Kaisa Tooming
Reket on ilmselt kõige pikem, rüütellikum ning romantilises võtmes siiraim räppar, keda Eesti muusikamaastik tunneb ning kelle suutsime teie jaoks ootamatult “rajalt maha võtta”. Tom küll ütles, et ta pole kunagi arvanud, et Eesti räpimaastikult oleks üks kaabuga kutt puudu, kuid meie arvame vastupidist. Olid küll puudu ja aitäh, et tulid! Pakud suurt vaheldust ning täiendad seda maailma oma autentsusega.
Tom, räägi meile lähemalt, kes on Reket?
Täna on Reket üks meesterahvas, kes on oma elukogemuse kirjutanud tekstidesse ja käib seda külast külla, linnast linna esitamas. Minu lavanimi käib kaasas minuga ainult laval. See inimene, kes tuli täna siia sinuga kohtuma ei ole Reket. Reket elab Tomi sees.
Aga kes on Tom Urb?
Ma olen väga lihtsate vajadustega mees, kes on väga tänulik, et muusika on mulle abivahend eksisteerimaks sellises loomevabaduses, kus ma olen tahtnud väga pikalt olla. Iseenda mõtetesse ja vanadesse käitumismustritesse tagasi vaadates, nendesse uskudes ja neist kirjutades ei osanud ma mõelda, et see tasub ennast niimoodi ära. Et on võimalik luua ja olla rahva poolt kuulatud.
Sa räägid mineviku vormis. Kas see minevik kajastub kuidagi ka Su tänases loomingus?
Minevikku pole mul enam põhjust vaadata.
See, et mind täna kuulatakse tuleneb sellest, et ma julgesin kunagi armastada, kaotada, uskuda, loota, pettuda ja selle kirja panna.
Täna ma olen väga õnnelik ja elan hoopis teistsugust elu kui see, millest “Tuule tee” räägib. See oleks väga silmakirjalik mu tänase elu suhtes, kui endiselt minevikus elaksin. Nüüd ma peaksin õppima seda, kuidas saan kirjutada nii, et mind inspireerib kõik see ilu ja positiivsus, mis mu elus täna on. Äkki ma ei saagi ja olengi kurva kuju rüütel. Loodan muidugi, et ikka saan.
Eestis ei ole tõesti vist ühtegi teist tuntud räpparit, kes end nii sensuaalselt väljendaks. Oled jäänud väga ausaks. Kust oma inspiratsiooni ammutad ning mille baasil tekste lood?
Ma olen hästi konkreetselt pannud oma kogemused tekstide sisse. Inspiratsioon tuleb ikkagi elukogemusest, tehniline pool juba sellest, et mida sa näiteks lapsepõlves lugesid. Armastusluuletusi kirjutatakse Eestis jõhkralt palju. Lood on erinevad, aga sisu on sama. Kuidas teha nii, et see kõnetaks ja kõlaks teistmoodi? See on see sisuline ja tehniline pool. Ma tahaksin loota, et tehniline mõtlemine on mul tulnud juba varajasest noorusest.
Ühesõnaga Su inspiratsioon on Su minevik ja olevik. Aga tulevik…?
Novot… (ja naerab)
Räpp-muusika, nagu iga teinegi žanr, on väga vaheldusrikas ning mängumaade rohke. Oled loonud artistina väga romantilise kuvandi, mis oli varasemalt Eesti räpimaastikul täitmata koht. Kuidas sellise lähenemiseni jõudsid?
Ma olen 100% aus olnud. Ma ei ole kunagi arvanud, et meie muusikamaastikult on üks kaabuga kutt puudu. Ma olengi selline. Maailm on sellisele lähenemisele täna avatum ja valmim.
Käsi Piiblil, ma teen muusikat tõepähe ja räägin päris lugusid. Kui see ehedus inimesi kõnetab, siis see ongi kõige ilusam tunne.
Aga romantikast. Ma pean end väga romantiliseks meheks – ei karda armastada, teha ilusaid kingitusi, mõelda ja öelda positiivseid asju suhtes olles. Ma ei taha kunagi öelda, et mina ei andnud endast piisavalt. See ei ole tabu mu jaoks. Kui saaksin ühte inimest või paari mõjutada selliseks avatuseks, siis ma olen oma tööd hästi teinud.
Sinu ausus on hästi sümpaatne, kohati tundud maailmamuutja mentaliteediga. Mida tahad oma muusikaga öelda/muuta?
Sul tekivad mehena eeskujud. Mul on elus olnud paljuski sellised eeskujud, milline ma ei taha kunagi olla – mehena, isana, sõbrana, vennana. Nähes rüütellikkust suremas, siis see motiveerib mõtlema milline inimene sa oled, kuidas sa teistega suhtled. Väga paljud mehed on mühakad, väga paljud pole. Mul on võimalus öelda ja näidata, et meestes on palju potentsiaali olla midagi enamat.
2008. aastal tulid välja oma esikplaadiga “Kajapark”, mis on sõnakasutuselt üpris abstraktne ning vajab suuremat süvenemist. Räägi veidike sellest albumist.
2003. aastal lõpetasin keskkooli ja mul oli viie aasta plaan, et annan välja plaadi. Elukogemused sel hetkel päädisid reisimisega, kodust eemal olemisega, iseseisvumisega, võõrastes kohtades võõraste inimestega kohtumisega. Olin palju näinud, aga hästi introvertne, see oli kogelev aeg, toimus hästi palju eneseleidmist. “Kajapark” rääkis väga palju sellest perioodist. Muusikaliselt oli plaat veidi lonkav, aga see on ikkagi oluline osa Eesti räpiajaloost.
Kui “Kajapark” vaatas välismaailma – kus ma olen ja mida inimesed teevad, siis “Tuule tee” vaatas iseendasse – kes ma olen ja mis ma teen.
Lähmegi siit Su viimase albumi juurde. 2015. aastal ilmus “Tuule tee”, mis tekitas päris palju furoori oma r’n’b’likkusega. Milline on selle albumi tähendus Sinu enda jaoks?
Mul oli väga palju mõtteid ja emotsioone, mis olid ilmselgelt nukrameelsed, melanhoolsed. Mul oli vaja palju endast välja saada. Lindistasin need tunded, panin plaadi peale ja lasin minna, et saaksin ka ise edasi liikuda. Ma ei vaata enam tagasi ja ma ei mõtle nendele emotsioonidele lugusid esitades. Tänu sellele, et sain need tunded endast välja, olen ma võimeline olema normaalne mees oma pruudile – armastama, hoidma, väärtustama.
R’n’b – kust see sisse lõi?
Olen alati tahtnud muusikasse natuke gruuvi sisse tuua. Ma tegelikult ei oska laulda-laulda. Naljakas, väike vahemärkus. Üle tee siit, kus me hetkel istume asub Kure kohvik, mida juhatab hea sõbra Genka isa. Just eile rääkis Harry, et kunagi ütles ta Genkale, et tee mis sa teed, aga jumala eest ära laula. Mina naersin, et minuga on sama, laulda ma ei oska, aga tahan sellegi poolest laulu enda seest välja päästa.
Aga gruuv tuleb vastavalt biidile. Seitsme aasta jooksul olen ma kuulnud palju biite, millest ainult üksteist jõudsid plaadile. Tahtsin vaheldusrikkust, tahtsin kirjutada nii ja tahaksin veel rohkem laulda tulevikus.
Mul ei ole seda kiiksu, et ma pean 100% räppima. Mitte, et ma räppi veega lahjendaksin, aga tahaksin kõige klassikalisematest räpi stereotüüpidest eemale astuda. Seda nii räppari kui mehena. Minu elutöö on murda stereotüüpe.
“Tuule tee” on koostöö paljude biidimeestega (nt Mölder, Täht, Critikal, Hanni). Kas enne olid olemas biidid või enne olid olemas riimid?
60% sõnu oli kirjutatud enne biite. Valmis luuletusi oli kaks-kolm. “Hommiku” lugu, mis on Sander Möldriga koostöös tehtud, see oli näiteks 100% koos tehtud – saime kokku, mina kirjutasin sõnu, tema tegi muusikat ja nii see lugu valmis. Sander on väga andekas, ta on nii unikaalse helipildiga inimene, teist sellist pole Eestis.
“Tuule tee” LP on ca pool tundi pikk (34 minutit). Kas lugude pikkus on tahtlik või oledki alateadlikult pigem lühikeste lugude looja?
Kogu see plaat on tegelikult storytelling, alguse ja lõpuga. Plaat algab looga “Teine” ehk mu teine tulemine. Ja “Tuule tee” on punkt, kust vaatan kõike olnut kõrvalt ja lendan minema.
Need kõik on lühikesed lood. Mis puutub pikkustesse, siis ma mõtlen nii, et see lugu sai läbi ja rohkem pole vaja sellesse vaadata. Keegi ütles kunagi, et kui sa vahelduva eduga kuulad plaati viis aastat, siis saad ehk aimu, mida tegelikult püüti öelda. “Tuule tee” on plaat, mida peab mitu korda kuulama, et sellest paremini aru saada.
Ehk siis… Su elu on lühijuttude kogumik?
Absoluutselt.
Sul jäi kahe albumi vahele seitse aastat. Nende vahel ilmus koostöös DVPH-ga lugu “Pea laiali otsas” ning samuti figureerisid 5LOOPS’i 2010. aasta albumil. Mis Sinu elus toimus, kas võtsid meelega muusikast suure pausi?
Pärast esimest plaati ma ei uskunud, et annan välja veel ühe albumi. 2008. aastal olin ma veel ülikoolis, 2009. aastal tulin tagasi Eestisse ja tegin tööd. 2012. aastal läksin ma tagasi USA-sse, töötasin panganduses Wall Streetil ning seejärel tulin tagasi ja liikusin reklaamindusse.
Lõpetuseks, millist muusikat isiklikult kõige enam eelistad ning kes on Sinu loomingut enim mõjutanud artistid?
Mind ei ole väga paljud muusikud mõjutanud. Räppar nimega Nas oli kunagi üks minu lemmikuid. Temal on väga tugev metafoorimaailm. Sa võid öelda väga ilusaid asju, sa võid öelda väga koledaid asju, tema oskab seda kõike öelda metafoorides.
Hetkel tundub Eestis räpimaastikul suhteliselt suur õitseaeg valitsemas. Millised on Sinu ootused tuleviku suhtes?
Ma pole väga kursis kogu selle maastikuga. Räpp on ikkagi noorte ja vihaste maa, viimaste aastate jooksul pole Eesti räpis tõusnud ühtegi megastaari, keda kuuleksid ja näeksid konstantselt. Ma ootan uut julget muusikalist avanemist.
Reketit saad kuulata juba 6. augustil kell 20.00 Intsikurmu Festivalil! Meie lähme, tule ka!
Intervjuu: Kaisa Tooming ja Sandra Leushina (Häppening)
Fotod: Kaisa Tooming (Häppening)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.