This one’s for all the little dreamers
And the ones who never gave a fuck
I’m a product of the tube and the free lunch
Living room, watching old reruns
And who cares your daddy couldn’t be here?
Mama always kept the cable on” –
Anderson .Paak “The Dreamers”

Cali’st pärit artist Anderson .Paak avaldas 15. jaanuaril oma teise stuudio albumi “Malibu”. Ja teate… See album on tõeline KULD! 2016 alles algas, kuid tunnen, et see jääb minu TOP kümnesse ning ilmselt pikemakski ajaks. Tegu on komplekssema projektiga, kui tema eelmine album nimega “Venice”.

Mahedad, detailsed, soojad, erinevaid tasandeid ja dimensioone täis biidid. Album on seotud nii paljude lemmikute artistide ja produtsentidega nagu Madlib, Kaytranada,The Game, Schoolboy Q, Talib Kweli, DJ Khalil, 9th Wonder, Hi-Tek ja teised.

Jumaldan, et .Paak ei hoia ainult ühte liini, vaid katsetab stiilidega ülima kergusega. Vaatamata variatsioonidele loob album otsese Newschool-American-dream narratiivi, kuhu on segatud vanakooli shades of cool vaib. Traditsiooniline hiphop’i saund miksitud eksperimentaalsega ning tuleviku-soul’i ja funk’iga sobivad hästi ja muudavad albumi sujuvaks. Ta mängib piiridega, jäädes siiski väga hea maitse raamidesse. Ta on nii värske, vokaal on võimekas ja tema räpil on rets flowRolling Stone Magazine on kiitnud .Paaki eelpool nimetatud projekti “Venice” raames üheks võimsamaks tänapäeva rnb vokalistiks.  “Malibu” muusikalises kõlas on rohkem J. Dillalikku, samas vokaalis ka enam trap’i mõjutusi kui varasemalt.

Juba esimesest loost nimega “The Bird” tuleb esile ärkamine ja projekti sügavam pool:

I had to wake up just to make it through
I got my patience and I’m making do
I learned my lessons from the ancient roots
I choose to follow what the greatest do

.Paaki siirus, elulised kogemused, südamevalu ja võitlused kajastuvad läbi lüürika. Tekstide taga on hulga emotsioone ja lugusid raske töö tulemusel realiseeritud unistustest, kuid tema muusika ei kõla üldse kurvalt, vaid just elu tähistavas West Coast’ilikus summer-breeze võtmes. Ilmselt nõuavad albumil olevad lood teatud süvenemist ja Brandon Paak Andersoni tausta teadmist, et tekiks terviklik arusaam, miks ja millest ta räägib. Üks ägedamaid intervjuusid on siin.  

Läbi albumi peegeldub autori positiivne suhtumine ja tänulikkus. Võiks öelda, et isegi gospeli stiilis ülistamine. Näiteks tooksin loo “Celebrate”:

Time never cares, if you’re there or not there
All you ever needed was a simple plan
But you’re doing well, I mean you’re not dead
So let’s celebrate while we still can

Palju on kuulda ka rnb’likku seksuaalsust, mis on temaga alati kaasas käinud, tooksin esile lood “Water Fall (Interluuube) või “Lite Weight”. Kui veel tekstidele mõelda, siis täheldasin ka mõningat ironiseerimist pealiskaudsuse üle palas “Silicon Valley”.

“Malibu” on minu silmis tervik – biidid, lüürika ja vokaal on sümbioosis. Ometi on albumil nii palju erinevaid tahke, kuid nad ei lõhu teineteist, vaid just täiendavad. Palju ägedaid sämpleid, kohati tekitatud introd ja outrod. Sellel albumil kohtuvad ehe streets ja õhulisus.

Hästi palju avastamist iga kuulamisega – uuesti ja uuesti, repiit.

I wanted them Nike’s, mama got me Lugz: