Sandra Leushina
Sander Möldri kohta on miskipärast veider öelda “biidimees”. Teda sobib nagu rohkem “heliloojaks” nimetada. Ei oskagi öelda, miks. See on kuidagi tunnetuslikult tekkinud nimetaja. Sander oskab mitut pilli. Aastal 2011 valiti ta Red Bull Music Akadeemiasse. 2012. aastal tituleeriti Eesti Ekspressi kultuurilehe Areeni poolt Tulevikutäheks. Tal on ilmunud EP “Matches”, lugu “In Your Eyes” on remix’inud mitmed välismaa artistid. Meid inspireerib Sandri inimlik ning loominguline pool. Justkui sümbioos kahest erinevast poolusest. Ütleksin, et öine ja päevane. Öösel väga funky, hiilgav ja pidune – nagu tema muusika. Päeval pigem mõtlikum ja tasasem. Tutvuge parem ise!
Räägi oma päritolust. Millised on Sinu juured ja kas tunned, et need on kuidagi viisi Sinu loomingut mõjutanud?
Üsna segane on see päritolu lugu nagu vist enamikel eestlastel. Aga üldjoontes on nii, et emapoolses suguvõsas on palju slaavi verd. Isapoolses, ma ei teagi, viikingite oma ilmselt?! Ei oskagi öelda ega analüüsida, kuidas ja kas üldse see konkreetne kokteil mu loomingut kuidagi mõjutanud on. Ilmselt olen veel piisavalt vähe kirjutanud ja alles tegelen sellega, et taustsüsteemi kuidagi teadlikult muusikasse sisse mängida. Siiani on inspiratsioon ja mõjutused tulnud peamiselt väljastpoolt: muusikast mis meeldib, loodushäältest, linna helidest, inimestest kellega koostööd olen teinud jne…
Kuidas leidsid muusika?
See läks kõik kuidagi sujuvalt – iseenesest ja väga loomulikult. Emapoolses suguvõsas on palju musikaalseid inimesi, nende kaudu vist esimene huvi. Päris täpselt ei mäletagi, kas ise tahtsin või oli see vanemate soov, aga veel enne kooli minemist läksin Saaremaa Poistekoori. Seal olid ilmselt esimesed lähedasemad kokkupuuted muusikaga – esinemised ning harjutamine. Paralleelselt hakkasin Kuressaare muusikakoolis tšellot õppima. Alguses tahtsin küll klaverit mängima hakata, aga pärast sisseastumiseksameid tuli minu juurde üks väiksem punases pükskostüümis daam, kes pakkus välja, et võiksin hoopis tšellot õppida, sest tal on just minusugust vaja keelpilli ansamblisse. Läksin koju ja vaatasin, mis see tšello on ja paari nädala pärast sain juba pilli ja hakkasin harjutama.
Põhikooli ajal katsetasin klassikalise muusika kõrval ka trummimängu ühes rock-bändis, aga see karjäär jäi rütmipidamatuse ja mänguoskuse puudumise tõttu lühikeseks; hakkasin hoopis arvutiga muusikat tegema… See tundus tol hetkel ka köitvam.
Tšellomängu ja laulmisega jätkasin elektrooniliste katsetuste kõrval ja pärast keskkooli lõpetamist tundus elu muusikaga sidumine seda riski väärt. Läksin Brightonisse, õppisin seal digitaalset muusikat ja hiljem EMTA-s elektroakustilist kompositsiooni. Nii, et väga ei olegi olnud seda hetke või aega, kus oleksin võinud mõelda, et muusikaga ei tegele.
Niisiis, õppisid digitaalse muusika ning kompositsiooni eriala. Millised on kõige rohkem meelde jäänud tarkused, oskused või mõtted, mis Sulle sealt kaasa anti?
Seda on nüüd 7 aasta jagu infot, mida on pea võimatu kuidagi pulkadeks lahti võtta või midagi tähtsamana välja tuua.
Siiski üks põhilisemaid, mida endale aeg-ajalt meenutan on, et kõigile ei pea ja ei saa meeldida, tuleb endaks jääda.
Millised tarkused on Sulle õpetanud elukool, mida tähtsaks pead ning järgid?
Ilma töö tegemiseta ei juhtu midagi. Selle kaudu tuleb ka rõõm ja entusiasm edasi teha ja süveneda. Asjad tuleb ära teha, lõpuni viia ja üle ei tohi mõelda. Kuigi see kõlab nagu “a-b-c” of life, siis aeg-ajalt olen selles olukorras, kus pean seda endale meenutama.
Kuna sai räägitud nii akadeemilisest kui ka eluliselt poolest, siis küsiks veel ka Red Bull Music Akadeemia kohta. RBMA kuvand olnud helesinine unistus paljude muusikute jaoks… Tundub, et sinna saavad ainult oma ala silmapaistvamad muusikud, kes pannakse koos tööle. Tekitatakse tiimid täiesti erinevatest isiksustest. Kuidas Sinul seal läks?
RBMA’l on tõesti natukene selline poolimaginaarne “väljaspool elu” kuvand. Sinna on tõesti üsna keeruline saada. Ja need tõesti olidki ilmselt 2 kõige intensiivsemat nädalat, mis mul üldse kunagi olnud on. Aga ma ei ütleks, et sinna saavad “silmapaistvamad”. Seal olles sain aru, et nad otsivad lihtsalt hästi sarnase profiiliga inimesi, kes omavahel väga hästi klapiksid. Ma arvan, et see oligi põhiline, mis sellest kogemusest kätte jäi. Loengud ja muusika, mis seal läbi käisid või kuulati on kõik internetis saadaval ja järelevaadatavad/kuulatavad… Soovitan neid kõigil vaadata. Viimase aja enda lemmikuteks on näiteks Q-Tip’i ja Questlove’i omad. Kõige erilisem oligi just see, et nad olid suutnud need inimesed nii hästi omavahel kokku sobitada, nii stuudios, kui stuudiost väljas. Siiani mõtlen, et kas neil on seal Berliinis või kusiganes see baas hetkel asub, mingi psühholoogide armee, kes neid taotlusi läbi töötab. Paljudega hoian siiamaani sidet ja otsime võimalusi, kuidas üksteise kodulinnades esineda või stuudios koostööd teha.
Minnes edasi praktilise poole juurde. Kuidas Sina oma muusikat lood? On mingid omad kiiksud, rituaalid?
Tegelikult ei olegi mingeid väljakujunenud rituaale või isegi meetodit. Ei ole seda kunagi tähtsaks pidanud ja olen pigem proovinud intuitiivselt igale ülesandele läheneda. Ühe kiiksuna võib võib-olla välja tuua selle, et viimasel ajal olen avastanud, et mulle sobib kirjutamine poolmürarikastes kohtades: kohvikud, restoranid, hotellifujajeed jne. Ma ei ole seda suutnud endale liiga hästi veel selgitada, aga olen märganud, et toimin kuidagi efektiivsemalt ja ei tegele kõrvaliste tegevustega. Samuti olen avastanud kooskirjutamise… Kaks pead on ikka kaks pead!
Kui rääkida tehnilisest poolest – millised on Sinu jaoks asendamatud masinad ja programmid?
Asendamatuid ei ole olemas. Praegu sõltun väga palju arvutist ja Ableton Live’ist, aga sisuliselt ei ole ikkagi vahet, millega muusikat teed. Vahel on hea otse harilikuga nooti kirjutada, teinekord jälle telefoni salvestada mingeid asju.
Suur nõrkus on muidugi ka erinevate analoogsüntesaatorite vastu. Neid ei ole kunagi liiga palju.
Oled ka väga edukas DJ. Näiteks üritustesari TIKS, mida koos Peeter Ehalaga ajad, on üks meie lemmikutest! Räägid sellest ettevõtmisest lähemalt.
TIKS kujunes nii, et tahtsime Peetriga 5 aastat tagasi midagi koos korraldada. Olime mitmel peol koos mänginud ja tundus, et meie muusikamaitsed sobivad. Kuidagi avanes selleks võimalus ühes tolleaegses menukohas Hoov. Mõtlesime, et teeme midagi sellist, kus ei oleks tantsimine kohustulik ja inimesed saaksid lihtsalt toredalt tiksuda. Peeter siis arvaski, et peo nimi võiks olla TIKS. Inimesed ikkagi tantsisid! Läks väga hästi ja nüüd siis siiani korraldame seda. Praeguseks on nii, et oleme toonud üsna palju erinevaid soul’i, disko ja funk’iga seotud välisartiste Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Rootsist, Soomest, Leedust, Poolast ning enamik Eesti DJ-sid on läbi käinud ja oma pehmemat poolt näidanud. Usun, et tuleb veel vähemalt 5 põnevat aastat.
TIKS’ul on läinud tõesti väga hästi. Mis sa arvad, milles seisneb ürituste edu?
Eks osa sellest on ilmselt mingil õnnel. Kõik asjad ju käima ei lähe. Usun, et mingi võti on järjepidevuses. Selle eest pean tänama Peetrit, et sisuliselt ei ole ühtegi korda siiani vahele jäänud, isegi olukordades, kus me ei ole jõudnud suurepäraselt valmistuda.
Kui nüüd süveneda muusika mängimisse, mis Sulle selle “ameti” juures meeldib?
Sellel on palju erinevaid häid külgi, aga kõige rohkem vast meeldib asjaolu, et aeg-ajalt on võimalik saavutada selline olukord, kus kuud, planeedid ja tähed joonduvad, kõigil kaob ajataju ja homset ei ole.
See hetk, kui muusika on kõigi jaoks, nii laval kui tantsuplatsil kõige parem narkootikum.
Millised omadused teevad Sinu jaoks DJ’st hea DJ?
Kõige parema meelega kuulan DJ-sid, kes mängivad pikki eklektilisi sette. Kes võtavad aega, ehitavad ja üllatavad ja samas hoiavad koguaeg pinget üleval. Näiteks Four-Tet või Ben Ufo.
Nagu ikka kombeks – tahan ka Sinult kolme lugu, mida tihti mängid:
Võtsin eelmise nädalavahetuse plaadikohvrist kolm esimesena kätte juhtunud plaati:
Timeless Legend “I Was Born To Love”
Gene Dudley Group “I’ve Changed”
Doc Daneeka “Never Wanna Lose You”
Pöördudes tagasi heliloomise juurde. Loomingu ümber on alati mingi omamoodi saladusteloor. Iga artist tekitab paratamatult endale mingi rolli ning kuvandi. Mis seisab Sinu muusika taga?
Tundideviisi katsetusi. Tihti on nii, et selleks, et saaks näiteks 5 minutit valmis materjali, tuleb kirjutada umbes 60 minutit muusikat, millest parim siis pusle-moodi kokku sobitada.
Sa ei ole endale mõelnud mingit aliast nagu paljud Sinu kolleegid. Millistel põhjustel?
Esimese hooga lihtsalt ei tulnud ühtegi head ideed selle koha pealt. Hiljem juba tundus, et ei olegi vaja.
Paljud Eestist väljaspool on küsinud, et kust mu artistinimi tuleb või mida see tähendab. Olen neid siis üllatanud, et see on mu päris nimi.
Räägiks ka teistest projektidest, mis ulatuvad soolotegemistest väljapoole. Millistesse koosseisudesse veel kuulud?
Hetkel olen enda asjade kõrvalt tegev vaid ansamblis OYT. See on praeguseks nelja-liikmeline poistebänd, kuhu kuuluvad Ott Ojamaa, Raul Ojamaa, Eero Muiste ja mina. Oleme praeguseks ilmutanud kaks EP’d ja kohe-kohe peaks tulema ka kolmas. Minu jaoks on OYT lihtsalt heade sõprade bänd. Jagame Eeroga stuudiot ja aeg-ajalt kutsume Rauli ja Oti ka külla mängime lauatennist, räägime juttu ja teeme mõned lood.
Sul on käsil palju tegemisi. Inimlik on, et tekivad perioodid, kus enam lihtsalt ei jõua kõigele keskenduda. Milline on Sinu jaoks parim puhkus? Kas tunned, et pead muusikast puhkama?
Jah, kuidagi hea meelega teen korraga palju erinevat, see hoiab ärkvel ja asja juures. Olen suhteliselt kehv enda motiveerija ja seepärast otsin tihti motivatsiooni tähtaegadest ja vastutusest teiste ees. Vahepeal ei puhanud mitu head aastat ja kõik oli ka väga OK. Aga nüüd olen leidnud, et ikka väga hea on, kui saab juhtme mõneks ajaks täiesti välja tõmmata. Lülitan interneti välja, lähen Saaremaale vanematele külla, kus saab puid vedada või mingit muud füüsilist tööd teha… Suvel ujuda, jooksmas, jalutamas käia. Ja tõesti on väga hea ka vahel muusikast paus võtta, aga seda juhtub väga harva. Ikka tuleb tahtmine ise midagi kuulata mingi hetk või satun kohtadesse, kus on muusikat. Vahel mõtlen, et peaks ikka korraldama endale sellise majakese nagu on Erkki-Sven Tüüril Hiiumaal. Sellise, kus saaks täielikus vaikuses tööd teha või teinekord mürast puhata.
Palun jaga meiega Mõni oma lemmik Eesti muusik või kollektiiv.
Tooks vist välja mõne produtsendi, kelle meetodid ja helide valikud mulle viimasel ajal meeldivad: Andres Kõpperi värske minimalistlik produktsioon, Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevski, kes tegid Siiri Sisaski viimase albumi. Avoid Dave, kelle uus album tuleb väga hea. Suvelemmik Luurel Varas.
Kus Sind lähiajal mängimas/esinemas näha saab?
25. novembril on meil koos Heidy Purga ja DJ Critikaliga Must-Mesi/Tiks kohvikus Sinilind
Detsembris teeme OYT’ga ühe väikese kontserdi.
Pildistamise moodboard‘i vaadake siit.
Fotograaf: Mart Vares (Vares film)
Häppeningi tiim:
Intervjuu: Sandra Leushina
Loovidee: Kaisa Tooming
Stilistika: Kristin Liias
MUA by Liisa Tooming
Riided: Taavi Turk Design, Zara ja erakogu
Jalanõud: Shoeshop
Suur tänu koostöö eest, Vene Teater!
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.