Sandra Leushina
Poisid-tüdrukud, septembri lõpus ilmus bändi Elephants From Neptune kolmas kauamängiv pealkirjaga “Oh No”. Ilmselt on tegu pundiga, kes ei vaja pikka tutvustamist. Auhinnatud bänd on olnud väga edukas nii kodumaal kui ka üle piiri. Esinetud on näiteks koos Briti ansambliga Kaiser Chiefs, soojendatud on Red Hot Chili Peppers’it, üles on astutud mitmetel festivalidel nagu Positivus, Valoa, MARS jt.
Albumi “Oh No” esitluskontsert toimub umbes kuu pärast Tallinnas, 29. oktoobril. Selle sündmuse puhul küsisime bändilt mõningad küsimused. Rääkisime kollektiivi väärtustest ja piilusime nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku.
Albumi kujunduse autor: Toom Tragel
Mille poolest erineb album “Oh No” Teie teistest kauamängivatest?
ROBERT (vokaal, kitarr): Eelmisest kahest LP-st erineb ta eriti just lähenemise poolest, kuna produtseerisime selle asja täiesti ise ja tegime otsuseid puhtalt isikliku sisetunde järgi. Kuid põhimõtteliselt moodustab ta eelmiste plaatidega ikkagi triloogia, olles ise selle krooniks. Mõnes mõttes on see koju tagasi tulek, mõnes mõttes ühe ukse sulgemine ja teise avamine.
MARKKO (juhtkitarr, vokaal): Lood sellel plaadil on läinud lindile nagu niiöelda torust tulid ja kuidas sisetunne ütles, et see lugu peab jääma.
RAIN (bass): See on kolmas täispikk album. Ja nagu Robi juba ütles, siis kõige suurem erinevus ongi selles, et väga vähe kõrvalist abi oli ja me olime ise produtsendid selle plaadi tegemisel.
Peavoolu meedia on suutnud mingi kuvandi meile teist luua, kuid tahaks nüüd natuke rohkem süvitsi minna. Kuidas üldse kokku tulite? Kindlasti on selle kohta mõni tore stoori.
MARKKO: Joniga kasvasime üles sellises kohas nagu Võsu, aga kuna käisime Tallinnas koolis, siis tegime proovi Viimsis. Esimesi selliseid pikemaid hänge, mis hetkel meelde tuleb, oli kui käisime Joniga Robi ja Raini juures oma lugusid salvestamas.
Fakt, kuidas salvestati oli just kõige meeldejäävam, nimelt kõrvaklapi mikrofoniga.
Too aeg olid täitsa OK kvaliteediga tulemused.
RAIN: Mina ja Robi tegime ühte bändi nimega Ans. Kaja, Jon ja Linnu tegid samal ajal kahekesi bändi nimega Homme. Proovi tegime siis Viimsi noortekeskuses ja kuna meil Robiga hakkas see Kaja asi kuidagi ära vajuma ja tahtsime natuke rohkem küttelisemat musa teha ning paar korda pärast enda proovi lõppu sõime maitsvaid pirukaid ja kuulasime, kuidas Linnu ja Jon kahekesi kütsid, siis nii ta läks. Järgmine hetk olime Võsul, tegime proovi ja nüüd oleme siin ja räägin, kuidas me kohtusime.
Foto: Renee Altrov
Kas mäletate veel oma esimest keikat? Kus see toimus ning mis emotsioonid Teid valdasid?
ROBERT: See oli Krahlis.
Ma mäletan, et mul oli kidra nii häälest ära, et keegi reaalselt tuli umbes peale teist lugu, et: “Yo, pane kidra häälde.” Pärast kontserti tuli üks hea sõber Silver mu juurde ja ütles, et: “Mees, see oli rets! Te peate staadionitel mängima!”
MARKKO: See oli üks elu meeldejäävamaid ja pikemaid päevi, eriti ebameeldiv oli peale esimest kontserti sõita kaugele kooli, kui tunne, mis valdas oli: “Ma tahaks seda, mis ma täna tegin, elu lõpuni teha.”
RAIN: Krahlis oli, jah. Mingi mega ekspromt asi oli, kuna Linnu läks Inglismaale õppima ja kas mingi paar päeva peale kontserti läks lennuk?! Me tahtsime kindlalt ühe kontserdi anda enne, kui ta ära läks ja õnneks sõbrad olin nõus meid sinna üritusele kuhugi vahele pressima.
Kui võrdlete nüüd neid esimesi esinemisi ning praeguseid… Teil on päris pikk rada juba käidud. Mis on saanud lavahirmust?
ROBERT: Ma ütleks, et lavahirmu pole mul kunagi eriti olnud. Pigem nimetaks seda “lava-pingeks” ja selle bändiga sai kohe selgeks, kuidas kõige paremini pingeid maandada – mängides eriti valjusti ja täie jõuga.
MARKKO: Lava-pinge on tõesti ja eriti algul uute lugudega, kuna see ikkagi on lõpmatu eksperimenteerimine sound’idega ja tahtest kõike aina paremini mängida kui ka paremini kõlama panna.
RAIN: Hirmu vast ei ole, aga põnevus on alati päris suur ja see tunne on mega hea.
JON (trummid): Mina kartsin alguses kõvasti, sest ma ei osanud siis üldse trumme mängida ja muidugi mõtlesin liiga palju teiste peale. Et kuidas mingid enda peerulõhna armastavad muusikud seisavad kuskil kauges pimedas nurgas, käed süles ja arvustavad igat su nooti ja lööki. Minu jaoks on muusika alati rohkem hingega seotud olnud…
Muidugi ma ei tea, kas ma nüüd ka üldse trumme oskan mängida, aga vähemalt saan ma endaga hästi läbi.
Kas on olnud sellist tunnet bändi ajaloo vältel, et “ei ole mõtet edasi minna”? Paljudel on alguses väga raske käima saada. Minu silmis olite Teie suhteliselt kohe edukad…
ROBERT: Mina otsustasin suhtelselt kohe ära, et ma olen muusik ja teen seda surmani. Ja mul pole kahtlustki olnud, et sellest bändist asja ei saa.
MARKKO: Sellist mõtet pole tahtnud pähe võttagi kunagi.
RAIN: Hetkel on õige tunne sees ja mingit loobumise mõtet pole küll olnud. Nende jorssidega on mõnus teha ka.
JON: Ma arvan, et edasi pole mõtet minna, kui asi muutub ohutuks ja igavaks. Ma ei näe, et see nende karakteritega väga võimalik oleks…
Milled väärtused on Teil bändisiseselt tekkinud?
ROBERT: Oleme parimad sõbrad siiani. Läbi käinud nii füüsilisi kui ka vaimseid raskusi ja aru saanud, et me oleme alati üksteise jaoks olemas.
MARKKO: Läbikäidud tee siiani on kõiki palju sidunud ja seob ka ülejäänud eluks. Jalgpall ka.
RAIN:
Üks kõigi ja kõik ühe eest.
JON: See õpetab, kuidas olla parem inimene. Ausalt.
Foto: Renee Altrov
Mis on Teie arvates bändi hea koostöö ja pika ea võtmeks?
ROBERT: Ma arvan, et see on lapselik rõõm muusika tegemisest. Arusaam, et see ei ole mingi töö, vaid puhas mõnu. Ja just hea koostöö aluseks on heatahtlikkus, võime olla tänulik, võime mitte kadetseda, võime olla üle mingitest pealiskaudsetest tujudest ja loomulikult võime alati millegagi positiivselt üllatada.
MARKKO:
Ma arvan, et niiöelda alandlikkus muusika ees.
Muusika tegelikult meid kõiki kokku tõi ja seda kirjutada-mängida, on kõigi suurim tahe.
RAIN: Ma arvan, et kui kaob ära se nii öelda fun pool, siis vast ei ole mõtet enam edasi teha. Ja no omavahel peab klapp olema ja üksteist mõistma, egas muud polegi.
JON: Bändi tegemine ongi üks suur kompromiss. Meil on õnneks selline kooslus, et keegi ei diivatse ja igaüks oskab oma ego õigel ajal kõrvale panna ning arvestada teistega. Näiteks, kui mulle miski asi väga meeldib, aga ülejäänud kolmele mitte, siis on ju selge, mis tee viib edasi ja mis tagasi. Kui tahad teha kõike ainult nii, nagu ise tahad, siis on ju mõttekam asja üksi teha…
Kui peaksite Elephants From Neptune’i iseloomustama inimestele, kes ei tea Teist midagi, kuidas see kõlaks?
MARKKO: Orkaan Võsult.
RAIN: Ütleks, et näe võta plaat ja mine koju, pane valjult mängima ja kuula ära.
JON: See on see bänd, kes Red Hot Chili Peppers’it Laulukal soojendas.
Kuidas teie rollid bändis jagunenud? Kes kirjutab tekste, kuidas valmivad instrumentaalid?
ROBERT: Tekste kirjutame enamasti Joniga kahepeale, kuid abi on alati ka teistest. Taustad valmivad ikkagi koostööna – kõigil on oma käike ja riffe. Kõik sõltub sellest, et kes suudab teistele paremini augu pähe rääkida.
RAIN: Nii ta on.
JON: Selle plaadi puhul nokitseti rohkem toormaterjali kallal kodus ja siis toodi asi proovikasse, eriti just Robi puhul. Tavaliselt tehaksegi skelett kodus valmis ja proovikas lisame liha kontidele.
Teid on ühendanud rokk-muusika. Milline on Teie jaoks roki olemus? Võib-olla murrate stereotüüpe.
ROBERT: Nimetus “rokk” tuleb inglisekeelsest sõnast rocking, millele sai partneriks sõna rolling. Ehk siis minu jaoks on “rokk”.
RAIN: Instrumentaalne peomuusika, aga jah – kui pea hakkab nõksuma on asi korras.
JON: Hea rokkmuusika on miski, mis toob nii poisid kui ka tüdrukud kokku ja paneb Sind kõik oma mured unustama.
Foto: Renee Altrov
Millist muusikat veel hindate? Tooge välja mõned oma isiklikud lemmikud.
ROBERT: Gunnar Graps, Iggy Pop, Genesis, Jimi Hendrix, Ruja, Hurriganes, John Lennon, Deep Purple, Ty Segall, Josh Homme, Thee Oh Sees, Van Morrison, Mahavishnu Orchestra, Pink Floyd, Tame Impala jne.
MARKKO: Queens Of The Stone Age, Desert Sessions, Rage Against The Machine, Foghat, Lynyrd Skynyrd, Chicago, Johnny Cash. Lisaks on mul on ka mingi seletamatu thing Bolero, Samba ja Salsa vastu. Näiteks Cheo Feliciano, Rodrigo Amarante, Johnny Pacheco, aga ma arvan, et see on tulnud armastusest margariitade ja palmi all vedelemise vastu.
RAIN: No ma kunagi kuulasin väga palju Ruja, Grapsi ja teisi vanakooli Eesti bände. Aga see Ruja eestimaaline sõnum ja see muusika on mulle väga hinge läinud. Aga no neid bände on jah ikka liiga palju.
JON: QOTSA, Graveyard, Zeppelin ja… Tohoh tonti – räppmuusika!
Kindlasti on Teie bänd rokki armastavatele Eesti noortele iidoliks või tekitanud ambitsioone… Milliseid soovitusi annaksite neile, kes muusika tegemisega alles alustavad?
ROBERT: Mängige südamest, ärge põdege oma väheseid oskusi. Kasutage oma nõrkusi ära ning ärge mitte kunagi laske kellelgi enda kidravõimu vaiksemaks keerata.
MARKKO:
Kui keegi ütleb teile, et olete liiga valjud, siis kõik on õige. Mängige ja lammutage südamest.
RAIN: Kui meeldib pilli mängida ja süda on asja juures, siis andku aga tuld ja eks natuke peab vaeva ka nägema.
JON: Don’t be a di*k about it.
Lõpetuseks, äkki räägite edaspidistest plaanidest lähemalt. Kas on tulemas tuure? Kas peale esikat on tulemas teadaolevaid keikasi?
ROBERT: Plaanis on mängida oma muusikat nii palju kui võimalik ja täiesti kindlasti nii Eestis kui ka väljaspool. Püsige lainel, siis saad teada!
RAIN: Teeme kõigepealt suure plaadiesitluskontserdi Kultuurikatlas 29 oktoober ja eelmine päev oleme sama asjaga Tartus. Ja peale seda mängime nii palju, kui võimalusi antakse.
Esitluskontsert: Tallinnas 29. oktoobril
Piletid on saadaval Piletilevis ja 311.ee e-poes.
Intervjuu: Sandra Leushina (Häppening)
Foto: Renee Altrov