Eelmisel reedel andis Jazzkaarele avastardi eepiline suurteos “Saja lugu”. Veidi üle tunni kestnud heli ja pildiruumi täitsid Kaupo Kikkase poolt loodud videorežii, Erki Pärnoja helimaailm, Jaak Printsi poolt läbimõeldud lavastuslik lahendus ning Laur Kaunissaare käe all valminud dramaturgiline raamistik. Erakordseks tegi teose integreeritus läbi erinevate meediumite. Lisaks pildile ja helile anti välja ka EV100 kingitusena mõeldud raamat “Saja lugu”, millest võib leida kõigi videos ja kohapeal nähtud 100 inimese lood.

Loomekombinatsioonide harmoonilises üheshingamises liigutati hinge. Sügavuti!

Aga mida tegelikult pealtvaatajad kogesid, kuidas loomelennuga suhestusid? Toome teieni subjektiivsusega immutatud järelkaja. Oma improvisatoorses, ehk isegi toores, aususes.

Kasvamine
Noblessneri sadamalinnakus on tajuda saginat. Inimgrupid liikumas ühes suunas, eesmärgistatult. Jah, sündmuse algusel on sümbolistlikult palju ühist lavateose läbiva ideega. Eestluse, eestlase koondportree ja liikumisega ühises suunas.

“Ta on su kõrval, ligemal kui võiks arvata ja kui oleks mugav.”
– Laur Kaunissaare, “Sein”

 

Jõuan kontsertpaika. Mind tervitab ajast puretud nostalgiahõnguline ruum, mis on vaheseinaga jaotatud kaheks. Kas juhuslik kokkusattumus või teadlikult päevakajaline duaalne läbilõige?! Heidan mõtte kõrvale ja asun otsima vihjeid juba peagi kogetavast. Tribüünide kõrgeimalt astmelt leian muusikalise kollektiivi, mis hakkab kohapeal saatma videorežiid helis. Naeratan, ah, selline tunne oligi enne 30ndaid, kui kinoekraanidel näidatavaid filme saatis kohapealne live-muusika.

© Rene Jakobson / renejakobson@hotmail.com

 

Festivali avavad Jazzkaare patrooni ja imetlusväärse Anne Ermi sõnad, millele järgneb pingestatud vaikus. Ootusärevus kasvab. Esimesed heliread avavad õhtu ning tajun Pärnoja muusikale omast ärkamist. Esimesed looduskaadrid toetavad emotsioone. Instrumentaalmuusikasse saabub sireenilik vokaal. Külmavärin. Jah, Anna Põldvee liitub selle muusikalise rännakuga ühes Remmeli klaverimänguga. Nii kaongi pildi ja heli kooskõlasse.

Õhtu domineeriv narraator
Muusikast kujuneb õhtu läbiv kandja. Narraator, mis pakub palju emotsionaalseid tõuse ja langusi. Erki Pärnojale omaselt täidetakse ruum minimalistlik-põhjamaise helimaastikuga. Kõlab tuttavlik terav ja metalne single-coiline kitarrisaund läbi mitme kajapedaali. Trummid annavad videopildile hea rütmi ja rõhutavad olulisi kaadreid, justkui sümboliseerides liikumist. Sänni Noormetsa viiulimäng ning toetav vokaal annavad dimensiooni kitarrile ja bassile.

Melanhoolia seguneb lootusrikkusega. Viimane tundub vägagi hästi kirjeldavat eesti rahva lugu.

Rohkem kui tunni vältel vahelduvad erinevad lood, mis sulanduvad ühtseks musikaalseks tervikuks. Leian korduvalt ennast kinnisilmi kuulatamast ning kadumas helirännakusse.
Kuigi “Saja loo” tuntavaimaks tunnete katalüsaatoriks tundub olevat muusika, on pilt oluline sisu edasikandja. Video ning 100 eesti inimese lood seovad erinevad meediumid võimsaks tervikuks – need annavad konteksti ja sügavamat tähendust kuulatavale. Kusagil koputatakse ühe rahva kollektiivteadvusele ja tuuakse mind lähemale… Sinule.

“Ta seisab su kõrval, kui ollakse ühes nagu mesilased…”
– Laur Kaunissaare, “Sein”

© Rene Jakobson / renejakobson@hotmail.com

 

Videorännak teise inimeseni
Seinal kulgevad tableau vivant stiilis liikuvad pildid, mis on Kaupo Kikkase käekirjale omaselt minimalistlikud. Pildikeele alustaladeks on Eestimaa suurim rikkus: inimesed, mets ja meri. Läbi 100 inimese loo ja pilgu laotub minu silme ees lahti Eesti 100 aasta ajalugu. Iga inimest on portreteeritud enamasti eraldi, kuid nende perfektsete kadreeringute kõrvutamine koos kaunite üleminekutega loovad hinge puudutavaid seoseid.

Juba etenduse alguses saan aru, et midagi erilist hakkab toimuma, kuid millisele rännakule mind tegelikult viiakse, ei oska ma ette kujutadagi.  

Videograafika suurepärane kvaliteet suurendab realistlikkuse mõõdet. Kortsud vanaemade-vanaisade nägudel ja kätel on mõjusad, sümboliseerides eestlaste töökust, vaeva ja õnnestumisi. Tunnen, kuidas rinnus hakkab pitsitama. Kuidas väljendada muret ja südamevalu? Kuidas on võimalik, et helk taadi silmis ütleb nii tohutult palju, et hinges hakkab raske, või et muretu säde plikatirtsu näos annab nii palju energiat – hing hakkab helisema ja naeratus tuleb näole. Kaupo Kikkas on loonud videorežii 360-kraadistest emotsioonidest, tunni jooksul kogen tundeid rõõmust pisarateni.
Ühe katkendina avaneb hetk sõjaaegse Eesti ajaloost. Mehed sammuvad tühjal väljal, kogunevad ühte punkti ja lahkuvad, jättes maha pikad melanhoolsed varjud. Naised silmitsevad seda valu kõrvalt. Mul tekivad külmavärinad. See kõik on nii ehe. Kainestavalt mõjub ka hetk, kui vanahärra, kes arvatavasti on näinud oma silmaga nii sõda kui ka rahu, vaatab tagasiulatuva pilguga aukartust äratavale merele. Ta silmis on näha läbielamisi, kuid ka rahu.

“Taipamine heljub õhus ja müsteerium ei kao kuhugi: teine inimene.”
– Laur Kaunissaare, “Sein”

Minu silme ees sillerdab meri, rändan mõtetes eestluse ja Eestimaa radadele. Ühel hetkel jõuan taipamisele, et video on jõudnud siia samasse, Noblessneri sadamalinnakusse. Tean ju mis nüüd saama hakkab, aga pole kindel, kas olen selleks valmis. Hetk hingetõmbeks. Noblessneri angaari uks hakkab lahti veerema. Murdosasekundi jooksul võidab mu tähelepanu meri, järgmisel hetkel näen inimesi. Need 100 inimest, 100 “teist inimest”, seisavad mu ees. Nii kaugel, kuid nii lähedal. See on isiklik, kaunis ja liigutav. Aitäh avamast. Iseennast, pealtvaatajaid ja ühe rahva lugu. Oleme teineteisele lähemal, kui arvame.

© Rene Jakobson / renejakobson@hotmail.com

© Rene Jakobson / renejakobson@hotmail.com

© Rene Jakobson / renejakobson@hotmail.com

Fotograaf Sven Tupits

Rohkem infot “Saja loo” programmist, ettevalmistustest ja sündmustest leiad kodulehelt, Facebookist ja Instagramist.

“Saja loo” koosseis: Jaak Prints – lavastaja; Kaupo Kikkas – fotograaf; Laur Kaunissaare – dramaturg; Erki Pärnoja – helilooja, kitarrid; Joel-Rasmus Remmel – klaver; Sander Mölder – elektroonika, tšello; Peedu Kass – kontrabass; Kristjan Kallas – trummid, löökpillid; Anna Põldvee – vokaal; Sänni Noormets – vokaal, viiul; Meelis Vind – klarnet, bassklarnet; Johannes Kiik – tromboon; Keio Vutt – saksofon.

ETV toob ainukordse suurprojekti ka televaatajateni. Kontsertetenduse salvestus ja dokumentaalsaade „Saja lugu“ on ETV eetris 1. mail.

Järelkajastuse autorid: Kaisa Tooming, Riine Rander
Fotod: Renee Jakobson, Sven Tupits (Jazzkaare Flickr)