Sandra Leushina
Mulle tundub, et Mick Pedaja ei vaja põhjalikku tutvustamist. Tegu on artistiga, kes tekkis Eesti suurematele lavadele justkui “eikusagilt” ning rabas jalust. Paljud hoidsid talle pöialt Eesti Laulu valimisel. Paljud (kaasa arvatud ka mina) imestasid, et mida teeb säärane lugu sellisel konkursil?! See on ju liiga sügav lugu, see on liiga ehe. Tegelikult on antud intervjuu rõhk hoopis mujal – unustame hetkeks rambivalguse, peavoolumeedia ja muu kära, mis selle kõigega kaasas käib. Mick on fantastiline ning tohutult soe isiksus, kelle muusika on väga zen ja kes muide lööb kaasa ka sellises projektis nagu Micucu.
Sõbrad, teie ees on Mick Pedaja täitsa omas mahlas.
Räägi pikemalt, kes on Mick Pedaja? Nii isiksusena kui ka artistina.
Ma arvan, et olen alati see, kes olen. Kõikide hirmude ja ärevuse keskel olen saavutanud kesktee ja jäänud rahulikuks. Igasuguseid kurje hunte kui ka häid hunte on teel olnud ning tänu neile olen jõudnud lähemale oma olemusele. Isiksust ja artisti ei saa eriti eraldada. Kui me kasvame inimestena, siis kasvab ka muusikaline pool. Mõlemad on omavahel tugevalt seotud ja kui leida harmoonia, siis sealt kasvab miskit suurt-suurt. Tõsi küll, et meedia võib luua meist hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui me tegelikult oleme, kuid see on ikkagi me endi teha, kui palju ja mida me teistega jagade soovime.
Mis sa arvad, kas muusika suudab inimesi “äratada”?! Mida tähendab Sinu jaoks “ärkamine”?
Jah, ma siiralt usun sellesse.
Usun muusikasse kõige rohkem üldse. Muusika võib äratada meid kõiki.
See on alati meid mõjutanud. Nagu iga mõte, heli, kriuks, sosin, praks mõjutab meid alateadlikult, siis samamoodi teeb seda ka muusika. Üldiselt on viimasel ajal muusikat kuulates neid nö. avaldumise ja paugu momente vähe, sest muusikat luuakse meie ümber nii palju, et seda on raske läbi filtreerida. Ega ei jõuagi. Hea tunne on, kui avastan jälle miskit uut ja head ja kuulan seda tunde, päevi, nädalaid või kuid.
Ärkamist võib tõlgendada mitut erinevat moodi. Minu jaoks tähendab “Ärgake” sümbol üleüldist ärkamist inimestele – ava silmad ja vaata enda ümber. Vaata, kes on su kõrval, mis on su ümber. Vähesed inimesed oskavad näha pisidetaile endi ümber. Pisikesed asjad, mis võivad teha palju rõõmu või elu muuta. Tähendab ühtlasi ka olevikus elamist, avastamist. Eks ta jõudis millegi pärast minuni ja kannab mingit rolli mu elus. Kõike ei tea ega peagi teadma. Keegi ei saa meile öelda, kuidas me elama peame või kuidas mingis olukorras toimima. Kõik käib meie sisetunde järgi. Ainuke asi, kuidas olla õnnelik ongi jälgida sisetunnet. See võimaldab ja avab kõik uksed.
Sinu loomingus on väga tähtsal kohal loodus, ühtsus, universum. Räägi lähemalt, milline filosoofia Sinu loomingu taga seisab?
Sellest juba rääkisin veidi. Otsest filosoofiat ei olegi, tuleb teha asju ja tegevusi, mida meeldib teha. Muusika sünnib inimestel erimoodi, teid on nii palju. Minu looming on inspireeritud palju loodusest, inimestest, pisidetailidest (kriuksud, puudesaginad). Mis iganes võib meid mõjutada. Eesmärk on teha palju head muusikat ja seda viia inimesteni. Kõik, mis edasi saab on juba teiste otsustada. Vahel, kui lasen kellelegi oma uut lugu või demo ja tunnen end kohtusaali ees alavääristatuna, siis pole pala veel valmis. Kui on hea tunne, siis on valmis.
Kõiksusega ühes eksisteerimine. All is one, one is all – kas usud?
Seda üksolemise tunnet olen ma tundnud.
Eriti looduses olles. Esimest korda teadlikult kogesin seda, kui olin 16-17. See oli imeline kogemus sõbraga jõe ääres Kuusikul. Peale seda hakkas maailmapilt avarduma suuremaks, hakkasin rohkem tajuma, aru saama. Mingid tõeterad, mida varem polnud mõelnud ega poleks osanudki mõelda.
Kuidas maailma ravida? Ma näen, et Sa tahad maailma muuta. Ma ise olen pikalt sellele vastust mõelnud.
Otseselt suurelt muuta, tõsta ühte mandrit teise otsa ja seal all parandustöid teha ma ei suuda. Kuid saan teha palju, muuta seda pisikeste asjadega. Kindlasti muusika on üks võimsamaid vahendeid, kuidas seda teha, kuid mitte tahtlikult ja planeeritult. See, kas lihtsalt puudutades muutub midagi või mitte. Ise luues sellest aru ei saa. Peale muusika on veel mitmeid mooduseid. Isiklikult tundsin mingi aeg, et keha ei soovi enam liha. Eks positiivseid mõjutajaid oli ümber, kuid otsus tuleb teha ikkagi ise. Ja see ei olnud moevooluga kaasa minek, vaid täiesti puhtalt enda tunne. Ja muutus ei olnud ainult mitte loomade mittemanustamine, vaid terviklik. Kõik muutus. Terve elu muutus. See pisike asi oli lihtsalt vaid üks osa. Olen leidnud hetkeks kesktee. Olles taimetoitlane ja vahel väike vein või õlu endale lubada on täiesti okei.
Kui võtaksin küsimuse: “Kuidas maailma ravida?” kokku ja sõnastaksin ümber: “Kuidas ennast ravida?”, siis usun, et saab ka maailma ravida.
Sinu muusika on väga rahustav, tihtilugu tajun kurvameelset siirust, tähtsal kohal on instrumentaal. Sa oskad kuulajad endast eemale viia. Minul tekib justkui “suur pilt”, kus näen ennast kõrvalt. Kommenteeri, palun.
Rahustav ta on jah. Laividel kuulates mingit küttebändi, nt. Eestis parim funk/soul’i bänd Lexsoul Dancemachine tekib tunne, et tahaks ise ka teha miskit kütet ja head. Kuid võtan pilli kätte ja tuleb hoopis midagi muud. Muusikaga on lihtsalt nii, et seda ei saa sundida. See lihtsalt tuleb ja on. Jah, saab teha muusikat erinevat pidi, ka sundides, aga lõpptulemus ei puuduta. Ja seda tunneb kuulaja. Muusika peegeldab meie sisemaailma. Eks ma inimesena olengi veidi mõtlikum, kuid viimasel ajal jälle rõõmsam. Olenevalt eluperioodist tuleb rõõmsama tooniga muusikat ka, kuid mitte päris eufoorilist EDM tantsumuusikat. Pigem jääb ikkagi chilliks, rahulikuks, atmosfääriliseks.
Kuidas instrumentaalid sünnivad?
Instrumentaallood sünnivad täpselt samamoodi nagu ka sõnadega muusika. Vibe ja tunne on täpselt sama. Umbes paar aastat ei tulnud sõnadega muusikat ja ma ei saanud ega tahtnud ka midagi ette võtta ehk sundida. Nüüd ma saan aru, miks nii oli. Seda aega oli vaja arenguks ka instrumentaalsel teel, et lood ei oleks liiga ühte auku ja oleks rohkem avastamist nii enda kui ka muusikaga. Sõnadega muusika puhul kannavad emotsiooni või mõtet edasi sõnad ja instrumentaali puhul instrumendid või midagi muud. Ei oskagi seda nii täpselt lahti seletada. See oleneb jälle muusikast.
Kasutad peamiselt akustilist kitarri ja pedaale, miks just selline valik?
Laivides hetkel küll jah. Tulevikus tahaksin ikkagi rohkem värvikirevamalt teha, näiteks bändiga. Paar korda on ka õnnestunud. Mõtlen seda sooloprojekti puhul just. Viimane kogemus KultuuriKatlas oli niivõrd megatuus, et tahan kindlasti jätkata suuremaid laive bändiga. Kuigi tean, et üksi töötab ka live väga hästi. Võimalus luua vabadus. Kitarr ja pedaalid on saanud minu lemmikuks reverb’ide/kajade mõttes, kuna ma armastan kajasid. Juba väiksest peale ja siiamaani alati ümisen midagi koridoris. Õhtuti võib naabreid häirida küll.
Kokku võttes – mis sind inspireerib?
Mind inspireerib elu. Elu siin ja praegu. Loodus, armastus.
Oled sõnu kirjutama hakanud üpris hiljuti. Mis suhe Sul kirjutamisega on? Kuidas Teksti lood, millised on rituaalid?
Viimasel ajal tuleb muusikat nii elektroonilist, instrumentaali, inglise kui ka eesti keeles. Ma ei saa seda kontrollida. Tavaliselt tulevad sõnad koos loo kirjutamisega. Eraldi poeesiat ma ei kirjuta. Iga kord on suhteliselt erinev. Esialgne emotsioon, võib tekkida ka mingis pudikeeles. Alles pärast saan aru, millest jutt käib. Vahel klikivad kohe sõnad ja sisu.
Milline on suurim kogemus, milleni muusika on Sind viinud?
Minu suurim kogemus lavaliselt on ilmselt viimane kontsert, mida ma ka enne mainisin. KultuuriKatla kontsert. Tavaliselt naudin rohkem intiimsemaid ja pisemaid kontserte. Üks lemmikuid on kindlasti Tartus toimunud. Lavale minnes oli närv sees, kuid see kadus esimese loo alguses, kui monitor vilesse läks ja ma reverb’i maha pidin võtma. Kuid siis tuli mul meelde: “Kes ma olen?”, “Miks ma siin olen?”, mingisugune suursugune tunne, mis alati on tekkinud. Nüüd oli võimalus kõik see endast välja lasta, mis aastatega juurutletud ja töötatud on. Räägin nagu vanamees, kuid tunnengi, et olengi vanamees.
Mis sa arvad, kas kogemuste pärast siin planeedil olemegi?
Ma ei tea. Tundub, et oleme. Elu on näidanud, et miskid kogemused elus on ettemääratud, kuid kogenud ka seda, et meil on võimalik muuta enda tulevikku. Ja väga suurel määral. Kõik mis me mõtleme või teeme, mõjutab meie elu.
Kas sa oled suur planeerija või pigem liigud vooluga kaasa?
Pigem olen kulgeja. Kuigi tean, et mõlemat poolt on vaja sama palju.
Olla harmoonias, kulgeda ja samas seada eesmärgid. Ka igas päevas, pisikesed eesmärgid, step by step – viivad lõpuks suuremate tulemusteni.
Otsi kokku tõmmates – kas planeeritud on kauamängiv? Anna meile tiiser ning räägi plaadi olemusest täpsemalt.
Debüütplaat tuleb sügisel. Kindlasti teen koostööd erinevate muusikutega. Produktsioonitiimis Raul Ojamaa & Konstantin Tsõbulevski – imeline duo. Olemus plaadil on taoline, nagu singel “Seis”. Kuid tuleb ka kindlasti palju üllatusi. Elektroonilist, akustilist, ingliskeelset, eestikeelset, rütmilist kõikumist, atmosfäärseid helisid. Ei tea veel, mis see täpselt endast kujutab. Aga ta juba elab – “Hingake/Breathe”.
Kuhu Sind kuulama tulla saaks?
18.juuni – Valgete Ööde Festival
2.juuli – Schilling
21.juuli – Tääksi
4.august – Puutuur Orissaares
6.august – Intsikurmu Muusikafestival
7.august – Maheda Muusika Festival
19.-20. august – Ruhnurahu Festival
Need on mõned suuremad ja pisemad festivalid. Kindlasti ka lisandub esinemisi.
Pildistamise moodboard‘iga tutvuge siin.
Intervjuu: Sandra Leushina (Häppening)
Loovidee: Kaisa Tooming (Häppening)
Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.
