Häppeningi üks suur tahe on inimeste eelarvamusi kõigutada ning tutvustada erinevaid subkultuure. Tänavakunst, eriti just grafiti on minuga kaasas käinud alates puberteedieast. Vaatleja roll ja vahetu kogemus on seda eneseväljenduse vormi mõistma õpetanud. See ei ole Eestis kaugeltki uus teema, kuid vaatamata sellele vajab arutlemist. Nüüd tunduski õige hetk just nimelt “joonistajate” endaga ühendust võtta ning neile mõningad küsimused esitada. Kirjutasin pöördumise Andreasele, Allanile ning Aleksandrile. Kuigi Eestis on üsnagi kirju seltskond tänavakunstnike näol, siis oli mul meeles just see punt. Nende panus tänavakunsti kultuuriruumi on vägagi suur ja tänuväärne. Saage tuttavaks tänavakunsti poe Spekter eestvedajatega!

Alustuseks, mis ja kes on Spekter?
ANDREAS: Spekter on organisatsioon, mis tegeleb grafiti- ja tänavakunsti ning sellega kaasneva kultuuri arendamisega Eestis. Spekter on Hispaania ettevõtte Montana Colors toodete ametlik maaletooja ja edasimüüja Eesti turul. See on pood, kust saab osta kvaliteetseid kunstitarbeid: spray-värve, markereid, tinte jpm. Suunatud eelkõige tänavakunstnikele, kuid meie poest on abi saanud ka illustraatorid, maalikunstnikud, kalligraafid, skulptorid, ehte- ning moekunstnikud, ratta värvijad jt. Lisaks sellele teostab Spekter grafiti- ja tänavakunsti workshop’e. Samuti on Spekter abiks olnud mitme Eesti tänavakunstifestivali korralduslikus pooles. Mõnikord teeb ise ka käed värviseks ja maalib seintele mural’eid (mural on suuremamõõtmeline ja keerulisema disainiga seinamaaling – toim.). Spekter on Andreas, Allan ja Aleksander, kuid meil on palju sõpru, kellega koostööd teeme ning kes meid aidanud on ja vastupidi.

Milline on teie taust?
ANDREAS: Olen Tallinnast pärit grafiti taustaga kunstnik. Grafiti vastu tekkis huvi 1998. aastal, kui sai ka esimest korda spray purki käes hoitud ja tehtud esimene tag (tag on grafitikunstniku stiliseeritud allkiri; ka subkultuuri siseselt valitud hüüdnimi – toim.). Hoo sai kogu asi sisse aastal 2000 ning sealt edasi olen nonstop tõusude ja mõõnadega grafiti-, tänavakunsti ja muralismiga tegelenud. Lisaks sellele olen tegelenud fotograafiaga ning olnud VJ. Olen lõpetanud kunstiõpetaja eriala. Hetkel töötan graafilise disainerina.
ALLAN: Olen joonistaja. Kasvasin üles väga väikeses maakohas ja grafiti on mind võlunud juba väga varajasest east peale, kui ma isegi ei teadnud millega täpsemalt tegu. Olin ca 3-4 aastane ja mäletan selgelt ühte garaaži otsaseinale punase aerosooliga joonistatud punkari karikatuuri, mille kõrval ilutses kiri “Heavy Metal”.  Samuti on eredalt meeles 90ndate alguses Lasnamäe kanalis olnud ühed esimesed värvilised graffid Eestis, mille autoriteks olid ilmselt Bass, Bandit ja teised sellest pundist. Oma esimesed grafiti stiilis kritseldused tegin vihikusse umbes 20 aastat tagasi ja esimese katsetuse seinal sain maha aastal 1998. Sellest ajast peale olen selles teemas sees olnud, mitte küll kõige aktiivsema joonistajana aga pigem sõpruskond, elustiil jms. Tänasel päeval tegelen veidi graafilise disaini, video ja muude huvi pakkuvate asjadega.
ALEKSANDER: Olen grafiti joonistaja, kes teenib leiba väljaspool kunstivaldkonda. Minu sünnilinn on Tallinn ja olen siin veetnud suurema osa oma elust. Joonistamise vastu tekkis huvi tänu isale, kes nooruses teenis Nõukogude “propagandavägedes”, kus ta tegeles koomiksite ja plakatite joonistamisega. Esimesed kokkupuuted grafitiga olid 90ndate aastate alguses. Tol ajal sõitsime igal nädalavahetusel Balti Jaamast rongiga maale ning möödusime Kristiine Hall of Fame´ist mis oli juba siis tihedalt joonistusi täis. Kuigi ma ei osanud grafitit lugeda ega teadnudki üldse, mis kunstiliik see selline on, avaldas see mulle sügavalt muljet. Tänapäeval üritan grafitiga tegeleda niipalju kui kellaseier võimaldab – kuigi enamasti aega napib ja muud tegevused nõuavad oma, üritan ikka teha kavandeid ja otsida uusi kohti, kus joonistada.

Kuidas Spekter sündis?
ALLAN: Spekter sündis otsesest vajadusest korraliku värvi, tootevaliku ja koguste järgi. Varasem olukord oli väga nukker – suurte tellimustööde puhul pidi teinekord värve kaks kuud ootama ja ka siis pidi alati mingeid toone vahetama.
ANDREAS: Spekter sündiski kolme sõbra ühistest huvidest ning entusiasmist. Kaks aastat tagasi oli “Hetke seis” üsna kehv.

Korralikke värve ja vahendeid oli kohapealt keeruline saada, spetsiifilised tooted olid kallid ning valik olematu. Madalseisus oli ka Eesti grafiti. Kuna olime kõik juba aastaid asjas sees olnud, siis pidasime tuleviku huvides ainuõigeks sammuks ise värvide maalteoojaks hakata.


ALEKSANDER: Spekter sündis 2014. aasta suvel. Siis tõime Eestisse oma esimese laadungi MTN94 aerosoole. Selleks võtsime hoogu umbes pool aastat – kõik algas mõttest ja soovist luua pood, kus oleks hea valik aerosoolvärvi nii kvaliteedi kui kvantiteedi vaatenurgast.Spektri_riiul_2017Milliseid tänavakunsti tarbeid ja brände teie poest leidub?
ANDREAS: Meil on suurima spray-värvide ning toonide valikuga pood Eestis. Lisaks sellele ka palju erinevaid markereid, tinte ja täitevärve, kavandiraamatud, lakke, efektvärve, mõned ajakirjad jm. Brändidest tooksin välja Montana Colors tooted, KRINK, Posca, Grog, OntheRun, Mr.Serious, Sakura.

Kui tähtis on vahendite kvaliteet just selles kunstivoolus?
ALEKSANDER: Korralikud vahendid annavad kunstnikule suurema vabaduse. Kuna tänavakunstis on tegijal endal võimalik valida oma tehnika, oma stiil ja lähenemine, siis on oluline, et töövahendid seda kõike ka võimaldaks. Tänapäeval on suur hulk brände, kes spetsialiseeruvad just grafitile ja tänavakunstile ning võib öelda, et suures plaanis on kvaliteet väga hea. Meie eesmärk on Eestis laiendada kunstivahendite valikut – et tegijatel oleks mille seast valida. Eks igaühel on omad lemmikud ning minu arvates tagab valikuvõimalus ka kvaliteedi.
ANDREAS: Vahendite kvaliteet mõjutab nii töö protsessi kui ka seda, kui kaua ja hästi teos pärast ümbritsevatele oludele ning ajale vastu peab. Kehv vahendite kvaliteet võib ka loovusele mõjuda ning seda pärssida. Samas, tuleb kasuks oskus ka kehvematest või äärmuslikest või ise leiutatud vahenditest ning tööriistadest midagi välja võluda ning need nõrkused oma kasuks mängu panna. Seda pigem eksperimentaalsemate tööde puhul.
ALLAN: Heal värvil on lisaks kiirele kuivamisele ka teisi nüansse, mis mängivad suurt rolli: UV-kiirguse taluvus, et värv päikese käes ära ei pleegiks; erinevate tööde ja tehnikate puhul mängib suurt rolli rõhk ning eriti meie kliimas on oluline, et värviballoon ka madalatel temperatuuridel funktsioneeriks.

riiul

Minnes natuke sügavamale kunsti olemusse. Rääkige see palun lahti – tänavakunst versus grafiti. Sama moodi grafiti ning “Peeter oli siin” vahe.
ANDREAS: Grafiti ja tänavakunsti vahe sõltub sageli publikust, kellele see on suunatud. Tänavakunst tahab tihti kõnetada kõiki, grafiti kõnetab neid, kes seda lugeda oskavad.

Grafiti ja tänavakunst on nagu vanem ja noorem vend, kes on omavahel nii sarnased, samas nii erinevad. Nad erinevad tehnikate, stiilide ning vormide poolest. Grafiti ja tänavakunsti kavatsused on tihti erinevad. Samuti on neil erinev funktsioon nii looja kui ka tarbija suhtes.

“Peeter oli siin…” on ka grafiti – grafiti oma kõige algelisemas ja vabamas vormis oma kaasaegses keskkonnas. Umbes nagu “Jeesus on sündinud” omal ajal kuskil hüti seinal. Või nagu “Menee, menee, tekeel, ufarsiin” Babüloni kuningakoja seinal. Ning mõne ürgmehe kraapimine koopa seinal, kus ta jahtis suure looma ja sõi ta ära. Kraapimiseks kasutas ta sama looma murtud luutükki ning ilmestas üldpilti tema verega.
ALLAN: “Tänavakunst vs grafiti” ümber tiirleb hulk eriarvamusi. Isiklikult arvan, et see sõltub suurelt jaolt teose eesmärgist. Kas soovid oma tööga inimesi kuidagi sügavamalt kõnetada või elada välja oma grafiti pisikut. Need on kaks väga erinevat maailma, mis loomulikult ka ristuvad aeg-ajalt.
ALEKSANDER: Minu jaoks on grafiti puhtalt oma nime kirjutamise kunst. See hõlmab nii markeriga “kritseldusi” kui ka suuri ja keerukaid seinamaale.

Grafiti joonistajat ei huvita eriti, kas laiem ühiskond tema töödest aru saab ja mida nendest arvab – kui üldse kellegi arvamus talle korda läheb, siis on see just teiste grafiti joonistajate oma. Tänavakunst tahab kõnetada pigem suuremat vaatajaskonda ning kannab ka mingit keerulisemat ja sügavamat sõnumit.

Tänavakunstnik võib oma töid eksponeerida näitusel, panna oksjonile jne. Grafiti kunstniku näitus on tänavad ning kuskil galeriis eksponeerimine on pigem boonus kui eesmärk.

Kus jookseb piir loomingulise väärtuse ning nn sodimise vahel?
ANDREAS: Mõnel inimesel on see piir õhkõrn, mõnel kilomeetrite laiune.
ALEKSANDER: Ma ei usu et selline piir üldse eksisteerib. Mis ühele on mõttetu kritseldus, on teisele kunstilise väärtusega looming.
ALLAN: See on nii individuaalne. Enda jaoks ei ole ma  seda piiri väga paika mõtestanud.

Natuke ka illegaalsest joonistamisest – on olemas väärtused, mis ei laseks teatud paiku puutuda. Joonistajate eetikakoodeks – kas eksisteerib? Millised on teie mõtted selles osas just kunstnikena?
ALLAN: Minu teada mingit kindlat eetikakoodeksit selles osas ei eksisteeri, vaid see on ikkagi taaskord igaühe individuaalne suhtumine ümbritsevasse. “Tabudesse” kohtadesse on tehtud ju ka väga andekaid ja keskkonda sobituvaid teoseid, aga suuremas pildis igasugused “pühamad” paigad jäävad siiski puutumata. Arvan, et nii on õige.
ALEKSANDER: Ma arvan, et siin on küsimus tõesti igaühe isiklikus eetikatunnetuses. Tänavakunstnik tegutseb avalikus ruumis ja valib ise, kuhu ja mida ta joonistab või “kritseldab”. Isiklikult olen enda jaoks mingid piirid paika pannud ja on tõepoolest kohti, mida ma ei puutuks. Teisest küljest – vandaal tegeleb vandaliseerimisega ning eetikaküsimus teda eriti ei kõiguta.
ANDREAS: Joonistajate seas ei ole ühest kirja pandud reeglistikku, kuhu tohib ja ei tohi teha. Hea tavana tõesti kirikute, monumentide, uute ja äsja renoveeritud majade ning muinsuskaitse objektide ja muude oluliste kultuuriliste väärtustega objektide peale ei sodita.

Kunstnikuna on minu jaoks väga oluline, et teos suhestuks oma keskkonnaga ning kannaks olenevalt teose olemusest  vähemal või suuremal määral minu jaoks esteetilist väärtust.

Millised seisukohad on selles Spektril, kui elustiili toetajal ning edendajal? Kuidas olukorda kontrollida nii, et see ei lämmataks harrastajaid ning ei tekitaks trotsi?

ANDREAS: Nagu näha, siis nulltolerants grafiti suhtes pigem kasvatas ebaesteetilise grafiti levikut ning vähendas esteetilist graffi- ja tänavakunsti. Läbi ennetuse, noorte ja ka vanade koolitamise teel on võimalik illegaalset, ebaesteetilist ning ebamoraalset grafitit pikemas perspektiivis vähendada. Eestis on viimastel aastatel suurt rolli mänginud ka tänavakunstifestivalid ja näitused, mis on avalikku kuvandit grafiti- ja tänavakunstist suuresti muutnud. Samuti on see avanud riskigrupi silmad, olles neile eeskujuks millegi suurema ja ilusama saavutamiseks. Selles osas on festivalikorraldajad, kunstnikud ja tänavakunstientusiastid suure töö ära teinud.
ALEKSANDER:

Mida rohkem on legaalseid kohti ja üritusi, kus kunstnikud saavad ennast välja elada, seda vähem on ka probleeme.

Milline on tänane Eesti tänavakunsti olukord?
ALLAN: Muu maailmaga võrreldes lapsekingades aga Eestis vist ei ole varem nii hea olnud?
ANDREAS: Viimastel aastatel päris jõudsalt arenendud ning tundub, et lähitulevikus areneb veel kiiremini. Tegijad on palju arenenud ning neid on ka palju juurde tekkinud.
ALEKSANDER: Viimastel aastatel on tõesti Eesti tänavakunst tublisti arenenud ning seda on avalikus ruumis järjest rohkem näha, ennekõike tänu erinevatele festivalidele.

Milline on tänapäeval Eesti tänavakunsti harrastajate elu?
ANDREAS: Pigem on tänavakunstnik Eestis hobikunstniku rollis.
ALLAN: Jep, hobikunstnik. Ja elu nagu igal tavalisel inimesel – töö ja maksud.
ALEKSANDER: Elu on hea ja järjest paremaks läheb. Loodetavasti saavad harrastajad kunstile aina rohkem pühenduda ja hakata ka professionaalideks.

jamKas teil on mõnda ühiskondlikku üleskutset või ideed, mis aitaks tänavakunstil Eestis veelgi paremaks ja kvaliteetsemaks areneda?
ANDREAS: Võiks olla rohkem üritusi, mille tagajärjel tekib avalikku ruumi esteetilisi ning sinna sobituvaid teoseid.

Peaks parandama kunstnike omavahelist koostööd ning üheskoos arendama kultuuri for the fun of it. Ühiskonna organid ja kunstnikud võiksid rohkem omavahelist suhtlust tekitada.

Tuleks luua rohkem kohti ja võimalusi oma hobiga tegelemiseks.
ALLAN: Me üritame omalt poolt võimalikult palju kogu liikumist toetada.
ALEKSANDER: Rohkem legaalseid seinu!

Kui rääkida nüüd tänavakunsti loomisest ja tehnilisest poolest detailsemalt, siis mind on näiteks alati huvitanud, kuidas sünnivad hiiglaslikud tööd. Kuidas kunstnikud perspektiivi paika saavad – mõtlen, et kuidas töö kaugelt paistma hakkab?
ANDREAS: Kõigepealt sünnib idee ja siis kavand. Pildid maalitakse seintele, kasutades erinevaid abivahendeid. Juba kavandi teostamisel pannakse tähele, kuidas väike kavand suuremõõtmelise hoone peal välja näeb. Tavaliselt kasutatakse selleks fotot antud seinast ning kantakse kavand ka sinna peale. Kunstnikel areneb välja mingi kujutelm ka siis, kui nad mingit tööd teevad – kujutavad ette, kuidas see kaugemalt välja paistab. Töö teostamise käigus käiakse ikka aegajalt kaugemalt vaatamas ka, et siis vajadusel korrektuure teha…
ALEKSANDER: Suurte piltide puhul on algfaas kõige keerulisem – kuidas näiteks 9-korruselise majakülje peal pildi mõõtkava ja detailid paika saada. Mu hea sõber, kes on teinud mitu suurt tellimustööd, kasutab selleks harilikku pliiatsit. Minu poolt, siis ruudustik ja harilik pliiats.
ALLAN: Abivahenditeks redelid, tellingud või tõstukid. Väga tõhusad abivahendid on näiteks ka Photoshop ja projektor.

Rääkides legaalsest kunsti edendamisest. Kas Spekter lööb kaasa ka noorte projektides?
ALLAN: Oleme löönud kaasa mitmes projektis ja need on olnud kõik lahedad ettevõtmised.
ALEKSANDER:

Eelmisel suvel oli näiteks Saue vallas Linnalaager, mis kestis viis päeva ja hõlmas palju erinevaid tegevusi lastele igas vanuses. Meie saime omale ligi 20-pealise grupi noori tegelasi, keda huvitas tänavakunst. Pidasime loenguid, kritseldasime paberil, tegime stentsleid ja joonistasime seinale.


ANDREAS: Oleme läbi viinud erinevaid workshop’e – nii suuremaid kui ka väiksemaid. Samuti oleme aidanud tänavakunstifestivale korraldusliku poole pealt. Oleme algusest peale mõelnud, et ilma noorteta ei ole tänavakunstil tulevikku.
Spekter workshopKas selliseid projekte on Eestis piisavalt? Mis võiks selles plaanis muutuda?
ANDREAS: Päris palju on erinevaid projekte ja ettevõtmisi. Võiks olla ka rohkem, kuid olulisem oleks pigem kvaliteet ja areng, kui kvantiteet.
ALEKSANDER: Tundub, et nii kui kevadel ilmad soojaks lähevad, toimub üle Eesti igal nädalavahetusel midagi. Ma ütleks, et on piisavalt.
ALLAN: Ma arvan ka, et on suhteliselt piisavalt. Kui kõike oleks liiga palju, siis see tüütaks ju ära.

Milliseid soovitusi annaksite noortele alustajatele, kellel on huvi näiteks grafiti või stentslite loomise vastu?
ANDREAS: Harjuta, arenda ja õpi pidevalt juurde. Kogu inspiratsiooni igalt poolt. Õpi tundma ka teiste kunsti valdkondade kunstnikke ning teoseid ning tee seda pidevalt, et oma maailma avardada. Naudi seda, mida teed ja kui Sulle väga meeldib midagi teha, siis pühendu sellele.
ALLAN:

Kui kedagi kopeerid, siis tee seda enda vihikusse ja ära kohe seda tervele maailmale jagama tõtta.


ALEKSANDER: Kui otsid inspiratsiooni, siis lisaks piltide guugeldamisele võta kätte ka mõni raamat või ajakiri. Loe lähemalt kunsti ajaloost või mõne kunstniku elust ja tegemistest. Tee oma asja ja ära kuula teisi.

Lõpetuseks, kus ja kelle töid lähemalt uurida tasuks? Andke mõningaid nippe neile, kes asjast huvi tundma hakkasid.
ALEKSANDER: Tallinnas on avastamist palju – minu jaoks kõige magusamad kohad on raudteeäärsed kandid. Tartus näiteks Betooni rajoon.
ALLAN: Soovitan samuti seda, et lihtsalt natukene linna avastada. Jalutage kõrvalistel tänavatel ja uurige nurgataguseid kohti!
ANDREAS: Kõige suurem rõõm on avastamise rõõm. Tuleb lihtsalt sellise pilguga ringi käia. Samuti tasub veidi eelnevalt internetist või kunstisõpradelt uurida, küll nad otsa kätte juhatavad. Erinevaid Eesti tänavakunstifestivale tasub ka guugeldada ning nende tehtuga end kurssi viia. Esialgu saab fotode pealt vaadata ning siis soovitan kindlasti ka päris elus tööd üle vaadata. Eestis on veel mõned entusiasitlikud Instagrami lehed, kes kohalikku tänavakunsti ja grafitit jäädvustavad.

Fotod: Spekter poe erakogu