Kui sügisel vestlesime Maria Faustiga, siis mainis helilooja ja saksofonist, et lähiaasta jooksul plaanib ta mitme plaadi väljaandmist. Härga sarvist, saarlast sõnast. na, 21. aprillil annab Maria koos värvika Taani artisti Kira Skoviga avastardi kvaliteetmuusika festivalile Jazzkaar. Ühisprojektis “In the Beginning” saab kuulda sisekaemuslikku diskussiooni religiooni, emotsioonide ja andestamise teemadel. Suure õhtu eel vestsime Mariaga taaskord intervjuu-juttu. Sedakorda “In the Beginning” projekti tagamaadest, koostööst Kira Skoviga ja ootamatutest pööretest, mille kulminatsioonile saame täna õhtul oma kõrvaga olla tunnistajateks. Aga lähemalt?

Kuidas sündis teie kahe koostöö – kas enne oli idee ja seejärel koostöö või vastupidi?
Me tundsime üksteist põgusalt läbi meie abikaasade ja sõpruskonna. Mingi hetk soovisin alustada järgmise projektiga, mille üheks teemaks oli religioon. Teadsin, et soovin plaadi lindistada kirikus ja Eesti kooriga. Kuskilt sealt astus pardale Kira, mis tundus väga loogiline. Sealt said meist ka sõbrad.
Kira on tugev ja kartmatu tüüp, fantastiline muusik ja tundlik natuur, kellega on põnev koos töötada. Ma pole varem palju vokaalmuusikaga kokku puutunud, aga kõik tundus meeldivalt ambitsioonikas.

Kiraga saime koos teha oma üle võlli ideed teoks. Üksi ma poleks nii suurt ampsu võtnud. See projekt on massiivne igatepidi – kallis ja mahukas.

Sealhulgas sai valmis ju ka virtual reality minidokumentaal. Ei usu, et ma nii gigantset asja enam kunagi teengi.

Kuidas kirjeldaksid Sinu ja Kira vahelist koostööd – millise terviku loote?
Me pole veel tervik. Tervik saabub kontserdisaalis ja seda saab esmakordselt kuulda Jazzkaarel 21.aprillil.

Kui palju on projekti helikeeles Sind, kui palju Kirat?
Lugusid me tegelikult päris koos ei kirjutanud. Selleks oleme liiga erinevad. Kirjutasime lood pooleks, aga arranžeeringud lugudele on minu poolt tehtud. See ilmselt mõjutab, kuigi üritasin Kira lood ikka nii palju kui võimalik tema omaks jätta.

Su eelmist plaati “Sacrum Facere” on võrreldud uue projektiga “In the Beginning”. Üheks suureks erisuseks nende kahe projekti vahel on vokaali olemasolu. Palun räägi lähemalt nende kahe projekti erisustest ja sellest, mida annab vokaal edasi, mida instrumentaalmuusika ei suuda?
Helikeelelt on need albumid minu jaoks erinevad igast otsast lähenedes. “In the Beginning” projektis puudub rahvuslik element ja lugude ülesehitusel kasutasin muusikalist korduvust.
Sacrum on inspireeritud folkloorist, “In the Beginning” palvetest. Ainus pidepunkt olen mina.

Ma ei ole võimeline üks päev kirjutama nagu Maria ja teine päev nagu Erki. Mu helikeel saab täieneda ja edasi areneda (ka taandareneda), aga isiklik saundikood jääb mulle alles.

Kunstnikel on oma käekiri, nii ka minul. Mingi teatav melanhoolsus ja kaduvuse tunnetamine on mõlemis, “In the Beginning” on isegi natuke depressiivne. Kui “Sacrum Facere” omab mingit nähtamatut tantsu taustaks, siis uues projektis see puudub. Sealt puudub ka tunglemine akordijärgnevuste näol, mis on Sacrumis üks põhielemente.

Maria, oled öelnud, et “Sacrum Facere” puhul oli eesmärk filtreerida ja leida kõlavärv emotsioonile. Mis on “In the Beginning” eesmärk?
Põhimõtteliselt sama tegevus jätkub selle vahega, et filtreerijateks on nüüd kaks inimest.
Mul ei ole luues mingit suuremat eesmärki. Ma tea ju, kuhu ma välja jõuan. Samas, et kaks inimest saaks üldse midagi koos teha, peavad olemas olema mingid pidepunktid. Meie kokkulepe oli, et järgime minimalistlikku korduvust ja emotsioonikoodiks jäi andestamise teema.

Projekti kirjeldades räägite palju mälust ja religioonist. Kollektiivsest mälust on räägitud alates kahekümnenda sajandi esimesest poolest, kui seda hakati uurima individuaalsest mälust eraldi nähtusena. Mis lugu räägib “In the Beginning” teie individuaalsest mälust ning millist lugu pajatab kollektiivsest?
Märksõna on “andestamine”. See hõlmab võrdselt nii kollektiivset kui ka individuaalset mälu. See on mitmekihiline andestamine alates sellest, et saad iseendale andestatud, oma isale-emale andestatud, lõpetades sellega kuidas näiteks üks kollektiiv (näiteks rahvus) saab andestatud mingile anastamisele või režiimile. Kirik, kool, riik, režiim – igasugused institutsioonid kui sellised. Ma ei tea, kas inimhingedega mängimine üldse kunagi lõppeb. Ilmselt mitte. Ma ei tea, mis paneb inimest sigadusi korda saatma. Normid, mis on sigadus ja mis mitte, on ajas muutuvad.

Võibolla oleks pidanud rääkima ka kollektiivsest hirmust ja häbist? Siis poleks vist enam kontserte mõtet anda. Keegi ei tuleks kuulama. See on ebamugav.

Point on siiski see, et me ei saa andestamata edasi elada ja areneda. Korduv teema aretus. Võibolla isegi klišee. Samas kõik me tegeleme sellega rohkemal või vähemal määral terve elu. Usun, et me mõlemad Kiraga tegeleme sellega ja see pole kerge. Ideest sai mingi hetk reaalsus.

Maria, meie sügiseses intervjuus ütlesid, et lood oma muusikat siis, kui muud moodi enam ei saa. Sinu jaoks sel hetkel kaob reaalne maailmatunnetus. Mis meeleseisundis, milliste reaalsuste koostöös “In the Beginning” sündis?
Tead, ma ei mäleta. Vahepeal tabas meie kollektiivi tragöödia, mis muutis meie kõigi eluliine. Aeg on seisnud mõnda aega. Plaat kõlab nüüd hoopis teistmoodi. Isegi endelisena. Aga me elame ja loome edasi. Küllap meie kontsert kõlab teistmoodi kui plaat, aga mingit hala sealt tulema ei hakka. See, mida saab kuulda on pigem mingit sorti aktsepteerimine.

Annate Kiraga juba peagi avastardi Eesti ühe kvaliteetseimale muusikafestivalile – Jazzkaarele. Mida võime oodata?
Puhast ja minimalistlikku muusikat hingele. Loodetavasti see puudutab.

See pole mingi taustamuusika ja shallalaa, aga kõnetab kindlasti igaüht. Kõik me oleme (salaja) palvetanud.

Millist rolli mängib/on mänginud Jazzkaar Su jaoks?
Anne Erm mu avastas, kui olin väga noor. Tema toetus on olnud minu karjääris ülioluline ja mänginud suurt rolli. Jazzkaare tiim on nagu oma pere. Abivalmid, positiivsed ja ambitsioonikad.
Nende laval on mõnus mängida. Kõik tehakse ette ja taha ära. Saab muusikale keskenduda.

Veelgi olulisem on, et Jazzkaar on koolitanud meie publiku.
Saalid on alati täis muusikateadlikke inimesi. See teeb südame ja peast ka, natuke soojaks.

Täna, 21. aprillil annavad Maria Faust ja Kira Skov Jazzkaarele avastardi. Esmakordselt saab projekti “In the Beginning” kuulda Eestis.
Tulevikus saab “In The Beginning” albumilt virtuaalreaalsusena nautida kahte lugu.