Maria Faust – saksofonist, helilooja, jazzmuusik, kelle looming on meie tavapärase lugeja jaoks kindlasti alternatiivsemat sorti. Sellest immitseb rariteetset vabadust ning instrumentaalosavust. Lisaks sellele, et Maria on juba avaldanud kuus ebatavalise helimaailmaga albumit ning pälvinud rahvusvahelisel areenil tunnustust, on ta ka lähiaasta jooksul avaldamas kolm uut plaati. Kuid auhinnad ja plaatide arv ei näita muusika taga olevat inimlikkust ning suhestumist loometöösse. Just seda külge tahamegi teile täna tutvustada. Sõbrad, tutvuge Maria Fausti maailmaga. 

Alustame algusest, kes on Maria Faust? Kes oled oma igapäevaelus?
Mingit defintsiooni iseendale ja eksisteerimisele ei ole ma kunagi otsinud.

Ma olen hästi palju kenasid ja vähem kenasid tüüpe. Ma ei keskendu väga nende tüüpide lahkamisele. Ma isegi ei tea kui palju neid kokku on.

Kirg on on asi, mis teeb minust minu. Kui pole kirge, pole minuga kõik korras. Seda tuleb vahel ette. Väsinud Maria pole kõige parem seltsiline.

maria_faust_estonian_jazz_8

… ja artistina?
Ma olen muusik, kes armastab spontaansust. Mulle ei sobi rutiin ja sama repertuaari aastaid mängida. Vabaduse tähendus on igal inimesel pisut erinev, aga minu jaoks on vabadus nagu vaakum, seejärel suur pauk ja seejärel uus maailm. Ma olen pisut nagu arhitekt. Mulle meeldib mõelda muusikast kui mingist veidrast mitmetasandilisest hoonest. Ei pea vast lisama, et iga suure pauguga kaasneb midagi sellist, milleks ma ise ei ole absoluutselt valmis.

Loomine on risk ja valmidus, et loodav läheb aia taha. Tahe peab olema suurem kui hirm ebaõnnestumise ees.

Vaadates Sinu eelnevaid intervjuusid oled tihti rõhutanud oma emotsionaalsust. Kas pigem lood muusikat õnnelikus meeleseisundis või negatiivseid emotsioone tundes?
Kurbus ja melanhoolsus ei ole minu jaoks negatiivne meeleseisund, niisamuti kui õnnest lalisemine ei ole minu jaoks ainult positiivne emotsioon.

Vahel naerad teades, et ees ootab suuremat sorti katastroof. Minu emotsioonid on kõik ühe pere lapsed. Armastan neid võrdselt.

Ma loon oma muusikat siis, kui muud moodi enam ei saa. Siis kui mul on miskit südamel, miskit meelel. Siis ma käin nagu munavalus kana ringi. Minu jaoks sel hetkel kaob reaalne maailmatunnetus. Nagu oleks kahe maailma vahel, seal kuskil teadvuse trepikojas. Ma ei ole kurb ega rõõmus, sest tol hetkel mind ei ole.

maria_faust_estonian_jazz_9maria_faust_estonian_jazz_1

maria_faust_estonian_jazz_7

maria_faust_estonian_jazz_6

Oled väga hinnatud oma improvisatsioonide pärast. Sinus on väga suur kirg ja jõulisus, mida välja peegeldad nii oma isiksuse kui ka muusikaga. Mis tunne on olla laval hetkel, mil Sa lased lihtsalt vabaks ja lased abstraktsusel voolata?

Mind ei ole laval olemas. Ma ei oska seda paremini seletada. See pole mina, kes mängib või äkki see pole mina, kes on lavalt väljaspool ning laval ma saan justkui päriselt iseendaks.

Lava on koht mida ma meeletult armastan. Minu jaoks ei ole helid abstraktne mõiste. Iga heli tungleb kuhugi juba selle tekkimise hetkel ja iga heli vaibub varem või hiljem. Merekohin-verekohin.

Kas pead end pigem kaootiliskeks kunstnikuks või organiseerituks/plaani järgijaks?
Organiseeritud olen ma küll. Plaani ma ei järgi, aga mul on ambitsioonid ja distsipliin. Olen sellisena sündinud. Enamasti olen ma ka piisavalt töökas, aga ikka mingi piirini. Enamasti viin asjad lõpuni isegi siis, kui kopp on ees ja saan aru, et tegelikult ei peaks oma energiat raiskama. Need on õppetunnid. Hiljem tead, mida ei taha. Tegelikult sooviks ja peaks minusugune väga palju laisklema, sest loomeprotsessi käigus kipun läbi põlema.

Kumb on Sinu jaoks suurem väljakutse – juhatada suurt gruppi või juhatada ennast?
Ha! Kui hea küsimus! Mõlemad on kerged, sest muud moodi ma ei oskagi. Ma olen dominantne, aga mitte laval. Kommunikatsioon on bänditegemise juures võtmesõnaks.   

Kui analüüsid enda muusikalist teekonda, siis millised on olnud Sinu suurimad saavutused ning arengud?
Loodan, et need on veel ees. Mu mälu pole väga hea. Ma ei mäleta õnnestumisi.

Iga õnnestumine on uks järgmise juurde ja kui oled juba järgmise juures, siis see eelmine õnnestumine ei ole enam nii uhkeldamist väärt.

Kui ma olen murrusekundis pärast kontserti rahul, siis on hästi. Seda ei juhtu üldse tihti.

Me kõik kuuleme muusikat erinevalt. Minu jaoks on tähtis muusika emotsioon ning tekstuurid. Kuidas Sina muusikat tajud?
Ma ei olegi nii kindel, et me seda erinevalt kuuleme. Võibolla ma lihtsalt olen harjunud kuulma rohkem nüansse.

Vaatamata koolitatusele, ei tegele ma pidevalt muusika analüüsimisega. Muusika on küll kunst, aga seda kuulates ma lõõgastun ja mõtlen. Tihti tantsin.

Pigem on meie kõigi muusika kuulamise vahe maitse tasandil. Ma ei ole hetkel väga suur muusika tarbija. Ma ei käi peaaegu üldse kontsertidel ja plaadimasin on juba mõnda aega tühi. Ma nimetan seda helidieediks. Mul käib parasjagu uue projekti jaoks komponeerimine ja võõras muusika lihtsalt segab mu oma helilõngaga heegeldust.

Millist muusikat kuulata armastad?
Mul on väga lai maitse. Räpist blue-grass’ini, free-jazz, moodne klassikaline muusika, pop, rokk, vana, uus. On vaid mõned žanrid, mida ma väga ei armasta – need DJ nikerdused (Guetta jne), tabletikas, techno, Eesti 90ndate päkapikudisko ja traditsiooniline ooper. Kui esimesed asjad nimekirjast ajavad mind oksele, siis ooper mind tegelikult oksele ei aja. Ma olen kuulnud tohutult häid oopereid, Puccini ooperid on fantast, aga see žanr lihtsalt ei istu mulle. Mu keha hakkab nende vibraatode mõjul sügelema. Kratsin end ja joon täis. Selline värk.

Nimeta palun mõned enda lemmikud artistid.
Mul on neid lõputult, kuid enamus asju ammendavad ennast mingi aeg. Pop projektid ammendavad tavaliselt paari kuulamisega. Mida poleeritum, seda kiiremine ammendab. Kui olen end süsteemist läbi hammustanud, siis tekib igavus ja tüdimus ja sealt on vaid sammuke okseni.
Folk, jazz, igasugu eksperimentaalne asi ja osa klassikalisest muusikast ei ammenda end iial minu jaoks. Leiad peidetud nüansse veel aastaid hiljem ja imestad, kuidas midagi sellist märkamata jäi. Sedasorti muusika arendab minus seda head poolt.

Muusika kuulamine ei tee mind kunagi õnnetuks. See puhastab ja annab lootust.  

Mõni pala, mis teeb Sind rõõmsaks, mõni, mis teeb sind sentimentaalseks või nostalgiliseks…
Ikka. Lapsepõlvest Bach, Tchaikovsky, ABBA, Alice Cooper. Paljud nostalgilised lood on seotud armastusega. Armunud meel on veidra mäluga. Panen Bee Gees ja Roy Orbissoni peale ja tunnen end armununa. Nagu Pavlovi refleks.

Ajad mitmeid asju korraga. Sul on olnud käsil mitmeid projekte (Maria Faust Jazz Catastrophe, “Sacrum Facere” album, Shitney). Räägi palun, mille poolest need projektid erinevad.
Heh, kõik nad on väga erinevad. Ainus, mis ühendab on minu nimi. 

Maria Faust Jazz Catastrophe on mustlaskaos. Vali ja veiderdav. Segu vabaimprost, tantsumusast ehk groovist ja pakendatud jazzi.

“Sacrum Facere” on kammerlik segu jazzist ja klassikalisest muusikast. Vaikne ja meloodiline.

Shitney…Oeh, seda ei saa kirjeldada. Seda peab kiiver peas kuulama. Robustne, feministlik, elektrooniline ja ettearvamatu.

Minu arvates on album “Sacrum Facere” suurepärane! Rada7 intervjuus seletad lahti albumi olemuse ning selle, mis seisab naistenimede Virve, Hiie, Lydia ning Tui taga. Intervjuus annad mõista, et Sind inspireeris naise koht külaühiskonnas enne pietismi tulekut – kas nende palade taga on ka mingi isiklik kogemus või roll, mida oled pidanud teatud etappidel läbi elama?
Kõik minu muusika on mingil määral autobiograafiline. Ma olen nagu filter äravoolutoru otsas. Sinna jääb kinni kõiksugu sodipodi. Plaat pole ainult keskendunud naise kohale ühiskonnas, vaid keskendub ka mälule ja kaduvusele.
Mind kasvatasid üles naised. Ma käisin koolis tüdrukute klassis. Ühesõnaga olin esimese poole elust ümbritsetud vaid naissoost inimestega. Ja nüüd on 100% pööre. Minu ümber on enamasti mehed. Naine on ikka veel alla surutud pool ühiskonnas. Kui oskad vaadata, siis näed seda igal pool. Ise selle sees elades ilmselt nagu ei mõistagi.

“Sacrum Facere” ei ole mingi nutulaul naiste pärast. See on ood naistele.

Mida sooviksid muusikuna veel kogeda?
Mul on väga palju asju veel tegemata. Suur unistaja ma pole, aga nüüd võiks need järgmised neli plaati juba välja tulema hakata. Praegu on selline aeg, et ei taha reisida ja tuuritada. Tahan istuda laudas ja heinu närida. On plaadistamise aeg.

Millal ning kus saaksime kogeda Sinu muusikat Eestimaal?
Jazzkaar aprillis kohe kindlasti. Siis juba oma uue projektiga “In the beginning”!

Maria loomingul tasub hoida silma peal, sest lähiaasta jooksul on tal ilmumas kolm plaati:
Elektro-akustiline trio Shitney avaldab juba jaanuaris uue plaadi Skandinaavia suurima alternatiivse jazzi plaadifirma ILK alt.
Märtsis ilmub koostöös lauljatar Kira Skovga plaat “In the beginning”. Seda saab kuulata Jazzkaarel.
Ning ilmavalgust on nägemas ka autoriplaat, mis ilmub 2017. aasta lõpus.
Ootame põnevusega!

Tutvu pildistamise moodboard’iga.

Häppeningi tiim:
Intervjuu: Sandra Leushina, Kaisa Tooming
Fotograaf: Anni Viskus Photo
Loovidee/stilistika: Kaisa Tooming
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)
Hair by Kerttu Salujärv (Ilustuudio Mimoos)

Assistendid: Eeva Sova, Raili Ots

Pildid jäädvustasime Tilk! kosmeetikabrändiga projekti “Tilk!, Häppening ja kolm muusat” käigus
Maria riided, jalanõud, aksessuaarid: KÄTStella SoomlaisStreetwear by kirju, TALI disainipoodShoeShop
Pildistamisse andsid oma panuse lisaks: Saart FilmsState of ZoeStudio August,
t r i i n u  t i i s e lIDA TAU (TALI disainipood), Kuu RuumMarion Isabelle VarikValhalla FactoryEllu sallidGood Mood Food

 

maria_faust_estonian_jazz_3NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.