Iga aasta rikastub Eesti loomemaastik noorte tegijatega, kes hakkavad tooni andma meie ja maailma kultuurile. Ühest nendest on ambitsioonikas Claudia Lepik, kelle tööd jäid Häppeningile silma juba mõnda aega tagasi. Näiteks, kas teadsid, et Claudia ehted on olnud Pariisi moenädalal juba kahel korral? Ühtlasi oleme Claudia loodud ehete seeriaid kasutanud juba kahes fotoprojektis. Siit tekkis ka huvi ja idee uurida, mis pöörleb selle noore, kui juba nii mõndagi saavutanud ehtekunstniku peas – millest ta inspiratsiooni ammutab, mis paelub teda ehtekunsti juures ja mida arvab noor kunstnik siinsest disainimaastikust. Tutvugem!

Alustame päris algusest – kes on Claudia Lepik?
See on see küsimus, mille jaoks ei ole kunagi valmis (naerdes). Olen Claudia, tulen Tartust. Õpin EKAs ehte- ja sepakunsti eriala viimasel kursusel. Ma ei tea, kas nimetaksin end ehtekunstnikuks, aga mulle tohutult meeldib eksperimenteerida sellel erialal. Mul on tegelikult hästi suur kirg ka moedisaini vastu. Tunnen, et minu ehted tihti põimuvad moedisainiga.

Foto: erakogu

Räägi natuke lähemalt oma teekonnast. Kuidas jõudsid ehtedisainini, miks mitte moedisain või mõni muu sarnane väljund?
Kuus aastat oli kindel soov, et lähen moedisaini õppima aga siis hakkasin sellest ideest kaugenema. Gümnaasiumis tekkis huvi minna hoopis arhitektuuri õppima. Kuid riigieksamid ei läinud nii hästi, niisiis mõtlesin, et mis eriala võiks veel olla. Sõelale jäi ehtekunst ja sain sisse.

Arhitektuur ja rõivadisain on mulle alati tähtsad olnud. Olen väga palju inspiratsiooni neist ammutanud.

 

Kui mõtlen nendele ehetele, mida kasutasime Häppeningi fotoprojektis, siis seal on näha geomeetriat, korrapärasust, paralleeljooni – need ehted on esteetiliselt võluvad. Millest või kust see tuleneb?
Mustade ehete puhul oli inspiratsiooniks liikuvus ja kineetilised skulptuurid. Hakkasin katsetama ja proovima erinevate vormidega. Enne seda oli mul 3×3 ringide süsteem, kus olid liigendid samal printsiibil ja see liikus. Miski selle motiivi puhul võlus mind väga ning sellest tuligi suurema mahuline seeria, mida täiendan peaaegu iga nädal.

Kas Sulle meeldib teha pigem unikaalehteid või eelistad valmistada seeriaehteid?
Mulle pigem ei meeldi teha seeriaehteid, armastan unikaalehte protsessi. Isegi kui teen pisikese seeria ehteid, siis kui ma need maha müün, uusi juurde ei tee. Hea on teada, et kui näen kedagi kandmas enda kõrvarõngaid, siis tema on ainuke, kellel need on, mitte ka veel kümnel teisel.

Kust ammutad energiat? Muuseumidest, loodusest, kusagilt mujalt?
Kui teen stuudios tööd, meeldib mulle Youtube’st kuulata artist talke. Need podcastid, mida kuulan on pigem anti-fashion suunas. Näiteks modedisainerite Yohji Yamamoto või Rei Kawakubo lood. Lihtsalt kuulan neid. Mulle meeldis see, kuidas üks moedisainer rääkis kuidas ta kõigega alustas, kuid talle ei meeldi see tähelepanu, mis on tulnud tänu tema loomingu kuulsusega, ta pole seda teinud selle nimel, et saada rikkaks ja kuulsaks. Puhtalt sellepärast, et talle meeldib see, mida ta teeb.

Lisaks on veel põnev Show Studio kanal, seal räägitakse moeshowdest ja moenädalatest. Arvan, et kõik, kes on kuidagi moodi kunstiga seotud, võiksid neid kuulata.

Lisaks nendele artist talkidele inspireerib veel arhitektuur ja just minimalism. Kooli minnes kuulan tihti muusikat, see annab energiat. Koolist koju minnes ja kodus olles naudin vaikust, kuna masinad töökojas on lärmakad. Kindlasti annab palju energiat juurde ka hetk, kui tean, et miski hakkab valmis saama. Siis muudkui teen ja teen ning uni ei tule meelde.

Oled korduvalt maininud arhitektuuri kui inspiratsiooniallikat. Too mõni näide Eesti arhitektuurist, mis Sinu arvates on inspireeriv ja vääriks äramärkimist?
Tallinna Linnahall ja Rahvusraamatukogu – minu kaks lemmikehitist. Ma siiralt loodan, et nad teevad Linnahalli korda. Olen näinud pilte Linnahalli kunagisest sisedekoorist. Tihti mõtlen, et kui oleksin varem sündinud, siis mul oleks olnud võimalus seda kõike ise näha.

Kuidas Sinu tööprotses välja näeb? Kas kavandad asjad ette?
Tihti, kui mingi materjal satub kätte, näiteks traadijupp, siis hakkan sellega mängima ja mõtlen, et mida võiks sellest teha. Mõnikord võib mul olla aga kindel idee, kuid materjal ei mängi minuga kaasa nii nagu soovin. Nüüd juba kavandan natuke rohkem asju ette, et neid mõista ning ideedega edasi mängida.

Kas Sul on ka nii öelda oma materjal, meelismaterjal, millest valmistad ehteid?
Praegu katsetan hõbeda ja messingiga (vase ja tsingi sulam toim.). Pildistamisel kasutatud kaelakeed olid messingist ja kõrvarõngad hõbedast. Messing on odav materjal, aga eks selle miinuseks ole ka, et see oksüdeerub kiiresti ning näiteks paljudel on allergia selle materjali vastu.

Tegelikult oma erialal on võimalik kasutada laias valikus materjale, mis iganes pähe tuleb. Eelmine aasta näiteks plisseerisin siidi, kursaõde tegi tuhast ehted. See kõik on hästi põnev!

Tahtsingi järgmiseks küsida, et kui teed tööd metalliga, siis kas Sul on tihti ka vigastusi?
Suuremaid masinatega seotud vigastusi pole olnud, pigem on käed kaetud kriimudega koguaeg ja see on juba tavaline. Paljud ütlevad aeg-ajalt, et tööta kinnastega. Mulle meeldib aga materjali tunnetada, näiteks kas see on kuum. Mu töövahendite hulka kuuluvad ka põletid ja ahjud, nii et materjalid, millega töötan on tulised. Kuid öeldakse seda, et kui masinat ei karda, siis ei tohi nendega tööd teha. Eks väike hirm ole ikka, aga mulle tohutult meeldib see, mida teen.

Suurema osa oma ajast veedad koolis, sepikojas?
Sepikojas mitte nii väga, aga viimase eriala projekti ajal veetsin rohkem aega sepikojas. Muidu resudeerun enamasti Estonias (EKA disainiteaduskonna kullassepa töökoda asub Estonia puiesteel toim.) kullassepa töökojas. Kuna enda töökoja tööle saamine kooli lõppedes on suur väljaminek, siis praegu tuleb nautida, tööd teha ja kogemust saada; seejärel mõelda edasi. Koolis on absoluutselt kõik olemas.

Räägi oma projektidest, millega tegeled. Kas jõuad tegeleda ka uute ehtekollektsioonidega, mis ei ole kooliga seotud või võtavad kooliprojektid suurema osa ajast? Teed ju koostööd ka Al Metaga?
Mulle meeldib mitme projektiga korraga tegeleda. See töökus on ilmselt vanematelt päritud. Ma ei suuda paigal püsida. Koguaeg on vaja midagi uut õppida.

Kaks ehteseeriat on mul kooliprojektide edasiarendused. Näiteks need samad ehted, mis olid kasutusel Häppeningi pildistamisel, sündisid sügisese seeriaehte projekti raames. Mul on tunne, et arendan neid veel kõvasti edasi.

Aasta olen koostööd teinud ka Al Meta kudumite brändiga, mida juhib Johanna Nurm (brändinimega Jo Nurm toim.). Jo Nurm on kudumeid arendanud juba kuus aastat, minuga võttis ta ühendust eelmise aasta augustis, sest siis ta tuli just Al Meta brändiga välja. Praegu on juba väljas ka teine ühine kollektsioon (esimene ilmus 2017 aasta sügisel toim.). Käisime nüüd ka koos Pariisi moenädalal. Cube Showroomis Jo tutvutas oma kudumeid, mina oma ehteid. Al Meta on väga põnev koostöö – ehetel ja riietel on tekkinud sümbioos.

EKA kolmandalt kursuselt otse Pariisi moenädalale, muljetavaldav. Milliseid tundeid see Sinus kui loojas tekitab?
Jaa, sügisel käisid minu ehted esimest korda Pariisis, aga siis ise kaasas ei käinud. Väga hea tunne on! Nüüd sain ise kaasa minna ja see vahetu tagasiside oli suurepärane! Suhelda selle valdkonna inimestega ning rääkida oma konseptsioonist. Väga meeli paitav.

Nõus. Mida tähendab “Eesti disain” sisuliselt Sinu jaoks?

Minu arvates võiksid inimesed välja visata enda peast selle mõiste “Eesti disain”, sest see on muutunud määratlematuks. Peaks rohkem mõtlema sellele, kes tooteid valmistavad, kust pärinevad materjalid.

Eesti disain on minu jaoks Eesti käsitöö austamine. Kui keegi kusagil nimetab midagi Eesti disainiks, siis on teatud seltskond inimesi, kes kohe tormavad neid tooteid ostma, mõtlemata, mis sealjuures on Eesti disain. Kas üldse on? Mina soovitan inimestel koguda raha ja investeerida see üksiktegijate loomingusse. Meil on palju ägedaid kohalikke tegijaid, nagu näiteks ehtekunstnikud Katrin Veegen ning Darja Popolitova.

Pikemas perspektiivis, mida sooviksid tulevikus teha, kuhu jõuda?
See on aina aktuaalsem teema, sest palju pole enam kooli lõpuni jäänud. Kuna olen praeguseks viisteist aastat järjest õppinud, siis sooviks pärast kooli kindlasti puhata, minna reisile ning oma teadmisi täiendada. Kooli lõppedes tahaks muidugi ehtekunstnikuks saada, kuid sooviks lisaks minna mõne moedisaineri või kuraatori juurde praktikale. Ma soovin teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib. See, kui näeksin enda jaoks huvitavat inimest oma ehteid kandmas, oleks suur kompliment.

Claudia Lepiku kontakti ja ehted leiad Instagrammist.

Jumestus: Marlene Altmäe (MU by MA)
Modell: Marili Kõiv (Storytelling)

Häppeningi tiim:
Intervjuu: Riine Rander
Loovjuht/stilist: Kaisa Tooming
Fotograaf: Oliver Vaagen Photography
Assistent: Kristin Liias
Ehted: Claudia Lepik

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.