To’Ko on instrumentaalmuusikat viljelev noortebänd, milles saavad üheks Saaremaa tüüne ja ürgselt müstiline energia ning värskust toov pealinna rahutus. Põhjamaise vaibiga loomingust peegeldub iga bändiliikme eriomaseid jooni. Klassikalise- ja džässmuusika haridusega bassist Atsi ning looduslähedase freelance DJ’st trummar Alexanderi pillimängu seob ühtseks tervikuks bändi soolokitarrist ja loomemeister Robin. Kohtusin pealtnäha rahulike noormeestega hallil hommikul kohvikus Klaus, et arutada nende loomingu tagamaid, arenguprotsessi ja edasisi plaane. Noormehi sütitas filosoofiline mõtete vahetus muusika loomise dünaamikast – tutvugem To’Ko erksate ideede ja loomingulise mõttemaailmaga.

Robin, Aleksander, Ats – rääkige mulle paari lausega endast.
ROBIN: Õpin Kuressaare gümnaasiumi 11. klassis. Muusikaga olen nüüdseks tegelnud 7 aastat. Esmalt õppisin Kuressaare muusikakoolis ja praegu Georg Otsa nimelises muusikakoolis.

Muusika on asi, milleta ma ei saa – see on minu jaoks osa üldpildist. Väljendan end muusika kaudu.

ATS: Mind pandi väiksena Tallinna Muusikakeskkooli. Kogu mu senine elu tiirles ümber klassikalise muusika: õppisin kontrabassi ja klaverit. Klassika mulle tegelikult ei istunud. Mulle meeldib rütmikas, natukene veider segu hiphopilikust, gruuvikast ja ambient muusikast. Otsa-koolis õppisin 3 aastat popdžässi. Kool vastunäidustab omaloomingut ega julgeta noori riskantsele muusikaturule saata. Ise peab katsetama ja julge olema. Seda ma nüüd teengi. To’Ko on minu esimene projekt, kus saan omaloomingut mängida.
ALEXANDER: Mina polegi muusikat õppinud. Kunagi käisin huviringis, kust sain baasteadmised muusikast. Ametikoolis õpin liikuvat graafikat. Erinevalt Robinist ja Atsist, kes käivad n-ö päris kontsertidel, kuulan mina palju DJsid. Käin palju looduses, kalastamas ja värsket õhku hingamas.

Mulle meeldib olla olevikus. See teeb mind õnnelikuks.  

Lähme natuke sügavamale. Kuidas jõudsite muusikani?
ALEXANDER: Olin hästi väike, kui vanemad võtsid mind kaasa festivalile Juu Jääb. Seal esines Cosmoskva. Pärast seda hakkasin ise pottidel ja pannidel trumme mängima.
ATS: Mu isa on muusikaga tihedalt seotud ja pandi mind lapsena muusikakooli. Tavakoolis polegi käinud. Ma ei ole kunagi mõelnud, et teeks midagi muud kui muusikat.
ROBIN: See on eriskummaline lugu. Minu peres pole kunagi ühtegi muusikut olnud. Ema-isa on spordiga seotud ja ka mina olin tugeval tasemel jooksja. Isal tuli mõte, et kingiks pojale jõuludeks kitarri. Ta oskas mulle paar duuri ka ette näidata. Hakkasin tasapisi ise harjutama ja juba järgmisel aastal viisid teed mind muusikakooli. Avastasin üks hetk, et ei jõua muusikat ja sporti korraga heal tasemel teha. Peas käis plõks ja leidsin, et muusika on see õige.

DSC_4654-Edit

Robin

Varem tegutsesite Triskele nime all ja mõnevõrra teises koosseisus. Kuidas sai alguse To’Ko?
ROBIN: Kui Triskele oli algfaasi üle elanud ja mõningast tunnustust pälvinud, siis hakkasime bändi tegemist tõsisemalt võtma. Endine bassist leidis, et ta ei soovi senisest rohkem bändile pühenduda. Otsustasime kirjutada Atsile. Olin teda varem näinud mängimas. Ta oli esmases kirjavahetuses ootamatult sõbralik.
ALEXANDER: Mina tõesti kartsin, kui ta tuli esimesse proovi. Ats tundus kuri, aga tuli välja, et ta on lihtsalt ebanormaalne, heas mõttes.
ATS: Esialgu olime ikka Triskele, kuid To’Ko nime sünnil on ka tore lugu.
ROBIN: Pärast meie esimese singli ilmumist kirjutas meile keegi vaimuliku muusika inimene, kes leidis, et oleme tema bändi nime kopeerinud. Algul see meid ei häirinud, sest meie publikum on erinev – me ei tee kiriku esinemisi. Kui meie singlit hakati aktiivselt jagama sotsiaalmeedias, siis tuli kiri, et kui me nime ära ei vaheta, siis läheb too vaimulik meiega meedias sõtta. Tollal oli Noortebändi konkurss veel käimas ja saime teada, et konkursi vältel me ei tohi nime muuta. Küll aga pidime leidma uue nime kiirelt, et registreerida end Sinusoid projekti.
ATS: Genereerisime nimesid, mis kõlavad hästi ja To’Ko jäi pinnale.
ROBIN: Tähenduse leidis To’Kole hoopis sõber Carlos Lesmes. Selgus, et To’Ko tähendab hispaania keeles i touch ehk mina puudutan. Leidsime, et see on väga sobilik, sest soovime oma muusikaga kuulajaid puudutada ja emotsiooni tekitada.

Alexander ja Robin, teie olete saarlased. Nii kirjanduses, muusikas kui ka luules on omajagu räägitud saarlaslikust poeesiast ja mingist erilisest atmosfäärist, mis saadab ja mõjutab saarlaste loomingut. Kas üldse ja kuidas on teie loomingut mõjutanud teie päritolu?

ALEXANDER: Meile on öeldud küll, et meie muusikal on põhjamaine viikingi vaib sees.
ATS: Mina tallinlasena Alexandrit ja Robinit kõrvalt vaadeldes näen, et nad on merekaldal tuule käes üles kasvanud tammed. Jändrikud tüübid.
ROBIN: Tunnen, et muusika, mis saarlased loovad erinevad oluliselt sellest, mis mandril luuakse. Seda müstilisust ei saa kirjeldada. Ütleks, et saarlastel on lihtsam leida omapära.
ATS: Tallinlased on rahutud. Lihtne on stampi kinni jääda,  eriti kui õpid koolis muusikat ja ei tegele aktiivselt omaloominguga. Robini ja Alexandri puhul on näha, et neil on olnud tohutult õhku, et loominguline olla.

Loodan, et pealinna ja saare sümbioos avab meie bändi loomingulisust veelgi. Ma ei tahaks rikkuda nende n-ö puhtust, tahan ammutada saare erilisust.

Mis teid võlub instrumentaalmuusika juures kõige rohkem?
ATS: Instrumentaalmuusika on avastamata territoorium. Tavaliselt teevad seda suured koosseisud ja teatud helipilt tuleb lihtsamini kätte. Meid on vaid kolm, mis teeb loometöö keeruliseks ja samas päris põnevaks. Kolmekesi on laive anda ja muusikat luua megalõbus. Minu jaoks täiesti uudne ja senikogemata elamus.
ALEXANDER: Äsja liitunud Ats on olemuselt hästi vaba ja tõi meie instrumentaalmuusikasse kindlasti uut hingamist, mis toob jälle loomeprotsessi uudsust. Meil on võimalus luua instrumentaalmuusikaga midagi piirideta ainulaadset.

Mis teeb kolmekesi laivi andmise lõbusaks?
ATS: Isegi kui laivis juhtub mingi apsakas, siis kolmekesi on seda väga lihtne embrace’ida ja muutusega kaasa minna. Laiv on meie jaoks natukene nagu improteater.
ALEXANDER: Oleme kogu aeg ninapidi koos nagu vennad ja meil on tekkinud suurepärane keemia. Meie hea keemia võimaldab nautida laval ka sassiminekuid ja hoiab need olukorrad lõbusad ning pingevabad.

DSC_4672-Edit-2

Ats

Tihtipeale on nii, et loomeinimestel on peas ideaal, mille poole nad püüdlevad. Samal ajal loomeprotsessi tulem võib erineb oluliselt sellest, mis esialgu mõttes oli. Mille poole teie püüdlete To’Ko helipildis?
ALEXANDER: Meil on kõik lood väga erinevad.
ROBIN: Kellegi moodi ei tahaks kindlasti olla. Arvan, et kuulame kõik palju kvaliteetmuusikat ja see mõjutab tugevalt meie loomingut, sest teame, mis kõlab hästi ning milline võiks olla hea lugu. Püüdleme selle suunas, et ka meie muusika arvataks kvaliteetmuusika hulka kuulajate poolt.
ATS: Mulle meeldib Snarky Puppy, sest nad lähenevad muusika tegemisele eriliselt ja nad kummutavad tüüpilisi ideid laulu ülesehitusest. Ideaal võiks olla püüelda mõttemaailma suunas, mis võimaldab luua tüüpilisest erinevat muusikat ja äratuntava olemusega muusikat.

Kas mäletate oma kõige esimest ise loodud lugu – olgu see bändiga koos või üksi? Mis emotsiooni esimese loo valmimine tekitas?
ROBIN: Esimesed lood ei olnud head. Ootasin nendest palju rohkem kui võib-olla tollane bänd suutis anda. Kui Triskelega lõime esimese loo, siis sellega kaasnes ülivõimas emotsioon. Alustasime proovi väikese ideega ja välja tuli terviklik lugu, mille mängimisel tekkisid kõigil külmavärinad. Kõige olulisem on, et lugu toimiks. Selleks peab lugu esmalt ennast sümpatiseerima.
ATS: Ma kirjutasin esimese loo sõbrannaga koos kui olin umbes 14-aastane. Jämmisime klaveril ja tekkis wild-wild west stiilis lauluke, mida kuuleb tüüpiliselt mõnes filmis hobuste galoppimise taustal. See polnud ka hea laul, aga loomise protsess oli supertuus ja fantaasia lendas. Mõtlesime, et seda lugu saaks vägevalt arendada, kui oleks lisaks klaverile ka muud instrumendid. Ise luues tekib ekstaas ja see on väga-väga nakatav tunne.
ALEXANDER: Minu esimene lugu oli suhteliselt katastroof.

Noortebändil publikut lummates tõite välja, et suhtlete omavahel helikeele kaudu ja lausa mõtteid lugedes. Kuidas te jõudsite sellise üksteise mõistmise tasandini? ALEXANDER: Arvan, et minu ja Robini puhul mängib rolli aeg ja kogemus.
ROBIN: Nõustun. Varem tegime lihtsalt bändiproovi, aga nüüd oleme reaalselt koguaeg koos. Seda me ei oska öelda, kuidas Ats meiega nii hästi sulandus. Ta lihtsalt tuli bändiproovi, kõik mis ta tegi oli kohe nii hea ja sobilik. Olime vaimustuses, tekkis wow-efekt.
ATS:

Ma arvan, et kui inimesed on omavahel lähedased, siis nad julgevad üksteist ja üksteisele end avada. Loominguline protsess on ju enda alasti koorimine. Kui inimestel on mugav olla, siis julged asjadest rääkida, ideesid välja käia ja ei karda, et keegi teeks neid maha. Nii meil ongi.

ROBIN: Õppisime rahvusvahelise Sinusoid muusikaprojekti käigus üksteist palju rohkem tundma. Elasime seitse päeva ninapidi koos.

Esimese singli nime “Hjärta” laenasite islandi keelest. Kuidas saavad laulud omale nime – on see seotud loo kirjutamise emotsiooniga või valite lihtsalt miskit, mis tundub sobivat?
ROBIN: Üldiselt leiame nime pärast loo valmimist. Mõtleme, mis emotsiooni ja tunnet see lugu meis tekitab ning vaatleme, millest lugu koosneb. “Hjärta” läbivaks teemaks on basskitarri abil tekitatud südametukse biit. Laulu “Kus on kookos” puhul lähtusime ka loo olemusest, aga igal asjal on siiski ka tähendus.

Kes või mis teie loomingut enim mõjutab?
ALEXANDER: Kliima.
ROBIN: Tegelikult mõjutab küll, kui suvel on soov rohkem teha funkysid ja gruuvivaid lugusid, siis talvel on sügavam enesesse vaatamise periood. Iga kolme-nelja kuu tagant kuulan uusi arstiste ja maitse veidi muutub. Muusikat, mis meeldib, püüan veidi üle tuua ka oma loomingusse. Vaieldamatult inspireerivad Snarky Puppy ja Tom Misch.
ATS: Mind mõjutab ka Tom Misch. Tema mõjutusi on kuulda ka Robini soolodest. Mind mõjutavad nii välised tegurid kui ka see, mis minu sees toimub. Mõnikord on meil viie tunnine sessioon ja miski ei edene. Hakkame riideid loopima ja põskedele plakse tegema. Samas viimane kord Saaremaal oli kohe õige tunne ja oli super proov. Keskkond mõjutab palju.
ALEXANDER: Mind mõjutab keskkond, kliima ja kalal käimine. Mu vanaisa oli eluaegne kalamees. Suurema osa lapsepõlvest veetsin maakodus. Käisime isaga metsas ja kõndisime jõgesid mööda. Sellest ajast saati märkan asju, mida vist paljud ei märka.

Kõik on digivahendites kinni ega märka näiteks, kui ilusad on vihmapiisad saju ajal. Looduses olles õpid asju erinevalt nägema, kuulama ja märkama.

ROBIN: See peegeldub ka muusikas väga palju. Tavaliselt trummarid ei märka pisivigu muusikas, kuid Alexander märkab alati, kui loos on miskit valesti. Ta tabab detaile.

Mis on teie kõrgem eesmärk instrumentaalmuusikat luues?
ATS: Eelkõige tahaks end hästi tunda meie looming kaudu. Rahva armastus tuleb iseenesest, kui oled oma tegemistes kirglik. Kui saan teha head muusikat, siis olen eluga rahul. See on minu kõrgem eemärk.
ROBIN: Muusika tegemise rahaline pool pole oluline, vaid see, et saaksime mängida oma muusikat ja et see ka publikule korda läheks. Et kuulajatel oleks tänu meie muusikale parem olla.

Keda ise kõige rohkem kuulate?
ATS: Praegu kindlasti Tom Misch. Ta on inglise underground artist. Käisin ta kontserdil Birminghamis isegi.
ROBIN: Üks asi on see, kui kuulan muusikat meeleolu pärast, näiteks jalutan tänaval. Siis kuulan Snarky Puppyt ja teisi meeleoluloojaid. Teine asi on kuulata, mis muusika sees toimub – siis kuulan džässi. Enne kui ise hakkad midagi looma, tuleb läbi käia rajad, kus teised on varem olnud. Naudin väga Miles Davist. Selline kuulamine on osa minu muusikalisest arengust.
ALEXANDER: Kuulan palju muusikat seinast-seina, sest olen DJ ja pean lihtsalt kursis olema.  Praegu kuulan palju Monte Bookerit, samuti  minimal house’i ja hip-hopi. 

Kelle tegemisi Eesti muusikaskenelt jälgite ja kellele kaasa elate?
ATS: Erki PärnojaHimmelbjerget” oli imeline.
ROBIN: Mina elan kaasa TradAttackile. Nad on üks kõvemaid muusikalisi projekte, kes jõudsid ka Eestist välja. Igapäevaselt nende muusikat ei kuula, aga laivis on nad megad. Samuti Erki Pärnoja esimene sooloalbum mõjus mulle väga-väga hästi. Eestis on palju häid artiste, näiteks Argo Vals.

Mida annab teie jaoks muusika isiklikult? Milles peitub teie jaoks muusika tegemise essents?
ATS: See on hetkeline hingeline õnn ja õnnistus. Mängin reeglina silmad kinni, näen muusikat kui maastikku, kust korjan vajalikud helid üles. Ma ei mõtle nootidele ega dünaamikale. Naudin loomulikku voolavust ja loomist.
ROBIN: Ma ei mäleta detailselt ühtegi laivi. Muusika mängimine on minu jaoks väga vabastav ja olen kehast justkui eemal.

Muusika on hingetoit. Mul on iha seda kuulata ning luua.

Mind köidab väga ka improvisatsiooni pool muusikast ehk võimalus luua midagi, mida pole varem olnud.
ALEXANDER: Minus tekitab muusika rahulolutunde. Arvutis muusikat produtseerides sellist emotsiooni ei teki nagu bändiga. Produtseerimise puhul ei pane tähelegi, kui oled 6 tundi arvutis olnud, aga laulust on vaid 30 sekundit valmis. Lihtne on mitte märgata valminu kvaliteeti, sest oled lõpuks nii väsinud ja tüdinenud.

Bändiga mängides on koguaeg kergelt laksu all olla. See vabastab tohutult õnnehormoone – loomulik high seisund.

Mis on senise muusikategemise juures suurim õppimise moment olnud?
ROBIN: Ei tohi lasta end mõjutada liigselt kellegi arvamusest.
ATS: Otsa-koolis tuli selgelt välja, et nii palju kui on inimesi, kellele su tegemised meeldivad, on ka neid, kellele need ei meeldi. Sain aru, et sel pole mitte mingit tähtsust. Kõik on olnud noored ja paarikümne rohkema eluaastaga tekkinud stamparvamust ei pea võtma vankumatu tõena. Mingi hetk oli see väga morjendav, kuid sain aru, et tuleb teha siiski seda, mida armastad.
ALEXANDER: Olen õppinud, et ei tasu liiga suuri ootusi seada, näiteks esinemisele. Olles mega põnevil enne laivi, võib juhtuda, et laval oled emotsioonidest ja inspiratsioonist supertühi ning laval ei sünni midagi head. See negatiivne tunne jääb kummitama. Laive tuleb kohelda võrdselt, et õige tunnetus ja emotsioon ära ei kaoks.
ROBIN: Olen avastanud, et energia ei liigu, kui publik on emotsioonitu. Meie ideaalseim laiv oli Sinusoid projekti raames ühe pere kodus. Kõik läks valesti – kaabel jäi maha, võim ei töötanud, kuid kontsert oli imeline. Isegi väikesed lapsed olid haudvaiksed, kõik nautisid silmad kinni ja tunnetasid meie muusikat. Publik tegi selle suurepäraseks.

Öeldakse, et puhkus taastab jõu. Kui oluline on teie jaoks puhkus muusikast?
ALEXANDER: Täiega. Arvutis produtseerides on vahel tunne, et viskaks kogu muusika vastu seina ja läheks kalale. Bändiga seda ei tunne.
ROBIN: Ajab vihale küll, kui oleme bändiga mitu tundi mänginud ja miskit ei edene. Teen 2-3 päevaseid pause, mil ei puuduta pilli, vaid kuulan lihtsalt teiste muusikat. Pärast pausi on hea pill kätte võtta ja katsetada uusi asju. Tunnen, et areng toimub ka siis, kui ei mängi koguaeg intensiivselt.
ALEXANDER: Ma ei pea õigeks, et iga päev peaks mängima. Muusikale ja arengule tuleb ruumi anda.

DSC_4664-Edit-2

Alexander

Olete kõik väga erinevates eluetappides – Robin keskkoolis, Alexander õpib ametikoolis ja Ats töötab.  Mis on selle kõige kõrval To’Ko tulevikuplaanid?
ROBIN: Hetkel on hea ja pole mõtet muretseda. Me ei saa teha pikki plaane, sest Ats läheb ilmselt aega teenima. Otsime veel oma õiget väljundit. Meil on tegelikult väga palju muusikat, mis tuleks linti võtta.
ALEXANDER: Praegu naudime seda, mis on.

Kus teid lähiajal võib esinemas näha?
ROBIN: 10. märtsil Tudengijazz 2017 Vabal Laval Telliskivi loomelinnakus.
Alexandrit näeb mängimas 1. aprillil Tallinn Music Week’i raames TMW Hip-Hop Nightil.

Saa osa meie telgitagustest ja pildistamise inspiratsioonist. 

To’Ko: Robin Mäetalu, Alexander Sannik, Ats Tani
Fotograaf: Blanche Siirak Photography

Häppeningi tiim:
Intervjuu: Stella Raudsepp
Telgitaguste artikkel: Kaisa Tooming
Loovidee: Kaisa Tooming
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)

Aitäh Saaremaa Spaa Hotell Merile meie võõrustamise eest.

DSC_4662-EditDSC_4667-Edit-2DSC_4641-Edit-3

DSC_4693-Edit-2

Vasakult: Alexander, Ats, Robin