Sandra LeushinaPeeter Ehalaga võiks tundide viisi muusikast rääkida. Vähe sellest, tema riiulis on mitusada vinüüli ning neist kõigist on tal üht-teist pajatada. Kes on käinud Peeter Ehala ning Sander Mölderi korraldatud ilusa muusika üritusel Tiks teab, et külmaks sealsed DJ set’id ei jäta. Selektorina kohtab Peetrit ka näiteks pidude sarjadel Must Mesi ja Sämpler. Viimasel on ta samuti korraldustiimis. “Muusikalist menüüd” paneb Ehala kokku ka raadiosaadetes. Miksimist ei armasta, kuid jälgib träkkide kulgu ning üleminekuid. Peab tähtsaks, et valitud lood sobiksid omavahel kokku kas rütmi, teema või emotsiooniga.
Tuntud pigem kui soul’i melomaan, ei ole ta tegelikult endale kindlaid piire ette seadnud. Ise ütleb, et on just vana muusika ning sämplite fänn. Sellest kõigest ja veel enamast rääkisime ühel õhtupoolikul Peetri modernses Pelgulinna kodus. Hetki jäädvustas fotograaf Mart Vares.
Saage lähemalt tuttavaks melomaani, vinüülikoguja ning selektori Peeter Ehalaga!
Räägi, kes oled?
Olen Peeter, tulen Tallinnast. 29-aastane pikka kasvu muusika- ja filmisõber. Õppisin psühholoogiat Tartus. Seal veetsin kokku umbes viis aastat. Siis tuli muusika tugevamalt peale ning akadeemiline elu jäi unarusse…
Aga kuidas ta siis tuli?!
Ma arvan, et tegelikult see plõks käis siis, kui olin 17. Küsisin vanematelt sünnipäevakingituseks Jazzkaare pileteid. See oli esimene aasta, kui läksin teadlikult kontsertidele muusikat kuulama. Niisiis, suundusin Sakalasse, kus esines Matthew Herbert. See kontsert oli niivõrd suur elamus; artist rebis pabereid ja sämpeldas koha peal tekkinud heli. Sellest ajast on mulle kogu see sämpli-värk külge jäänud. Sellest ka Sämpler’i leht. Eks ma käisin ja kuulasin muusikat edaspidi aina tihedamini… Mingist hetkest hakkasime Tartus pidusid korraldama ning nii see läks.
Mis üritustest kõik alguse sai?
Esimene üritus oli Music So Hot Tartus, mida korraldasin koos väga hea sõbra Uku Vainikuga, kes teeb nüüdseks Kanadas edukalt teadust. Tallinnas mõjutasid mind kohvikus Popular ja klubis Balou liikuv seltskond. Näiteks plaadimängimise õpetajaks sai mulle Jaagup Jalakas, kes miksimist õpetas. Miksimine mind väga ei erutanud siiski, kuid printsiipe tunnen ja vajadusel saan ka hakkama. Lugude algusest lõpuni mängimine ja kokku sobitamine sümpatiseerib rohkem.
Kuidas leidsid tee vinüülideni?
2008. aastal ostsin oma esimese vinüüli Madis Nestori käest. Nestori mitmetahuline maitse ja suured teadmised aitasid kindlasti kaasa. Kunagi algusaegadel otsustasin, et kui vinüülide kogumise haiguse saan, siis kindlasti ostan alati erinevat muusikat. Mingid žanrid küll kujunevad välja, aga eesmärk on, et ma ei jääks kinni.
Ma pole kunagi kindlalt otsustanud, mis žanri DJ olen.
Muusika on suur tahk Sinu elust. Kas rohkem töö või hobi?
Mul ei ole eriti vaikseid hetki… Vahel olen avastanud, et pole kaks päeva kellegagi rääkinud, sest tänapäeval helistatakse väga harva ja kokku saama ka ei pea. Muusika mängib aga kogu aeg. Ei tahaks seda tööks küll nimetada. Ma küll saan selle eest raha, aga töö on sõnana imelik. Mul pole regulaarseid laevakeikasid nagu osadel. Ma ei mängi üheski klubis, kus DJ’d nö rotatsiooni pealt mängivad. Ideaalis üritan teha võimalikult vähe asju, mis ei meeldi. Kõik eneseabi raamatud on täis selliseid fraase… Muide, see ei ole üldse nii bliss ja zen, kui seal kirjutatakse. Asjad, mis on Sulle tähtsad – nendele kulutad aega ja energiat, eks?! Kuna ma 9-5 tööl ei käi, siis on tööaeg 24/7.
Niisiis, oled DJ, vinüülikoguja, pidude eestvedaja (Tiks, Sämpler) ja mängid ka raadios muusikat. Milline on Su lemmikroll, kui üldse?
Mulle väga meeldib olla nähtamatu, aga samas on see võimatu, sest ma olen kasvult nii suur! Ma ei ole kunstnik. Ma ei loo midagi. Meeldib korraldada, aga ei meeldi olla nähtaval. Klassikaraadios olen nüüdseks 4 kuud järjest Fantaasia saadet teinud ja iga saate alguses on peopesad higised. Rapsin, teen esimese 15 minuti jooksul vigu, kuid siis tuleb mõnus tunne sisse. Rääkida on alati meeldinud – vahest liiga palju?! Olen võtnud seisukoha, et kirjeldan enda olmet, mis mul raadios olles parasjagu on.
Millist rolli neist mainitutest on kõige raskem kanda?
Kõige raskem on mängida plaate. Loometegevus on õudselt kurnav. Olen enda ümber koondanud palju loomeinimesi ning julgen seda väita. Näiteks Sander Mölder, kes on igas mõttes muusik: istub stuudios, praeb oma aju ja peab midagi välja mõtlema. Kui on paha tuju või päeva jooksul midagi läinud halvasti või olen hoopiski teistsuguses kohas, kui need inimesed, kellele ma plaate mängima hakkan, siis on keeruline ümber lülituda.
Need tunnid enne keikat, kus plaate kokku panen, on väsitavad – suhteliselt palju mõtlemist on. Tihti ka Bingo. Raske on siis mängida, kui inimestel on täiesti ükskõik. Seda juhtub palju – näiteks erapidudel. Ka siis on raske, kui pean hakkama läbi plaatide põhjendama kuulajatele oma maitset. Raske on üldiselt väga subjektiivne. Mul kindlasti pole raskem kui enamikel teistel inimestel.
Millised väärtusi kannad muusika mängimisel ning mida jälgid?
Ma mängin lood alati algusest lõpuni ja püüan teha ülemineku võimalikult pehmelt. Et õigel hetkel oleks õige plaat nõela all. Tunnen oma vinüüle läbi ja lõhki. Lappan lugusid nii, et ma vaatan albumite pilte ja tean, mis seal peal. Plaadikoti tassimine on mu jaoks köömes selle mugavuse kõrval. Plaadid sobivad kokku omavahel rütmiga, teemaga või emotsioonidega. Seda püüangi jälgida.
Kui oled jõudnud oma plaadikotiga nii kaugele, et Sul hakkavad kotis olevad vinüülid peas mängima, siis see on hea tunne! Kuid see on isiklik tunne. Seda keegi teine ei märka.
Mida see Sulle inimesena annab?
Seal puldi taga olles tekib tihti (nüüd endale vastu rääkides) see tunne, et Sina annad inimestele midagi. Pakud muusikalist menüüd ning see annab hea tunde, kui inimesed lugudele reageerivad. Näiteks, kui mõnel istuval restorani üritusel hakkavad inimeste jalad rütmis tatsuma või hakatakse jalgu viibutama. Seal mängides valin endale mingi kindla jala ning hakkan sellele jalale muusikat valima. Ma ei hooli sellest, kas inimesed tantsivad või mitte. Ma pole ise suurem tantsumees. Tähtis on vaib ja tunne.
Kas lähenemine erineb pidude ja raadiosaadete puhul?
Raadio on täielik nauding – seal saan mängida lugusid, mida peol ei mängi mitte kunagi. Fantaasia saadet olen nüüdseks saanud teha neli korda. Esimese tegin sõbrapäeval, siis see oli selline üleüldine “Minu lugude” saade, mida mängiks sõpradele. Palju soul’i, mitte liigset kurbust ja lääget armastust. Teine saade oli naistepäeval. Siis pühendasin saate naistele. Kõik lood olid naisvokaalidega. Kolmas saade oli kurbusest, blue Monday. Kõik lood olid hästi kurvad ja hästi isiklikud. Jarek (Kasar – toim.) on kuskil öelnud, et ilma pisarateta loomingut ei ole. See on aus. Padukurvad lood on vahel ülihead. Ei pea nendega tingimata resoneeruma, aga ometi on neis tugev emotsioon. Neljas saade oli kulgemisest, mõtlemisest ja üksinda olemisest.
Selle nelja saatega sain ennast põhimõtteliselt purki panna – sõbrad, naised, kurbus ja üksi olemine. Juunis teen vist rannasaate. Rõõmsa ja chill’i.
On neid, kes ei pea muusika mängimist teab mis eriliseks oskuseks… Mis see ka ära ei ole – paned loo peale ja naeratad seal puldi taga. Kuidas selle arusaama ümber lükkad?
Et Maa on lapik? (naerab) Mul polegi sellele midagi vastu öelda. Pahatihti pean nõustuma. Aga tuleb ühelt poolt Paul Oja ja kummutab selle arvamuse väga lihtsasti, sest tema on väga tehniline DJ. Paul Oja, Critikal, Kurm jt- nemad oskavad scratch’ida ja tajuvad mängimist teistmoodi. Scratch’imiseks peab väga hästi oskama miksida ehk oskama kahte lugu kokku panna. Seda ei õpi nädalaga. Need, kes oskavad miksida ei pruugi osata scratch’ida. Ning siis on minusugused tüübid, kes eiravad üldse kokku miksimise kunsti.
Olen pigem selektor ja kõige tähtsam on mu jaoks just muusikalise valiku kulg. Proovin pidevalt iseennast üle mängida. Nendele, kes ütlevad, et see ei ole mitte midagi, on vastu öelda ainult seda, et olen mitmeid aastaid pühendanud muusika kogumisele. Kokku võttes – ma ei olegi võib-olla hea kommerts-DJ, sest mängin jäärapäiselt vinüüle ja mul pole arvatavasti soovilugusid, mida minult küsitakse.
Kuidas suhtud soovilugude küsimisse?
Pean aru saama sellest, et inimestel, kes DJ tellivad või lähevad kuhugi peole, on meelelahutusaeg. Nemad on oma raha teeninud reaalselt selleks, et oma meelt lahutada, käia peol. Kui ollakse selles hetkes, siis hea meelega ju tarbitakse asju, mis meeldivad. Sealt tulebki see “soovi lugu”. Nõme öelda, aga mul on soovilugudest täiesti ükskõik. Muidugi, kui mul on träkk olemas, siis mängin seda. Üldiselt ei ole ning valin siiski oma lemmik-musa.
On see muusika mängimine siis tõesti nii glamuurne elukutse? Mis on niiöelda valupooled, kui arutleda?
See, et elan teises ajavööndis. Ma ei tea, millal ma läksin magama enne südaööd. Tegelikult lähen magama kell kolm, pool neli. See on enim kaikaid kodaratesse visanud. Ma ei saa mõnda elu kaasa elada. Nädalavahetusel olen veel kauem üleval, lahkun pidudelt viimasena. Sellise elu juures on ka hustlimine raske pool. Olen oma saatuse sepp. Vahel see väsitab.
Kas Sul pole tekkinud tungi muusikat ise looma hakata? Pelgalt teiste loomingu ette mängimine võib äkki ära tüütada?!
Olen proovinud, kuid mul pole püsivust. Olen nii mitu aastat pühendunud just filtriks olemisele. Oman mingis mõttes teadmisi ja allikaid, mida teistel pole. Põhiline on see, et suudan seoseid luua seal, kus teised ei suuda, sest mul on mingi kindel taustainfo. Mul läheb omakorda 8 aastat veel, et õppida kedagi jäljendama. Siinkohal küsin endalt, kas mul on seda aega?! Pühendumine ja nende tänapäevaste mänguasjade selgeks õppimine võtab väga palju aega. Samade asjadega juhitakse tuumajaamu! Pigem ma õpiks klaverit mängima.
Milline muusika Sulle üldiselt kõrvu jääb?
Ei oskagi seda seletada. Muusika esteetika, naisvokaal, ilu. Mingi teistsugune faktor peab loos olema. Ühest sämplist piisab. On see siis näiteks klaveri- või viiulikäik. Lugu koosneb nii mitmest kihist. Tavaliselt on see üks kiht, mis mind köidab. Ma ei vaata produktsiooni tervikuna. Olen vana muusika fänn.
Kuidas muusikat otsid?
Uue muusika otsimisel on mu jaoks tähtis see, et ma ei tõmba muusikat internetist. Armastan väga ka Soundcloud’i, just striimimist. Kui ostetud vinüüliga tuleb kaasa allalaadimise kood, siis seda loomulikult ka kasutan. Olgu, võin häbematult tunnistada, et mingeid teatud vanu albumeid, mida kuskilt mujalt ei saa, ma tõesti tõmban… (muigab).
Tihti kuulan miksteipe ning sealt jääb muusikat kõrvu. Leian muusikat ka filmidest.
Milline muusika Sulle üldse ei sümpatiseeri?
Mulle ei meeldi karmim muusika, kui Metallica. Vahet ei ole, kas see on uus või vana. Mulle ei meeldi karjuv räpp ja uus träpp. Ei meeldi kange tümm, ka trummi ja bassi ma pole kunagi fiilinud. Mu jaoks oli techno mingil ajal teema. Ei meeldi ka muusika, millel pole hinge, kuid see on subjektiive arvamus. Mulle meeldib pigem päris pillidega ja sämplitega muusika.
Kas Sul on mõni heli, mida Sa ei salli?
Ei meeldi kella tiksumine. See on mul vist lapsepõlvest, sest vanaisal ja vanaemal oli õudselt valju tiksuga kell. See ei uinutanud üldse. Viisin selle tavaliselt kööki.
“Muusikamaitse üle ei vaielda, aga kakeldakse?!” Kas midagi nii subjektiivset on üldse võimalik hinnata?
Tänapäeval on see nii lihtsaks tehtud, sest valikuvõimalusi on nii palju. Käi, kus tahad. Kuula, mida tahad. Selle üle ma ei mõtle ja ei põe. Kuna Tiksuga läheb pigem hästi, siis ei pea eriti sisekõnesid endaga pidama, kas peaksime muusikaliselt muutuma. Pigem olen pidanud läbima vaidlusi, miks ma vinüüle mängin!
Kas oled arvamusel, et vinüülidel on rohkem hinge?
Minu jaoks on vinüül tähtis kogu meediumina. Mind jätab täiesti erapooletuks, kui hea kvaliteet on mingi muu vahendiga.
Vinüülid on 8-aastane läbilõige minu elust. Võin iga vinüüli kohta oma riiulist öelda aasta, millal olen selle ostnud ja mis mul elus toimus. Kui plaadi kätte võtan, siis tean täpselt, millise loo pärast ma selle soetasin.
Kas seod oma vinüüle eluliste juhtumitega – elu iluga ja valuga?
Absoluutselt. Mõndadel plaatidel on ebareaalselt palju tähendust.
Räägi oma lapsepõlve mõjutustest. Millise muusika saatel üles kasvanud oled?
Näiteks, esimene ostetud CD oli Stockmanni muusikapoest Celine Dion’i “Titanicu” singel… Kuigi ma oleks tahtnud albumit. (Läheb kapi juurde, võtab välja kassettidega paberkoti ning näitab sisu: S Club 7, Dr Dre, E-Type, Backsteet Boys, Papa Roach, Aqua, Britney Spears, A-Rühm, Scooter, Offspring jpt).
See on nii kaootiline! Ühtlasi panin ka raadiot salvestama. Kassettide nimeks “Raadio musa”. Proovi seda nüüd seletada praegu 21. aastasele inimesele.
Milline või millised artistid on Sulle kõige enam kõrva-ilu pakkunud näiteks viimase paari aasta jooksul. Miks?
Anderson .Paak – kolmel vinüülil on tema autogrammid, temaga pilt, nukid ja värgid. Käisin Rootsis eelmise aasta veebruaris. Temas on see X-faktor.
Mul on ka “suur suhe” plaadifirmaga Stones Throw Records. Üldiselt olen rohkem leibelitele truu, kui kindlatele artistidele.
Keda Eesti maastikult jälgid ja kuulad?
Mulle meeldivad otseloomulikult Sanderi asjad. Ta on ülihea produtsent. Ta tahab oma muusikasse peita soul’i ja ma austan seda. Ka Lauri Täht, just biitide mõttes. Produtsentidega on jah mul kergem kuidagi…
Tähelepanuväärsemaid ettevõtmisi on plaadifirma Frotee. Nad võiksid rohkem toota!
Kus Sind tulevikus kuulda-näha saab?
Viljandi Tiks
17. juunil toimub Tiksu 5. sünnipäev
I Land Sound 2017
Acoussion Live
Fotograaf: Mart Vares (Vares film)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.