Sandra Leushina
Suveaeg on üllatusi täis. Iseenda mugavustsooni seljatades vestlesin kollektiiviga Sociasylum. Nende loominguks on muusika, mida ma kunagi süvenenult kuulanud pole – hardcore pungi ja grindcore’i piirimail eksperimenteeriv saund. Intervjuud ette valmistades tundsin end veidi kohmetuna, arvestades puudulikke teadmisi ja subkultuuri ebapiisavat mõistmist. Vestlus kujunes hoopis väga soojaks ning vabaks. Sain põhjaliku sissevaate poiste igapäevaellu, loomingusse ja skeenesse üleüldiselt.
Rõhutada tahaksin, et ka kangelased ise said mugavustsioonist välja rebitud, pildistamise näol. Loovidee sai nende tavaelust hoopis erinev – rand, värviküllasus ja vintage stilistika. Kollektiivne puhkus. Nautige rõõmsa pildistamise vilju ja saage tuttavaks hardcore bändiga Sociasylum!
Vasakult: Eduard, Taavi, Heindrig ja Henri
Rääkige oma taustadest ja igapäeva elust. Kaua olete muusikaga tegelenud?
Hendrig (vokaal): Vabal ajal teen vokaale bändis Sociasylum. Olen seda nüüdseks teinud ca 1,5 aastat. Väga tore on olnud nende poistega koos aega veeta. (naeravad) Töötan logistikafirmas. Mängin palju PlayStationiga. Olin umbes 15-16-aastane, kui tegin hommikul silmad lahti ja mu peas oli mõte: varem või hiljem olen ma bändis vokalist. Sellest hetkest hakkasin ise vaikselt õppima, kuidas koledat möirgamist teha. Bändi hakkasin hilja tegema, 2013. aastal.
Taavi (bass): Olen bassi Sociasylumis mänginud umbes 4 aastat. Mängin bassi hetkel lisaks veel kahes teises bändis – Baalsebub ja Catafalc. Tihti on minu õhtud seotud just bändide tegemistega. Tööalaselt olen seotud merendusega. Pilli hakkasin mängima varajases teismeeas, 12-aastaselt umbes. Kuulasin muusikat ja tundsin, et tahaksin ise ka muusikat luua. Bändi olen teinud alates 16-aastaselt.
Henri (trummid): Mängin Sociasylumis trumme. Hetkel toimetan veel ka sellises blackmetal bändis nagu Pime. Töötan suurkorporatsioonis. Vabal ajal üritan käia võimalikult palju kontsertidel ja end harida. Pilli hakkasin mängima 14-aastaselt. Minu vanemad on muusikud. Pere on mind selles väga toetanud.
Eduard (kitarr): Käesoleval hetkel mängin kahes bändis, Sociasylumis kitarri ja prog-death metal bändis Paean, bassi. Olen muusikaga vist enam-vähem üle kümne aasta tegelenud. Tõsisemalt meelestatud muusikaga tegelemine on kõigist viimase paari aastaga välja kujunenud. Loomulikult on alati olnud soov tõsisemalt tegeleda, kuid ilmselt enne praegust seisu pole ma varem leidnud õigeid inimesi, kellega seda koos teha. Muusikast väljaspool töötan globaalses logistikafirmas, tänu millele tutvusin Heindriguga ning ta koos endaga Sociasylumisse meelitasin.
Raskemuusika võib kõrvalolijatele natuke hirmus maa tunduda. Et jube agressiivsed inimesed viljelevad seda suunda. Levitavad vägivaldseid sõnumeid. Vabandage ette, kui täitsa mööda panen.
Igatahes, selgitage tagamaid. Mis teid säärase muusika juures kõige rohkem paelub?
Henri: Kui nüüd võtta isiklikul tasandil, siis raskemuusika võlu on minu jaoks vabanemine ja väljaelamine. Päevad läbi kogunevad arvamused ja emotsioonid ning energiad endasse. Laval lasen selle kõik välja. Peale seda on kõik chill.
Heindrig: Minu jaoks on agressiivsus õige sõna!
See muusika ei õhuta kedagi agressiivsusele, vaid ta on oma olemuselt agressiivne. Selles ongi vahe. Kuidas agressiivsus mingile inimesel mõjub? See muusika rahustab ja aitab vabaneda negatiivsetest emotsioonidest. Nii veider, kui see ka poleks.
Henri: Seda on üpris lihtne seletada – kui skeene väline isik vaatab kõrvalt kontserti, kus kõik justkui tõukavad teineteist ja hakkab seda järgi tegema ning muutub sisemiselt vihaseks, siis kõik teised selle skeenega tuttavamad ei kiida sellist käitumist heaks. Hardcore pungis tehakse näiteks stage dive’i. Kõrvalt näib, et paljud saavad väga haiget, kuid tegelikult kõik need asjaosalised teavad, mida nad seal teevad ning see kõik toimub pigem tantsulises võtmes. Kui neid kombeid teada ja tunda, siis ei juhtu midagi halba. Keegi ei ole pahatahtlik, välja arvatud halvad inimesed.
Kõrvalolijatena arvatakse ekslikult, et raskemuusika kontserdid on kohad, kus iseennast teiste peal välja elada, selle asemel et ise-ennast välja elada läbi muusika. Muusika ühendab kõiki; naudid teisi inimesi enda kõrval, selle asemel, et nende peale vihane olla.
Nii see metal’i, hardcore pungi skeene toimib.
Heindrig: Samamoodi võivad agressiivsed välja näha klubis purju joonud ja tõmblevad inimesed. Ja ilmselt nad saavadki olla ohtlikud…
Eduard: Nõustun eelnevalt öelduga, ka minu jaoks on raskemuusika väga teraapilise võimega, mis aitab elu tasakaalustada ning stressi taset madalal hoida. Olla elus üldiselt palju õnnelikum ja rahulikum inimene.
Vasakult: Taavi, Eduard, Henri ja Heindrig
Milline on olnud bändi Sociasylum teekond?
Henri: Sociasylum sai alguse aastal 2011, kui sain kutse alustada bändiga. Hakkasime tegema kiiret punki. Hiljem läksid algkoosseisu teed lahku ning Sociasylumiga liitusid uued muusikud. Toona avaldasime oma esimese EP. Pärast lühialbumit tekkis üles-alla periood, kus otseselt tegelikult kollektiiviga eriti midagi ei toimunud. Kaitsevägi tuli ka vahele. Siis tekkiski küsimus, mida selle bändiga peale hakata. Kas lasen tal ahastus-surma surra või pushin edasi. Hea sõbra soovitusel jätkasin. Eduardiga tegime varem sellist bändi nagu Hesher. Kutsusin teda Sociasylumisse ja ta oli koheselt nõus. Taaviga me kohtusime päris ammu juba – ühe esinemise raames. Vokaali peale kutsusime Heindrigu. Siis hakkasimegi praeguse koosseisuga proove tegema…
Heindrig: Minu vana bändiprojekt läks varjusurma… Siis liitusingi hea meelega Sociasylumiga. Kunagi kusjuures unistasin selle bändi ridades olemisest. Varjusurma vajunud bändiga soojendasime toonast Sociasylumit ühel keikal.
Kuidas teie saund on kujunenud? Kas see oli enne praegust koosseisu erinev?
Henri: See, mis meil EP peal, on sarnane pragusega, kuid oli ka teisi elemente. Uus kitarrist toob endaga paratamatult uusi nüansse. 4 aastat on päris pikk aeg, mis on eelmise üllitise ja uue albumi vahel.
Eduard: Henri ja Taavi ilmselt omavad võib-olla veidi vähem perspektiivset ülevaadet, olles ise palju kauem Sociasylumis olnud kui mina. Liikudes kuulajast bändi liikmeks oli mul algselt seesmiselt ikka väike kahtlus sees, et kas ma ikkagi suudan miskit Sociasylumile sobivat luua või mitte. Õnneks suhteliselt kiiresti selgus, et pole vaja üritada kedagi järgi teha, olla kellegi teise sarnane. Esimest korda tundsin, et just nende inimesega saab kõik žanrilised piirangud ära lõhkuda ja pingevabalt kõiki muusikalisi mõjutajaid kokku segada ning luua miskit huvitavat. See on kusjuures miski, mida olen üritanud enda esimesest bändist alates saavutada. Sellega tahaksin öelda, et minu arust on bändi saund läinud palju mitmekesisemaks ja huvitavamaks.
Kus teid siis tavaliselt mängimas kohtab?
Henri: Meie käime üldiselt Ülases. Seal on väga vaba olustik ja igal ühel on seal kerge oma kohta leida, isegi kui oled väga häbelik. Viltu ei vaadata.
Taavi: Hardcore skeene käibki seal kõige rohkem.
Heindrig: Mängime muidugi ka mujal, kuid Ülase on üks põhikohtadest. Isiklikult meeldib mulle Ülase, sest seal tekib kogukonna tunne. Ükskõik milline inimene oled, leiad sealt ikka head seltskonda. See ei pruugi jah olla just kõige nooblim koht maailmas ja kõrvalseisjale võib tunduda hirmuäratav, aga põhituumik, kes seal käib on soe ja toetav. Ükskõik milline välja näed, seal ei panda seda pahaks.
Henri: See koht on väga anti-fa ehk seisab tugevalt vastu äärmuslikele liikumistele, eriti äärmuslikule konservatismile. Vabade mõtete koht.
Tõesti? Mulle on tundunud, et raskemuusika on kohati pigem äärmusluse poolt?
Henri: Võib tunduda jah. Need ongi probleemid, millega “võidelda” skeene sees.
Heindrig: Olen ka jah viimasel ajal seda äärmuslust rohkem näinud. Aga ma pole kindel, kas raskemuusikat seostatakse äärmuslike vaadetega?! Ilmselt väike osa skeenest on lihtsalt rohkem silma jäänud.
Henri: Näiteks black metal’i üldine essents on misantroopia… Aga see võib inimestele tunduda totalitaarne. Ja tihtipeale võib olla ju tõsi. Radikaalseid ideid väljendatakse selles stiilis palju küll, seetõttu võib see inimestele tunduda äärmuslik. Meie pooldame iseenda peaga mõtlemist. Me ei saa öelda, milline keegi peaks olema.
Heindrig: Meie muusikas ja tekstides ei ole otsest poliitilist sõnumit. Vabadus ja ratsionaalsus ennekõike.
Esiplaanil vasakult Taavi ja Heindrig
Esiplaanil vasakult Eduard ja Henri
Iseloomustage palun oma muusikat neile, kes seda kunagi kuulnud pole.
Henri: Kuulake! Kuulaja peab selle ise ära tajuma, mis emotsioone meie muusika temas tekitab.
Taavi: Endal tekivad ainult positiivsed tunded.
Heindrig: Minul tekivad ka ainult soojad emotsioonid.. Mis kõlab ehk kentsakalt?
Meie muusikat saaks kirjeldada küll, kuid see poleks aus lugeja ja kuulaja vastu. Tulge laivile ja kuulake plaati – lihtsalt avameelselt. Me ei taha kellelegi pilti ette maalida. Interpreteerimise küsimus.
Stiililiselt siis grindcore? Leidsin sellise tag’i teie Bandcampi kontolt. Mis on üldse grindcore?
Taavi: Eks see stiil on meid mõjutanud palju küll. Hästi sotsiaalse poliitilise sõnumiga muusika.
Henri: 80ndatel hakkaside bändid eksperimenteerima ja punk-muusikast tekkis selline subžanr nagu powerviolence, mis on tegelikult ka meie muusika üks kindlaid mõjutajaid. Väga kiired tempod. Iseloomustab blast-beat: korda mööda soolo- ja basstrumm. Põhimõtteliselt thrash metal’ist ja pungist tuligi grindcore.
Punk on selline stiil, mida ei saa täpselt määratleda.
Kui julged midagi kastist välja teha ja olla autentne – see ongi pungi põhi element. Praeguseks on punk arenenud konkreetsemaks, meie liigitame end sinna. Ehk siis hardcore punk.
Kas siis sellisel juhul pole enam autentset punki olemas, sest pidevalt midagi uut genereerida on tänapäeval pea võimatu? Kõik on ju millegi tulem…
Henri: Fashion-punk on see, kui paned endale nahktagi selga, kirjutad steitmendi seljale koos svastika märgiga. Olla outrageous, selleks et olla outrageous. See on minu meelest lihtsalt trend. Hardcore pungis seistakse totalitarismi vastu ja püüeldakse anarhismi ehk inimvabaduse poole.
Taavi: Hardocre pungil on skeene teadlikkust rohkem.
Mis siis teie jaoks on anarhistlik maailmakord? Pole reegleid?
Henri: Anarhistlikud põhimõtted, mitte anarhistlik kord. Kui ta oleks kord, siis ta ju oleks süsteem. Põhimõtted on, et pole vaja, et kõik oleks reguleeritud. Inimene suudab end ise ju reguleerida küll. Inimesed tulevad kokku, loovad koos midagi ilusat ja ägedat, rahus.
Kas see on siis pigem naivistlik arusaam ja lähenemine?
Henri: Ilmselt küll. Rohujuure tasandil teha, mida suudad, et maailm oleks ägedam koht. Me ei räägi sellest otseselt lüürikas. Lihtsalt võib-olla mõneti kajastame meie ühiskonna pahesid.
Heindrig: Selle skeene muusikas kohtab palju ka suurkorporatsioonide vastast sõnumit ja loomaõiguslust. Mitte küll meil konkreetselt.
Mida siis teie kuulajatele edasi tahate öelda, kui üldse?
Henri: Rohkem ise nendele asjadele mõelda.
Heindrig: Kui lugeda ja kuulata viimase albumi tekste, siis need on isiklikud kogemused või tähelepanekud. Mõtleme valju häälega. Ei tahaks neid publikule seletama hakata. Asi, mis mind muusika juures lummab on, et leian enda õige tõe ise.
Heindrig, Sina kirjutad peamiselt sõnu?
Hendrig: Peamiselt, jah. Osad oleme koos kirjutanud, aga siis on põhi ikkagi olemas olnud. Eks tegelikult oleme kõik siiski sõnu mingil tasandil mõjutanud. Keegi tuleb ideega proovi – vaatame ja kuulame. Sealt hakkame ehitama.
Kuidas teil see köögipoole protsess käib täpsemalt?
Henri:
See bänd ei ole kunagi olnud ühe mehe protsess. Paljud bändid teevad nii, et on üks peamine tüüp, kes kõik kirjutab, aga meil löövad liikmed kõiges kaasa.
Esmalt tuleb Taavi või Ed riffiga lagedale, mina kuulan ja sätin trummid paika. Katsetame erinevaid viise. Lõpuks tuleb Heindrig oma ideega.
Heindrig: Meie puhul teeb näiteks bass natuke teistmoodi asju, kui tavaliselt.
Taavi: Eks üritame mõned kohad huvitavamaks teha… (naeravad)
Heindrig: Kuna meil on üks kitarr, siis bass ei täida ainult klassikalisi bassi kohustusi, vaid bass on teise kitarri asemel. Suhteliselt esile toodud.
Eduard: Et sisuliselt üllataval kombel meievaheline koostöö toimib väga sujuvalt. Kõik variandid ja ettepanekud katsetame läbi ning kollektiivselt otsustame, kuidas miski paremini töötab. Minu isiklik lähenemine on siiani olnud mingi primitiivse struktuuriga lugude põhjad valmis teha ja siis kollektiivselt need läbi töötada. Seejärel lasta trummaril, bändi dirigendil, loo tempo ja arranžeeringu paika seada. Selline lähenemine on siiani olnud minu jaoks kõige sobivam.
Pooltel kordadel on lood sündinud puhtalt koos improviseerides, samas võib vast julgelt öelda, et enamus lood on lõpliku vormi omandanud läbi kollektiivse improvisatsiooni.
Heindrig, kuidas Sa vokaali trenni teed? Mis need salatehnikad on, et möirged ikka võimsamana kõlaksid?
Heindrig: On selline tore naisterahvas kaugel maal Ameerikas nagu Melissa Cross. Tema on teinud ekstreem-vokalistidele hääleharjutusi ja õpetusi. Alustasin tema videote vaatamisest. Lõppude lõpuks lihtsalt lähen proovi ja testin. Püüan kõike teha läbi diafragma. Iga sessioon ja lindistus õpetab mind. Sageli õpetab just seda, mida mitte teha. Ka laval – poole set’i pealt avastan, et toimin valesti. Valesti tegemise all pean silmas kõrist karjumist. Teeb küll oma töö ära, aga peale laivi on hääl ära. Peamine on, et endale mitte haiget teha. Ühene vastus on – harjutamine teeb meistriks.
Avaldasite äsja albumi pealkirjaga “Crossroads”. Millest selline pealkiri?
Henri: Risttee, kas minna edasi või minna paremaid jahimaid otsima. See, millest eelpool rääkisin. Poolteist aastat Heindriguga on olnud väga kerge, selles mõttes, et see on olnud ainuõige tee. Üleüldiselt, vaadates ka ühiskonda – seisame ristteel, kas keskkondlikel või poliitiliselt põhjustel.
Taavi: Ka enda eludega oleme ristteedel. Oleme kõik kahekümnendates.
Metafoor meie enda jaoks pigem, kui konkreetne statement.
Heindrig: Paku kui pikk on meie album?! 22 minutit! (naeravad) Meie keskmine loo pikkus on ca kaks minutit. EP peal oli umbes minut.
Laivid on teil ka siis pigem sellised lühemad sutsakad?
Taavi: Vanasti me mängisime umbes 15-minutilisi laive. Nüüd umbes 25 minutit.
Eduard: Tegelikult esinemiste ajal on adrenaliin nii laes, et 25-minutiline laiv tuleb 22 minutiga ära. Mõnede lugude puhul see lisa tempo töötab kasuks, mõnede puhul vastupidi.
Kas selles skeenes on see tavaline? Et ei jaksa nii pikalt hullu panna?
Taavi: Jah. Hea, et see niimoodi on. Pikemalt on võimatu kuulata isegi ka oma lemmikbände teinekord.
Henri ja Taavi: Ütled kõik, mida öelda tahad. Võimalikult kiiresti.
Heindrig: Ehk peaksime kõvasti rohkem trenni tegema? Siis jaksaksime kauem?
Henri: Anname endast lihtsalt laval nii palju, et rohkemaks poleks energiat. Vaimselt ja füüsiliselt nii väsitav.
Eduard: Jah, me pole päris see bänd, kes seisab laval ühel kohal, pilk kitarri sõrmlauale suunatud. Selline lähenemine absoluutselt ei sobi meie muusika emotsiooniga kokku. Eks peaks bändi väliselt ka rohkem liigutama ja üritama end paremasse vormi viia, aga kahjuks see meenub ainult pärast esinemisi, siis kui kops on koos ja põlved valusad.
Kas te siis transformeerute laval olles?
Taavi: Jah, see on hästi öeldud. See pole transs, aga midagi sarnast.
Henri: 5 sekundit enne lavale minekut toimub mingi muutus.
Heindrig:
Me ei kehastu ümber karakteriteks, aga laseme end täiesti vabaks ja normidest välja. Laseme end muusikal kanda.
Eduard: Vabaneme igapäevastest ühiskondlikest ahelatest ja laseme kõik endast välja.
Kauamängiv on teil nüüd olemas. Mis teie edasised eesmärgid on?
Henri: Võimalikult palju tuuritada. Saada uute inimeste ja bändidega tuttavaks. Mängida festivalidel. Püüdlus pole olla kõige parem ja kõige tehnilisem – see pole võistlus. See on muusika. Peamine on teha seda, mis meile meeldib. Kui me ise oleme rahul sellega, siis on kõik OK.
Taavi: Lindistada veel plaate. Ka kodutöö on väga tähtis.
Hendrig: Oma instrumente paremini valdama õppida siiski ka. See on küll klišee vastus, aga koguda kogemusi. Käia ja mängida, jagada inimestega seda, mis meid endid rõõmsaks teeb.
Kas teile meeldib rohkem laive anda või stuudios nokitseda?
Heindrig: Mulle ei meeldi üldse stuudios nokitseda.
Taavi: Samas, viimase albumi salvestamine oli üks arendavamaid kogemusi. Meil oli võimekas produtsent kõrval, kes meid juhendas. Pani mõtlema, mida tulevikus ka teistmoodi teha.
Heindrig: Siinkohal väga suur shout out Aleksander Sarychevile. Nädal temaga oli fantastiline kogemus nii individuaalselt kui ka bändiga. Me kõik õppisime palju enda instrumentide kui ka bändi terviku kohta.
Henri: Eestist annab leida inimest, kes saaks meie muusikast aru, et seda miksida ja lindistada. On olemas inimesed, kellel on kogemust, kuid pole stuudiot. Või on suured stuudiod, aga neil on halb suhtumine. Meie käisime albumit lindistamas Moskvas, kus on suur kogukond ja mõistmine.
Eduard: Jaa, Moskvas, DTH stuudios albumi salvestus ületas kõiki ootuseid ning oli väga võimas kogemus meile kõigile. Aga kuna stuudio külastus oli suht hiljutine kogemus, siis hetkel tahaks pigem aina rohkem ja rohkem laive anda ja palju tuuritada võimalikult erinevates kohtades.
Kus teid lähitulevikus kuulda võib? Venemaale ka asja?
Heindrig: 19. juuli Ülases, Tallinnas.
Henri: Me lähme tuurile. Teeme hoopis väikese Euroopa tuuri: Tallinn – Riia – Vilnius – Torun – Berliin – Leipzig – Graz. Võib-olla ka Tšehhi, festivalile, mis on üks kõige badassim Euroopa hardcore festival. Meid pole sinna kutsutud, aga seal on avatud lava (naeravad). Tuur kestab umbes nädal aega ja läheme koos kahe Soome bändiga. Alustame siit ja vaatame, mis edasi saab.
Eduard: Eks see Venemaale minek on nüüdseks vaid õige aja leidmise küsimus.
Mille eest olete muusikutena kõige tänulikumad?
Heindrig: Minu jaoks see, et saan ennast välja elada. Läbi negatiivse energia muusikasse suunamise olen selle võrra parem versioon endast. Teistel inimestel võib-olla manifesteerub stress ja negatiivsus läbi kurbade ja pahade tegude. Vokalistina saan ka mingid asjad südamelt ära, sõnadesse kirja panna. Ja loomulikult kogukond ja sõbrad, kes toetavad. Neid hetki väärtustan isiklikult kõige rohkem.
Taavi: Olen nõus.
See, mida bänd emotsionaalselt tagasi toob on raske millegagi mõõta.
Henri: Ei kujutaks oma elu teistmoodi ette. Mul poleks neid inimesi ümber ja see oleks kurb elu. Tunnen, et valisin õige tee, valides trummimängu.
Eduard: Antud bändi kontekstis olen ka kõige tänulikum just nende inimeste olemasolule, kes mind ümbritsevad ning ilma kelleta oleks elu palju tühjem ja igavam. Olles nende inimeste kõrval tundub, et mitte miski pole võimatu.
Soovite ehk midagi veel lõpetuseks öelda?
Heindrig: Taaskord rõhutada, et ärge olge skeptilised – tulge, vaadake, kuulake plaati. See on karjuv muusika ja mõne inimese jaoks mugavustsoonist väljas, aga andke võimalus. Proovige nautida. Laivi elamus on hoopis midagi muud.
Henri: Tahaksin soovitada bändi Tartust nimega Inter Omega, mis on meloodilisem ja kergem kuulamine. Of Roofs, Genes and Stolen Meanings, samuti Tartu bänd, mida soovitan. Ka Project Dekadenz.
Heindrig: Mina soovitaksin kuulata toredat sõpra ja Häppeningist läbi käinud inimest – DEW8. Eelnimetatud bändide puhul mainiks, et plaadilt kuulata on üks asi, aga minge vaadake laive! See on spektaakel omaette.
Eduard: Kui me siin juba hakkasime nimesid loopima, siis julgelt soovitaksin kõigil enda igapäevased stressirohked mõtted hävitada leegiheitjaga, meie heade sõprade Ognemöt saatel… Ognemöt on vene keeles leegiheitja.
Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Intervjuu/pildistamise loovjuht: Sandra Leushina
Fotograaf: SADU
Stilistika: Jane Mändsoo
Aitäh: Vintage Humana
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.