Seotus muusikaga võib väljenduda erinevalt. Üks viisidest on muusika mängimine ning selle levitamine, muusikat ise produtseerimata. Girti Suun on neiu, kes valis DJ ameti ning võib öelda, et tema missiooniks on kuulajateni tuua eklektilist kvaliteeti ning muuta maailma vähehaaval musikaalselt helgemaks. Girti selekteeritud set’id on mind isiklikult tihti kõnetanud. Tema olemus ning positiivne energia on väga paeluv. Pühendumust ja head vaibi on puldi ees meeldiv jälgida. Kui Girti oleks vinüül, asetaksin ta modernsemate afroameerika ja elektroonilise muusika helide vaheriiulile. Tema nõrkuseks on (neo)soul ning funk, eksperimentaalsus, hiphop’i biidid, sämpeldamise-kunst ja elektroonika. Paras kokteil.

Võtsingi Girtiga ette intervjuu – teekonna, et piiluda tema muusikalisse argipäeva, suhtumisse ja muusika mängimisse. Girti räägib intervjuus žanrivabadusest ja eelarvamusteta muusika kuulamisest. Intervjuud on kaunistamas pildiseeria, mis annab edasi neid kaasakiskuvaid võnkeid, mida ta kuulajatele läbi muusika edastab. Tutvu ja inspireeru!Girti, kuidas algas Sinu teekond diskorina? Kaua nüüdseks sellega tegelenud oled?
Esimesest avalikust mängust on nüüdseks möödas 5 aastat. Huvi tekkis ilmselgelt juba palju varem. Esimene avalik mäng oli Paaris Veinis, peol nimega Kokkumäng, mida korraldasime koos Kalev Runduga. Peo idee seisnes selles, et panime puldi taha kokku päris-diskori ja melomaani, mina siis tol ajal melomaani rollis. Mängisin koos DJ PhilGoodiga, ärev debüüt oli ja armusin alasse. Peale seda ei olnud nõus enam midagi muud tegema ja hakkasin tööle, et tekitada sellest oma niiöelda päevatöö. Põneval kombel, nüüd viis aastat hiljem, taaselustasime selle peosarja, sel korral isiklikult siis veidi teises rollis.

Milline nägi välja Sinu õppeprotsess? Näiteks muusika miksimisel, tehnika nüansside uurimisel.
Õppeprotsess oli tõesti väga tehniline. Kuna olin enne plaatide mängimist seotud tihedalt pidude korraldamisega, õppisin kõigepealt ära, kuidas tehnikat üles panna/maha võtta. Seejärel võtsin kodustes tingimustes appi tasuta softi Virtual-DJ ja õppisin seal programmis kõik, mida teoorias on vaja teada. Beatmix ja lugude sobivus omavahel ja muud sellist. Mu esimene mixtape ongi kusjuures selle softi ja sülearvuti mouse-pad’iga tehtud, kuulamiseks saadaval Soundcloudis ka tänasel päeval.
Tegelikult õppeprotsess ilmselt ei saagi kunagi läbi, suurimad õppetunnid tulevad läbi mängu enda – kui keerad keset pidu korraliku käru kokku, tead järgmine kord väga hästi, mida mitte teha. Ühtlasi on mul piisavalt vedanud, et suur osa mu tutvusringist on samal alal ja kui vajan nõu või abi, on nad piisavalt armsad, et aitavad alati.

Mida tähendab Sinu jaoks DJ amet ning kui tõsiselt seda võtad?
Töö nagu iga teine, lihtsalt veidi hektilisema graafikuga kui tavaline üheksast-viieni.

Võtan seda tööd piisavalt tõsiselt, et anda endast alati võimalik parim ja austada teiste asjaosaliste rolli.

Kas muusika mängimisest ongi saanud Sinu peamine elatusallikas? Kuidas end distsiplineerid?
Tänaseks on tõesti plaadimäng mu põhitöö. Viimaselt päevatöölt tulin ära veidi alla aasta tagasi, ning seda ajapuuduse tõttu. Oli tarvis teha otsus: kas kannatab muusika, kuna mul ei olnud aega uue muusika ega ettevalmistuse jaoks, või riskin niiöelda püsipalga kaotamisega. Valisin, et muss on tähtsam. Ja see, et ei ole palgapäeva ega tööandjat, paneb veidral kombel palju rohkem tööle. Lisaks teen kõrvalt väiksemas mahus kujundustööd ja illustratsiooni. Seda samuti projektipõhiselt ja vabakutselisena – see on hiljuti kõrvale tulnud ala, mis kasvas hobist tööks.

Kas on raske Eestis diskorina läbi lüüa?
Nagu iga teinegi loovala, vajab ka see palju tööd, pühendumist ja ilmselgelt öötunde, et sellest oma peamine elatis tekitada. Vabakutselisena läbilöömise hindan pigem keeruliseks. Et selles üksi õnnestuda, on vaja palju tööd, jäärapäisust ja tohutult distsipliini. See tekib tegutsemise, vigadest õppimise ja ajaga.

Küllaga on debateeritud soolisest võrdõiguslikkusest, vastandumisest… Ning nende aspektide probleemsusest meie kodumaal. Huvitav oleks teada, kas oled täheldanud kuidagi teist moodi suhtumist või eelarvamustega hoiakut naisdiskoritesse?
Suhtumine hakkab vaikselt muutuma, võrreldes viie aasta taguse ajaga. Siiski on jäänud väikesed humoorikad olukorrad, mis mind muhelema võtavad. Küsimused nagu, kas sulle võib vähem maksta või kas saad ikka oma tehnika ise ülesse.

Esikümnesse kuulub kindlasti kommentaar, kui olen just küsinud, mis muusikat klient soovib, ning vastuseks saan – pole vahet, peaasi, et naine mängib. Minu arvamus on siiski see, et 2018. aastal võiks nais-liite ametitelt eest ära võtta ja rääkida lihtsalt DJ-dest.

Olen nõus! Minnes Sinu tegemistega täpsemaks – oled seotud näiteks peosarjaga Ilus Hetk, mida organiseerid koos Liisi Voolaiuga. Kuidas Ilus Hetk sündis?
Ilus Hetk sündis 5 aastat tagasi, veidi hiljem kui Kokkumäng. Enne peosarja loomist olime Liisiga koos mänginud mõned korrad ja puldis oli kohe täielik sünergia. Meie muusikamaitse ja valik klappis, seega Ilusa Hetke pidu oli loogiline samm edasi. Meile meeldis koos plaate mängida ja otsustasime seda teha püsivalt iga kuu. Nimi sündis lihtsalt- esimesel aastal mängisime klubis Hetk ja toonane programmijuht Mark Stukis nimetas meid möödaminnes nimega Ilus Hetk. Pidu tootis head emotsiooni ning kui Hetk sulgeti, saime aru, et selle peosarjaga on vaja jätkata.

Kas Ilusal Hetkel on ka mingid eesmärgid seatud, kui kaugele selle sarjaga lähete või pigem on see lihtsalt lõbu ning kulgete vabas vormis?
Kindlasti liigume Ilusa Hetkega edasi. Kasvades, muutudes ajas, kuulates oma publikut. Võib juhtuda, et juubeliaastal saab meid kuulda ka mujal kui tantsuplatsil. Lisaks tähistame aasta teises pooles Ilusa Hetke viiendat sünnipäeva, mis toob kaasa endaga ilmselt palju elektrit ja veel ilusamaid hetki, kui kõik eelnevad hetked kokku. Stay tuned.

Aga sooloplaanis, mida tahaksid muusika valdkonnas ära teha ning saavutada?
Isiklikuks eesmärgiks on alati olnud piiride hõrendamine žanrite vahel, seeläbi levitada võimalikult laia spektrit head muusikat kuulajatele, kes võib-olla ei puutuks kokku ega oskaks leida teatud muusikat.

Vahel on raske mõelda, et meelelahutuse alal on võimalik maailma paremaks paigaks muuta, aga kui mingi lugu kedagi puudutab või mingi pidu teeb kellegi tuju heaks, siis on juba midagi muutunud, midagi on saavutatud. Väikselt ja vaikselt maailm musikaalsemaks paigaks.

Millised põhimõtted Sul muusika mängimisel on?
Tegelikult olen muusika mängimises küllaltki vaba, ettevalmistus ja valik käib alati kõhutunde järgi, mis on nüüdseks päris tugevaks treenitud. Konkreetsetest põhimõtetest üks kindel on tunda oma publikut ja konservatiivsema kõrva puhul jätta välja kibedama sõnumi ja sõnavaraga lood. Teiseks ehk see, et püüan võimalikult palju varjujäänud muusikat valikusse panna, tutvustada publikule uusi ja veel tundmatuid artiste. Isegi, kui tahetakse ainult lugusid, mida osatakse juba kaasa laulda.

Kas siis peol mängimisel arvestad pigem üritusel olevate inimestega või lähtud enda muusika maitsest?
Peole kohale jõudes jääb ettevalmistatud tuum samaks, aga vastavalt inimeste liikumisele ja enda tundmusele seon sisse ühte või teist tüüpi muusikat. Enda maitsele kindlaks jäädes püüan alati teha nii, et publik oleks õnnelik ja nii, et ma endaga väga tülli ei läheks.

On Sul muusikamängimise valdkonnas eeskujusid?
Jah, neid on palju. Nimetan ära Soulectioni liikumise ja selle alustala Joe Kay. Tal on sarnane taju ja eesmärk muusikas, kuhu ka mina tahan jõuda. Austan väga ta põhimõtteid ja muusikatunnetust. Ühtlasi nimetaksin ära Red Bull Music Academy, mis on vapustav muusikaliste ideede ja artistide tehas, selle kõige paremas mõttes. Hea meelega nimetan artiste, kes on nende liikumistega seotud ka enda eeskujuks. Sealt on läbi käinud väga suur hulk mu lemmikartiste.

Ka Eestist on mõningal tublil produtsendil õnnestunud RBMA’s ära käia. Kas neist on Sul mõni lemmik? Kas üldse Eesti muusikamaastikule pöialt hoiad?
Kõik, kes Eestist on käinud, on väga imelise tunnetusega muusikud ja võin nimetada enda lemmikuteks.
Eesti muusikale hoian üldiselt väga pöialt, olles pisikene riik veel pisema muusikamaailmaga, on vahel raske jääda kuulamisel objektiivseks. Tundub, et suurem osa muusikat, mida Eestis toodetakse on väärt välisturgu.

Milline muusika Sulle tavaliselt kõrvu jääb?
Vanast koolist rääkides pean siiski tooma välja žanrid – funk, džäss, hiphop, rnb, soul ja neo-soul, house. Uuest koolist on muusika nii fusion, et jääb kõrvu lugu loo või artist artisti haaval.

Armastan väga sämplitega mängimist, natukene sellist mustemat heli ja ootamatuid nüansse. Retseptile mittevastav muss.

Uue muusika leidmine hõlmab endas kindlat protsessi. Püüan lugu ja artisti mitte väga analüüsida, vaid lasen esmamuljel/kõhutundel otsustada. Hiljem katsetan uuesti, kas töötab või mitte ning kas minu esmamulje valetas või ei. Kui ei, läheb mängimisele.

Milline muusika Sulle üldse ei meeldi?
Hingetu ja tühi muusika. Näiteks osa popmuusikat, mis on toodetud niinimetatud kiire buck’i teenimiseks või väiksemaid tegijaid, kelle muusikat kuulates jääb mulje, et lindistus on valel eesmärgil või kiirustades ja külmalt tehtud.

Inimene on helidega nii üks, et saad kohe aru, kas tehtud loos on soojus või ei ole. Kindlasti häguneb hea ja halva muusika piir ka turundustegevuse ja arvamusliidrite töö läbi. Nii võib inimene mõne halva loo eneselegi märkamatult heaks kirjutada ja vastupidi. Siinkohal soovitan ma alati iseendalgi vähem arvamusliidreid kuulata ning rohkem muusikat kuulata.

Kui tähtis on Sinu jaoks olla uue muusikaga kursis? Kui palju aega kulutad uue muusika otsimisele?
See on mu töö, seega see ei saa olla vähetähtis. Kui mängud on mu öötöö, siis saan öelda, et uue muusika otsimine ja uute tegijatega kursis olemine on mu päevatöö. Kulutan sellele keskmiselt 3 tundi päevas – vahel vähem, tihti rohkem. Nimekiri on pikk ja lai, pigem pööran uue muusika puhul tähelepanu just alustavatele artistidele. Siis on hea niiöelda bingot mängida – kas paari aasta pärast on suurel laval või mitte. Tänaseks on päris mitu korda bingo ära tulnud. Kord aastas teen ka oma muusikas suurpuhastuse – viskan välja lood, mis on liiga ribadeks mängitud või lihtsalt ei kõla enam hästi, ning teen ruumi uuele ja põnevale.

Millised on peamised musakanalid, mida jälgid?
Põhiliselt võib leida mind Soundcloudi sügavustest, tihti ka Bandcamp ja artistide eralehed Facebookis, Instagramis ja Youtubeis ning Vimeos. Harvem sirvin blogisid, sest seal võib tekkida just see, millest enne rääkisin – tekib arvamus enne muusikat ennast.

Äkki siiski tekitame lugejates natuke huvi enne muusikat ennast. Soovita näiteks 3 albumit, mida nautida.
Mainin enne ära, et väga keeruline on valida ainult 3, mida soovitada (seetõttu ilmub varsti ka järelartikkel Girti muusikasoovitustega – toim.).

Esimeseks soovituseks saab Gunnar Grapsi “Roosid Papale”, 1982.
Kui sain selle plaadi ja esimest korda kuulasin, ma olin täiesti lummatud. Ei suutnud endale selgeks teha, et see muusika on tehtud Eestis 1982 aastal. Kuulasin vist 4 korda järjest läbi ja siiamaani lemmik. Kuulan üsna tihti kohvi kõrvale. Olen üles kasvanud kuulates Gunnar Grapsi muusikat, aga see album tõi Gunnari kuidagi täiesti teistsuguse muusikuna minu juurde tagasi. Aus rokkmuusika. Meloodilise, džässise, funk’ise, reggae‘se, bluusise, voolava iseloomuga meistriteos.

Teiseks soovituseks on Mhysha “Fantasii”, 2017.
Esimest korda kuulsin sealt albumilt lugu nimega “Strobe” ja olin nii segaduses. Kuulasin mitu korda veel ja olin kurb, et seda lugu pole minu elus varem olnud. Kuulasin kogu albumi läbi ja nii eriline ja võimas omal moel, kindlasti üks viimaste aastate lemmikuid. Elektriline-bassine futuafro eksperimentaal witchrnb, kui peaks kuidagi püüdma raamidesse seda kõike, mis seal albumil toimub.

Kolmandaks toon L’Orange “Old Soul”, 2011.
Sama saatus, mis eelmisega – kui esimest korda L’Orange’i artistina kuulsin, ei saanud päris täpselt aru, millega tegu. Hijem juba sain aimu ja olin absoluutselt hooked. Ahnelt kuulasin kõik ta muusika läbi, et millestki ilma ei jääks. Tema on ideaalne näide mu varasemale kommentaarile, et armastan sämplitega mängimist, ning ta kindlasti on üks püssimaid produtsente praegu, kes suudab ükskõik mis tolmusest ja tumedast filmi/soul’i/džässi/raadio-sämplist midagi sellist luua.

Lõpetuseks mainiks ära, et tegid meile miksteibi! Räägi sellest paari sõnaga.
Teipi lindistasin kokku laia eklektilise valiku oma lemmikutest, mida kodus ise tihti kuulan. Ei nimetaks miksteibiks, pigem selline tutvustav kuulamisteip, illustreerimaks neid muusikateemalisi vastuseid selles intervjuus. Teip nõuab kuulamisel tähelepanu ja on kohe kindlasti žanrivaba.

Kuulata saate meie Soundcloud’i lehel:

Kus Sind lähitulevikus puldi taga näeb?
Mu graafikut näeb siin: facebook/djgirtisuun

Tutvu pildistamise moodboard’iga.

Häppeningi tiim:
Intervjuu/pildistamise assistent: Sandra Leushina
Fotograaf: Ettel Saarela
Loovidee/stilistika: Kristin Liias
Hair by Kerttu Salujärv
Assistent: Riine Rander

MUA by Olesja Aau
Riided: ZARA

Suur tänu koostöö eest, Mööbeldaja!

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.