Bassimuusikasse sukeldudes leiab niivõrd palju erinevaid maailmu ja tasandeid. Üks sellistest bassikultuur maailmatest on “trumm ja bass”, drum and bass või hoopiski dnb. See muusikaline suund võib samuti olla nii maskuliinne, õhuline, konkreetne, sügav kui ka terav nagu teisedki žanrid. UK’s üheksakümnendatel reivikultuurist ning jungle-liikumisest koorunud stiil võlub oma sumeda bassiliiniga.
Kaks lummatut, Slammin (Roland Kaur) ja Planeet (Mikk Saar) panid juba mõned aastad tagasi leivad ühte loomekappi. Nad olid juba enne seda Eesti trummi ja bassi skenele vaieldamatult suure panuse andnud artistid, kuid tundub, et nende “õidepuhkemise aeg” on tegelikult alles ees. Saage tuttavaks – teie ees on HeadRead!headread1Kes on HeadRead?
ROLAND: HeadRead on Planeet ja Slammin.
MIKK: Kaks pead on ikka HeadRead.
ROLAND: HeadRead on kirjandusfestival ka muide, kes ei tea.
MIKK: Seal loetakse raamatuid, trummi ja bassi ei tehta veel.

Kuidas HeadRead sündis ning kaua olete koostöös tegutsenud?
ROLAND: Sattusime juhuslikult koos plaate mängima Von Krahlis 2014. aasta sõbrapäeval. Peale setti heietasime pikalt muusika produtseerimise teemadel ja sellega jõudsime nii kaugele, et õhtu lõpuks olime juba Miku juures stuudios masinate taga.
MIKK: Tegime tookord valmis loo nimega “Chief Leila” ja sealt hakkas see koos produtseerimine pihta. HeadRead nime võtsime minu meelest paar lugu hiljem, alguses olid kõik asjad unknown artistina ja mingit suunda ega kindlat plaani polnud.

Kuidas oma saundi ise iseloomustaksite?
ROLAND: Kes meist juba varasemalt teavad, tunnevad ära meid mõlemaid selles saundis. Enne HeadRead’i olin aastaid lummatud eksperimentaalsest, sügavast ja ilusast trummist ja bassist. Mikk oli ja on rohkem tantsumuusikale keskendunud. HeadRead on meie kahe kokkupõrge.
MIKK: Tempokas, sügav ning viimasel ajal vanakooli hõnguline, kuna see aeg on endiselt südamelähedane.

Kas teie kõla on välja kujunenud lihtsalt või olete pidanud läbi vaidluste kompromisside teed minema?
MIKK: Üldiselt suuremaid vaidluseid meil stuudios ei teki, kuna maitsed trummis ja bassis ühtivad päris palju. Liialt kaua mingi heli küljes kinni ei istu, kui miski ei sobi, siis vahetame ära või “viskame minema”.
ROLAND: Viimasel ajal võitleme pigem kumb nö “juhi istmes” saab olla, aga muusika ja saundi üle tõesti tülisid ei ole. Ükski lugu ei lähe lukku enne, kui mõlemad rahul on.
MIKK: Meie kõla on ajaga välja kujunenud ja sellega artistlik käekiri tekkinud, kuid minu arvates on sellest artistil endal kõige raskem aru saada. Tihtipeale ütlevad meie sõbrad ja tuttavad, et on tunda teatud sarnasusi meie lugudes.

Miks just trumm ja bass?
ROLAND: Teismelisena sattusin juhuslikult ühele trummi ja bassi peole nimega Circulation, mida vedas praegune Tjuun In’i kru ning mis toimus kaubamaja kõrval ametiühingutemajas, praeguse City Plaza asemel. Neid emotsioone, mis mind seal valdasid, on võimatu sõnadesse panna.

Kuulasin esimest korda sellist muusikat ja see kõik ründas mind ühe korraga. See oli vaieldamatult armastus esimesest silmapilgust. Isegi järgnenud nädala jagu tinnitust ei suutnud seda rikkuda.

Olen kuulnud paljudelt inimestelt, kuidas nad on “välja kasvanud” trummist ja bassist ja edasi liikunud. Vabandust, aga mina seda ei mõista. Aeg-ajalt leian ennast ikka kodus või peol mingit uut break’i või bassikäiku kuuldes muigamas ja süda puperdab. See on aegumatu. Muuseas, hiljuti ilmus meil vene plaadifirma Kos.Mos.Music’u alt lugu nimega “Circulation”, mis kajastab hästi just neid vanu ametiühingumaja aegu. Sama label’i alt on meil veel ports muusikat tulemas, aga sellest juba tulevikus.
MIKK: Minu esimesteks trummi ja bassi algaineteks võib lugeda The Prodigy “Experience” ja The Chemical Brothers’i “Dig Your Own Hole” albumeid, mis ei olnud küll otseselt trumm ja bass, kuid mõjutasid breakbeat’ide ja tempokate lugudega selle muusikastiili juurde liikumist. Mäletan, et üks esimesi nö out of this world trummi ja bassi lugusid oli minujaoks Raul Saaremetsa juhitud saates Vibratsioon kõlanud Ed Rush & Optical “Alien Girl”. Mõni aasta hiljem kõlas ka minu enda tehtud üks esimesi trummi ja bassi lugusid seal saates – kindlasti algusaastate üks meeldejäävamaid hetki, kui me terve perega raadio ees istusime ja lugu kuulasime. Kogu see funky techstep liikumine andis minu jaoks suure tõuke ja uue suuna kuhu liikuda.

Trumm ja bass on üks nendest stiilidest, millel on palju erinevaid tahkusid, nii vihaseid kui ka emotsionaalsemaid, millega erinevatel aegadel end laadida.

Ma tunnen, et see on rütm, mille järgi minu elu tantsib paremini kui mõne teise stiili puhul (kuigi techno on väga tugevalt kannul). Lisaks andsid inspiratsiooni ka kõiksugused peod ja tehasereivid (Kalinin, Tselluloos, Polymer jne), kuhu sai end võltsitud õpilaspiletiga smuugeldatud ning paar aastat hiljem juba legaalselt koos õllepudeliga sisse marsitud. Good times!

Mida trummi ja bassi võõras inimene sellest stiilist teadma peaks, et kõigutada eelarvamust või stereotüüpi sellest, et see on ainult niiöelda agressiivne “osside” muss?
ROLAND: Heh, esimest korda kuulen sellisest eelarvamusest. Kui ma üles kasvasin, siis võeti trummi ja bassi kui underground muusikat, millest paljud inimesed ei olnud üldse kuulnudki. Võib vist öelda, et tol ajal oli see hipsterite muss isegi.

Teismelisena mäletan, et dnb- ja jungle-pidudel käisid ainult kõige lahedamad ja ilusamad inimesed. Mingil hetkel aga sai sellest üldsuse silmis narkomuusika. Ka siis pidi eelarvamusi ja stereotüüpe kõigutama.

Nüüd, kui seda populaarsetes raadiojaamades mängima on hakatud, on sellest saanud võibolla “osside” muusika, kuigi mina seda nii ei kategoriseeriks. Trumm ja bass on tänapäeval nii suureks kasvanud ja laiale valgunud, et raske on kaitsta seda kui tervikut. Selles stiilis on nii palju ilusat, sügavat, musikaalselt, mõtestatut, aga samas ka tohutult müra ja ebakõlasid. Ma usun, et oma mitme tahuga on trummil ja bassil absoluutselt igaühe jaoks midagi, peab lihtsalt avatud olema sellele.
MIKK: Trumm ja bass on nagu üks suur püramiidskeem, iga inimene leiab sealt alamžanride hulgast oma valutu lõksu. Seda peab oskama kuulata ja sukelduma hingega sinna sisse. Paljudes muusikastiilides on äärmused olemas, leidke ise enda lemmik.

Kes on pigem teie koosluse kuulaja? Olete üldse mingit sihtgruppi teadlikult enda jaoks määranud?
ROLAND: Mulle on jäänud mulje, et enamjaolt kuulab meid vanem generatsioon elektroonilise muusika sõpru, kuna see saund meenutab rohkem seda, mida tehti 10-15 aastat tagasi. Vaikselt on hakanud noorem generatsioon ka peale kasvama, kes hindavad rohkem kvaliteetset muusikat ja mitte seda EDM-i lärmi, mis praegu popp on. “Ossi”-pidudel me ei mängi, seega nemad meie sihtgrupp ei ole, hehee.
MIKK: HeadRead kooslusena on meil üldiselt 25+ vanuse sihtgrupp ja mängime kindlatesse piiridesse. “Ossi” peod on muidugi liiga karmilt öeldud. Planeedina mängin meie koosluse piiridest väljaspoole trummi ja bassi ning kindlasti mahub sinna veidike popimat ja “träänsimat”, kuid sealgi on mul omad limiidid seatud. Väga palju oleneb peost ning asukohast. Mina mängin, hähh!

Äkki annate mingi ülevaate enda vaatevinklist – milline on trummi ja bassi maastiku hetkeline olukord Eestis?
ROLAND: Kuna palju lahedaid klubisid ja lokaale on kas omanikke vahetanud või kinni pandud, siis trummi ja bassi üritusi toimub hetkel vähe.

Selle eest aga on Eestis väga usinasti muusikat hakatud tegema ja uute artistide pealekasv on hea.

MIKK: Andekaid produtsente, kellel kõrva peal hoida, on päris suur peotäis: Bone, Sound in Noise (S.I.N), Mean Teeth, Modest Intensions, Cartoon, Pen, Thing, Keldri kru (Eku, Käärkäsi, Audioholic), Definate, Inztance, Coverk & Byte, Insect, Emptysight, Demie, Rusty Mustard, N4M3 jpt.

Milline muusika teid veel kõnetab? Millise muusika mõjutusi teie loomingust veel kohata võib?
ROLAND: Sellest ajast saadik, kui isa mind 97’ndal aastal Michael Jacksoni kontserdile viis, olen meeletu Jacko fänn ja see ei muutu ilmselt kunagi. Lisaks sellele kuulan selliseid artiste nagu OTT (mitte Lepland), Global Communication, Orbital, Nor Elle, RJD2, Ulrich Schnauss jpt. Väiksena kuulasin ka palju vana kooli hardcore’i ja reivi mussi. OTT on mind ilmselt produktsiooni mõttes kõige rohkem mõjutanud. Tegemist on ühe muusikalise geeniusega Inglismaalt. Aprillis annab ta muuseas Helsingis laivi, soovitan soojalt.
MIKK: Ära varasta mu stoorisid Roland… Mind viis isa 1998 aastal linnahalli Prodigy kontserdile ja paar nädalat hiljem toimus samas kohas Scooter’i kontsert. Nende kahe peo kohta kokku võiks öelda Smack my Rave up. Olin juba eelnevalt elektroonilisele muusikale käe andnud ning need peod kinnitasid ka minu kannad lõplikult sinna külge. Olen ka mingil peroodil natukene metal’it kuulanud ning Trance Deliverance pidude aegadel sai tänu mu melomaanist naabripoisi mõjutustel palju goa trance’iga end seotud. Kui rääkida artistidest, siis Astral Projection on mulle andnud sündid ja Ed Rush & Optical ning Anthony Rother on tugevalt mu basside maitset  kujundanud. Üldiselt ma ühelegi muusikastiilile kätt ette ei pane, niikaua kuni minu aju defineerib seda piisavalt heaks, et kuulata. Olgu siis tegemist techno, kantri või ambient’iga, siis kõikidel stiilidel on kuskil olemas head, mõjutavad küljed.

Andke paar enda läbi aegade lemmikut lugu.
ROLAND: Kogu Michael Jacksoni diskograafia, N-Trance “Set You Free”, Baby D “Let Me Be Your Fantasy”, Global Communication “Alpha Phase”
MIKK: The Crystal Method “Get Busy Child”, Makai “Beneath the Mask”, Sasha “Mongoose”, Break Machine “Street Dance”

Minnes nüüd köögipoolele – kuidas valmivad teie träkid?
MIKK: Kui me koos produtseerima hakkasime, siis mina olin olnud juba pikalt Logic’u peal ja nüüd viimane aasta otsustasin programmi vahetuse kasuks ning tehtud otsus oli enam kui õige. Nüüdne kogu produtseerimine toimub nii HeadRead’is kui ka minu enda muudes projektides, programmis nimega Ableton Live.

Kasutame palju stuudios enda lindistatud saunde erinevate kõlainstrumentide ja tavaliste kodust leitavate instrumentidega (köögipoolel potid, pannid, kausid, lusikad, noad). Lisaks viimasel ajal oleme field recording’uga jälle tegelema hakanud ning uutes lugudes võib kindlasti kuulda väga sürre ja abstraktseid saunde.

Vahel tuleb ette ka päevi, kus otseselt lugu ei tee, vaid toodame erinevate raud- ja tarkvaraliste süntidega materjali, lindistades sealt kõikvõimalikke veidraid helisid, häid basse jne, et hiljem see kõik tükkideks lõigata ning lugudesse istutada. Produtseerimisel jälgime ikka kuldreeglit “kui sagedusi ei lõika, siis lugu ei külva”.
ROLAND: Viimasel ajal oleme proovinud salvestamisi ja saundide genereerimisi teha üksi, et stuudio aega mitte selle peale raisata. Hiljem kuulame muidugi koos kõik üle ja valime parimad välja.

Kas teil on tehnilise poole pealt mingeid eesmärke seatud, kuhu tahaksite jõuda?
MIKK: Roland võiks ksülofoni lõpuks selgeks õppida, sel juhul oleks tehniliselt meie bändil lagi ees. Hetkel vist magister käsil juba?
ROLAND: Jep, ksülofon on puudu.headread3Kas olete pigem tehnilised loojad või pigem vaimsed/emotsionaalsed? Äkki on üks teist üht ning teine teist? Rääkige täpsemalt, milline on teie sünergia just loovprotsessis.
ROLAND: Raske öelda. Kui valimata ei tohi jätta, siis pigem oleksin mina rohkem vaimsem pool ja Mikk tehnilisem. See tuleneb juba sellest, et tema on kauem ja sügavamalt tehnilise poolega tegelenud.

Viimasel ajal muidugi müksan teda aina tihemini arvuti tagant ära, et ise mingit algoritmi proovida. Mina olen ka see, kes pidevalt köögivahelt jookseb potid-pannid näpus, et midagi lahedat jälle salvestada.

MIKK: Meil on jah välja kujunenud kuidagi kordamööda produtseerimine, iga ~10-15 minuti tagant on “puldi” vahetus, või siis kõrval istudes paneme asju kirja ning hiljem võtame kokku ja muudame. Olen kohati isegi liiga tehniline ning võiks veidi orgaanilisemalt asjadel minna lasta, kuid samas, kui ekvalaiser karjub muudatuste järgi ning instrumendid on liiga kuivad siis tuleb koheselt reageerida ja kõik asjad omavahel kokku liimida.

Produtsentidel ei tohikski olla muusika tegemisel väga sarnaseid omadusi, erinevad oskused annavad kokku ägedama tulemuse. Üksinda ma kindlasti ei teeks selliseid lugusid.

Teil ilmus EP pealkirjaga “Proximo” ja lisaks sellele üks ilus valge vinüül. Rääkige lähemalt.
ROLAND: EP idee tuli kusjuures ühelt Iiri plaadifirmalt, Absys Recordsilt. Plaadifirma boss võttis meiega ühendust ja küsis, kas oleksime nõus tema label’i alt EP jagu muusikat välja laskma. Lugude valiku tegi tema ja nimi sai selle loo järgi, mis talle isiklikult kõige rohkem selle EP pealt meeldis. Lugusid sai sinna peale 4, kõik lood trummi ja bassi mõttes väga erineva stiiliga: “Proximo” – nimi tuleneb filmist “Gladiaator”, millest see lugu ka tugevalt mõjutusi sai; “Chopper” – 80’ndate action-filmidest inspireeritud klassikaline dnb; “The Unknown” – EP kõige tumedam lugu, mis oma stiililt ja ülesehituselt sarnaneb sajandi algusest pärit dnb-ga; “Gravity” – puhas võnkuvate bassidega aerodünaamika.
MIKK: 2015. aasta lõpus andsid eesti trummi ja bassi pioneerid Dzheimz & Ninja uuesti välja nende 2000. aastal ilmunud “NewDancebeat” albumi ning küsisin neilt peale seda ühte enda lemmikut lugu, Vartat, sealt plaadilt remiksimiseks. Läks pea aasta mööda, kui remiksi lõpuks ära viimistlesin ning neile üle andsin. Lugu meeldis neile nii väga, et D&N otsustasid uue vinüülisingli välja anda. Kuna plaadi teisele poolele oli ka lugu vaja, siis pakkusid nad, et me võime remiksi teha nende klassikalisest “Karjala” loost. Ainuke konks oli see, et loo valmimiseks anti meile aega vaid nädal ja kogu vinüül, koos mixdown’i ja master’iga pidi purki saama selle lühikese ajaga. See oli seni meile üks suurimiad väljakutseid, kuna lisaks sellele, et pidime ajanappusega võitlema, on “Karjala” üks parimaid ja kuulsamaid Eesti trummi ja bassi lugusid. Imekombel õnnestus meil see remiks valmis saada kõigest kahe päevaga. Plaadid said pressitud Tartus ning eksklusiivselt ainult 100 käsitsi nummerdatud koopiat, mis kõik väga kiirelt läbi müüdi. Nüüdseks on seda võimalik ainult digitaalsena osta erinevatest interneti poodidest ja meie Bandcampist.
ROLAND: Oleks vaid 13-aastane mina kunagi teadnud, et 16 aasta pärast ilmub valge vinüül, millel on minu remiks Dzheimz & Ninja “Karjala”st. Poleks ilmselt uskunud.

EP "Proximo" kujunduse autoriks on Jakub Kotylak

EP “Proximo” kujunduse autoriks on Jakub Kotylak

Milline plaan tulevikuks?
ROLAND: Leida võimalikult palju aega muusika tegemise jaoks. Hetkel peame tikutulega neid vabu nädalavahetusi taga ajama, et stuudiosse saaks istuda. Kevadeks planeerime väikest bändilaagrit ka.
MIKK: Proovime ületada enda eelmist aastat ehk siis rohkem kui 1 lugu kuus. Kindlasti jahime natuke suuremaid plaadifirmasid ja pushime enda asju võõrastesse plaadikottidesse. Ühel hetkel jõuame kindlasti ka albumini, kuid sinna pürgimiseks tuleb veel erinevate EP’dega trepiastmeid ehitada. Mõned singlid ja remiksid on meil lisaks veel järjekorras ootamas, kuid hetkel veel vara rääkida.

Kus teid lähiajal kuulda saab?
ROLAND: Märtsi lõpus Tallinn Music Week’il.
MIKK: Mõned kinnitamata peod ka hetkel kalendris kirjas. Tasub meie Facebooki lehel silma peal hoida, värskeimad uudised tulevad alati sinna.

Lõpetuseks – Mikk, milline on Sinu seos laulja Mikk Saarega?
MIKK: Meile mõlemale meeldib Tanja Mihhailova.

Fotod: Mark Slavin