ka ise õpetaja olles, et pead ebaõnnestuma nii palju kui võimalik, kuni lõpuks õnnestud. Minu arvates on see edu võti.
Mis teid inspireerib?
JOHANNA: Praegu peamiselt Korea reis. Seal oli nii eksootiline. Muidu oleme enamasti Eestis, ühes kindlas keskkonnas. Alati ei pea olema midagi eksootilist, et inspireeriks, aga Korea oli tõesti erakordne.
HANDO: Mind inspireerivad mingid saundid. Kuulasin bändi Midnight Juggernauts. Nende mõned lood on ägedad, mõned üldse ei meeldi. Ühes loos oli üks saund, mis hullult meeldis. See üks heli inspireeris mind tegema uut lugu, mis pole copy-paste kuulatud laulust, vaid lugu sellest inspireerivast helist.
Teie kontsertidel on kindel kvaliteet ja vaib. Kuidas see tekkinud on – orgaaniliselt või olete kokku leppinud, millised välja poole paistate?
MIKK: See tekkis esimesest päevast, kui me Handoga ühes Kadrioru keldris esimese proovi tegime ja otsustasime, et meist saab bänd. Otsustasime kohe ära, et kui me teeme siis teeme korralikult.
JOHANNA: Me ei saanud lubada omale noortebändi etappi. Mikk oli siis juba liiga vana.
MIKK: Paljud võivad kritiseerida, et valgus-show ja muu lavaline peab tulema alles hiljem järgi, kui oled bändiga juba mingi taseme saavutanud. Me otsustasime, et jätame vahele selle etapi.
Inimene tahab kontsertist show elamust. Elamuse osad on atmosfäär, muusika, valgus ja bändi energia.
MIKK: Ja publik. Valguse võib ära võtta. Saame selleta väga hästi hakkama, aga me tahame tulla koos showga. Me ise oleme valmis ekstra pingutama, et seda publikule pakkuda.
Kas eelistate ise juhtida iga detaili bändi kuvandis ja üleüldises toimimises või usaldate asjade kulgu?
MIKK: Suht kontrollifriigid oleme. No mida me jätame juhuse hooleks? Valguskunstnikule pole me kunagi piiranguid seadnud. Lähtume ka sellest, et kõik kellega koos töötame, saaksid teha oma asja. Näiteks disainerid ja kunstnikud. Anname juhtnööre, aga laseme neil ikka ise oma asja teha.
HANDO: Kui lähebki midagi pekki, siis paneme selle kasti ja stuudio lattu, nii, et kellegi silmad seda ei näe. Oleme öelnud, et kõigil on õigus ja võimalus oma kunsti teha, aga kui see meie viimast kontrolli ei läbi ja visioonile ei vasta, siis seda ei eksisteeri maailma jaoks. No pressure.
Teile avanes hiljuti võimalus osa saada Seoulis toimunud Zandari Festa-st, mis on Aasia olulisim uue muusika festival. Kuidas sinna sattusite?
HANDO: Meil on manager, kes on aastaid teinud Aasias erinevaid muusikaprojekte. Tema pakkus meie bändi profiili sellele festivalile. Täpselt nagu Tallinn Music Week’ile valitakse korraldajate poolt sobivad bändid, valitakse ka sinna. Ja nii saimegi.
MIKK: Seega igaüks kes tahab, saab idee poolest osaleda. Kindlasti pole tegu mingi salaklubiga.
Mille poolest sealne publik erines Eesti omast?
HANDO: Nad plaksutasid palju rohkem võrreldes eestlastega. Meil on lugudes paar kohta, kus ärgitame rahvast kaasa plaksutama – nad plaksutasid seal ja ka siis kui poleks vaja.
JOHANNA: Anna vaid võimalus ja publik tuleb Sinuga kaasa.
MIKK: Erinev on ka see, et nad reaalselt kuulavad bändi. Sagimist pole. Kogu venue on vaikne kui bänd mängib.
HANDO: See on vist ka selline kultuurist tulenev austuse asi. Neil on rohkem austust inimeste vastu, kes on laval.
Teil on palju erinevaid festivalikogemusi selja taga. Kas on midagi, mida õppida Lõuna-Korea suhtumisest muusikatööstusesse ja festarikorraldusest?
HANDO: Sealsest kultuurist oleks väga palju õppida. Nad on väga viisakad, rahulikud ja empaatiavõimelised.
MIKK: Seal pole agressiivsust. Kõik need 10 miljonit Seouli inimest saavad sõbralikult hakkama väikesel pindalal. Me ei kohanud kordagi agressiivsust ega kannatamatust. Kolmandal päeval panin tähele, et neil on põhimõte, et enne teised siis mina. See jäi minuga tugevalt kaasa Lõuna-Koreast. Näiteks sõpradega koos istudes hoolitsetakse enne teiste, kui enda eest. Neil pole sellist õpitud viisakust, mida kohtab võib-olla USA’s ja Inglismaal.
HANDO: Briti ja USA harjutatud viisakus on muidugi parem kui Baltikumi matslus.
JOHANNA: Samas, kui soovisime bassivõimu tõsta laval teise kohta, siis olid nad väga konkreetsed ja ütlesid, et bassivõimu asukohta ei tohi muuta. See oli ilmselt seetõttu, et neil on omad kindlad süsteemid. Teavad, kuidas asi toimib. Ei tule mingi bänd nende venue’t lõhkuma.
HANDO: Meie jaoks oli harjumatu see kui tugevalt on juurdunud nende ühiskondlik kastisüsteem. Kui esineja tahab tõsta võimu ühest kohast teise, siis ei anna helimees luba, vaid peab koha omanikuga ühendust saama.
MIKK: Pole kastisüsteem, vaid hierarhia ja kindel koht ühiskonnas. Kindlasti on sellel ka väga suured plussid.
Tulles sealsete inimeste juurde. Millise mulje jättis kohalik muusikarahvas? Kui palju nendega kokku puutusite ja kas nad olid kuidagi teistsugused võrreldes näiteks Tallinn Music Week’i rahvaga?
HANDO: See üritus oli väga rahvusvaheline. Päeva lõpuks on kõik ikkagi muusikainimesed. Mina vestlesin väga pikalt ühe Madagaskarilt pärit helimehega, kellega leidsime kohe ühise keele – rääkisime võimudest ja kaablitest. Lisaks leidsime väga palju uusi sõpru ja tuttavaid. Seal olemine ja suhtlemine tekitas minus sellise hope into humany is restored efekti.
MIKK: Seal said kokku muhedad ja armsad inimesed üle kogu maailma. Inimesed, kes on muusika mõttes väga-väga targad, seda kõige paremas mõttes.
Tundsin, et olime kõik nagu üks muusikaline pere. Maailm tundus seal nii väike.
Vesteldes ühe Vladivastoki bändiga selgus, et teame samu inimesi Moskvast. Olime kõik sama inimese tüdruksõbra tehtud seljankat söönud. Samuti teadsid nad Junk Rioti liikmeid. Eesti, Korea ja Venemaa puutusid kokku seal. Võimatu oli sellise avastuse peale naeratust näolt pühkida. Seal oli väga palju rõõmu ja head energiat. Fantastiline!
Mis oli reisi tipphetk?
JOHANNA: Kogu reis. Lennujaama tagasi minnes olime kõik vaiksed.
MIKK: Ikka veel oleme.
JOHANNA: See oli väsimusest ka, kuid festivali melust ja ajavahest maha tulek kestab nii pikalt. Pole kahju tagasi olla, vaid hullult kahju oli ära tulla. Pärast reisi istusin tunnikese ja niisama passisin oma kassi.
MIKK: Ka minul on meeletu poeesia peal olnud pärast Koread. Lihtsalt nii palju põnevat, et see tuleb endast välja kirjutada.
Kas tekitasite kohalikus muusikainimeses huvi?
MIKK: Tundus, et huvi tekkis. Ilmselt lähmegi lähiajal Lõuna-Koerasse tagasi. Loodetavasti. Tegelikult lähme Jaapanisse (kinnitatud 03.01.2017 kontsert – toim.) ja võib-olla Hiina, see on küll kinnitamata, aga oleks loogiline tagasi tulla Singapuri ja Tai kaudu.
Peagi suundute uuesti välismaale. Mille raames teid novembris Beliini ja Amsterdami oodatakse?
MIKK: Meil on esimene Euroopa tuur tulemas, mis kestab kaks ja pool nädalat. Esineme Hollandis, Saksamaal, Taanis, Tšehhis, Ungaris ja Poolas.
Kuidas end selleks ette valmistate?
HANDO: Natuke oleme harjutanud, et kuidas on, kui mitu päeva järjest annaks kontserte. Iga kord pärast seda on tunne, et kurat kui nüüd oleks veel mõned, siis katusest läbi. Eelmise päeva erroreid järgmisel päeval ei korda. Tundub, et see muutub aina lihtsamaks. Õnneks oleme oma lühikese elu jooksul tuhandeid kilomeetreid sõitnud, see pole enam väljakutse. Teame, kui kehv see on ja sellest ei saa enam üllatusi tulla.
MIKK: See tähistab uue ajastu algust ja mingi ajastu lõppu meie jaoks.
JOHANNA: Aga ikkagi tuleb draakonitega vaadata viimane nimekiri üle, et mida teha ja mida võtta. Kindlasti küsime, mis on nende viimased näpunäited enne tuurile minekut.
Te olete kogunud tublisti populaarsust Aasias, andnud hiljuti välja uue albumi, andnud lugematul arvul vägevaid show’sid ja Euroopa tuur terendab. Mis on järgmine muusikaline eesmärk?
MIKK: Tegelt juba 2017. aasta suve esinemisi broneeritakse. Midagi täiesti kindel veel pole, aga palju lootust on töiseks suveks.
HANDO: Üks esimesi showcase, kus Koreas esinesime oli tehtud firma poolt, mis korraldab Korea suurimat muusikafestivali. Seal on esinenud näiteks Sigur Ros, U2 jpm. Ehk sinna?
MIKK:
Laiemale, kõrgemale, kaugemale on meie thing.
Oleme väga tänulikud, et saame teha muusikat ja Euroopa tuuri. Väga paljudel pole seda võimalust olnudki. Vist alla kümne bändi Eestist on Euroopa tuuri teinud. Meil on kahtlemata privileeg.
HANDO: Kindlasti on meil lihtsam kui oli esimesel Eesti bändil Euroopas. Igal järgmisel on veidi lihtsam. Kui Koreast tagasi tulime TradAttacki omadega, siis Jalmariga arutasime, et kuidas lennukiga kitarri transportida. Temalt oli hea küsida, sest ta on oma muusikaprojektidega palju lennukiga reisinud, meie seevastu rohkem bussiga. Kunagi Mikuga mõtlesime, et meie bänd ei saa kunagi olema see bänd, kes kitarr seljas lennukiga lendab kontserti andma.
JOHANNA: Arvasime, et see pole võimalik.
MIKK: Aga nüüd on!
Kus teid lähitulevikus Eestis esinemas näeb?
MIKK: Siis kui korraldab miskit. Praegu on Eestiga seotud esinemised tagaplaanil. Lihtsalt ei jõua. Ehk uue aasta alguses.
HANDO: Meie plaadiesitluskontsert oli esimest korda 100 % selline nagu me ise tahtsime. Seal polnud kompromisse, vaid kõik oli nii egoistlik kui vähegi võimalik. See oli ülikõva!
Saa osa meie telgitagustest ja pildistamise inspiratsioonist.
I Wear* Experiment: Johanna Eenma, Hando Jaksi, Mikk Simson
MUA: Olesja Peljuh
Häppeningi tiim:
Intervjuu bändiga: Stella Raudsepp
Fotograaf: Anni Viskus Photo
Loovidee: Kaisa Tooming
Stilistika: Kristin Liias
Assistent: Sandra Leushina
Riided: Zara, H&M ja erakogu
Jalanõud: Shoeshop
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.