Darja Popolitovat võib julgelt nimetada kodumaa üheks unikaalseima käekirjaga ehtekunstnikuks. Tema loovtöö on sügavalt kontseptuaalne esitades vaatajale provotseerivaid küsimusi ning lahates ühiskondlikke sotsiaal-kriitilisi teemasid. Nii avas Popolitova ka oma doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluval teisel isikunäitusel ksenofoobia, seksismi ja eakate üksinduse teemasid läbi alter ego ehk nõid Seraphita, kes pakub lahendusi Eesti ühiskondlikele probleemidele.

Intrigeeriva looja mõttemaailma täna põikamegi ning lubame ka nõid Seraphital anda vaatajatele nõu, kuidas vabaneda seksismist ja LGBTQ+ inimeste diskrimineerimisest; kuidas integreerida ennast ühiskonda; ning kuidas saada lahti üksindusest?

Kaunitel kunstidel on läbi aegade olnud roll olla ühiskonna valukohtade esile toojana. Oled läbi oma töö samuti käsitlenud erinevaid sotsiaal-kriitilisi teemasid ühiskonnas. Miks oled valinud oma meediumiks just ehtekunsti?
Huvitav, et rõhutad teatavat vastuolu ehtemeediumi ja sotsiaal-kriitiliste teemade vahel. Samal ajal, võib-olla, on mõnevõrra ootamatu teada saada, et nende vahel pole põhimõttelisi vastuolusid. Kuna kuulun kaasaegse ehtekunsti põlvkonda, pole selliste teemade käsitlemine selles kunstikeskkonnas midagi uut. Üks kunstnik teeb avaldusi, viidates materjalide kultuurilistele tähendustele. Teine võib tekitada küsimusi käsitöö/craft distsipliini kohta. Kui sotsiaal-kriitilisi teemasid käsitlen, tähendab see seda, et ehe on selleks võimeline ning kunstnikuna näen ehetes selleks potentsiaali.

Selgitaksin lühidalt ülaltoodud mõistet. Kaasaegne ehe kui distsipliin, mis tekkis 60ndate paiku, oli omamoodi dissidentliku kunsti suundumus, mis hakkas flirtima ehete pika ajaloo jooksul kujunenud väärtustega — mängima nendega, tegema nalja ja venitama eri suundades.

Selfie koos “Body Trigger” kaelaehtega
; kumm, hõbe, tekstiil, ametüst; 
2020

Tegutsed kontseptuaalse kunstnikuna luues ainulaadseid kunstitöid ning ühtlasi oled laiemale tarbijaskonnale välja arendanud ka ehete seeriad “Echo”, “Transcrystal”, “Kliv” ja “Plekk”. Kumb suunitlus on Sulle endale omasem ja hingelähedasem – unikaalsed kunstitööd või laiemale tarbijaskonnale mõeldud ehteseeriad?
Ma vajan neid mõlemaid, selleks et mul oleks huvitav, uudne ja ühteaegu rahulik ja tuttav. Psühholoogilisel tasandil on seeriaehete valmistamise protsess seotud meditatsiooni ja rahuga. Kui stuudios nendega tegelen siis puhkan kontseptuaaltootmise intensiivsusest ja emotsionaalsusest.

Kunstitegemine nõuab palju emotsionaalseid resursse. Kunstnik peab olema stressile vastupidav ja sageli seisma silmitsi tundmatuga millel pole garantiid. Kuigi iga näitus on tuletatud eelmistest temaatilistest ja esteetilistest otsustest, on näituse tegemine uue maailma loomine — sellise mis oleks mitte ainult vaatajale vaid ka endale kui kunstnikule üllatav. Tuleb värske pilguga, tunnetuslikult ja emotsionaalselt — skaneerida, kaardistada ja segada elusituatsioone kokku nii, et elemendid sulaksid kontseptsiooniks kokku.

Nagu ei saa kogu aeg olla armupalavikus — otsida uues partneris enda veetlevusele tõestust — olla ebakindluses ja adrenaliinis — ei saa ka pidevalt olla näituse palavikus. Sest see on väsitav. Lõpuks vajad midagi mis on muretu, kergemeelne, rahulik ja trööstiv.

Kus jookseb Sinu jaoks üldse piir kunsti ja toote vahel?
See on minu jaoks huvitav kuna tõstsin just selle küsimuse 2019. aasta iTouch Store näituse ajal: kuidas moodustuvad meie kiindumused objektidesse, sealhulgas tarbimistoodetesse? Millises suhtes on nad oma keskkonnas? Kas saaksin kasutada mitte olemasolevat keskkonda vaid selle mille ise välja mõtlesin? See, et meediapildid vormistavad meie poolehoide, meelitavad unistustesse ja fantaasia-maailma — pole midagi uut. Näiteks Jean Baudrillard oli filosoof kes oma mõtisklustes inimeste suhteid meediaobjektidega raamistas.

Kunstiobjektid ja tarbimisobjektid pärinevad materiaalsest maailmast. Need samad aga ühendavad meid millegi immateriaalsega. Asjad on kanalid. Me projetseerime neile oma ootused. Näiteks ehtele seda, et ta ütleb meie kohta midagi visuaalset, et kaitseb kurja silma eest, et teavitab teistele meie sotsiaalsest staatusest jm.

On tavaks eristada poe külastamist galerii külastamise kogemusest. Samas võib emotsionaalsel tasandil olla erinevus üsna ebamäärane: mõlemal kogemusel võib olla sarnane retoorika ja visuaalne rida. Müügi-, nagu ka kunstistrateegiad on sarnased legendi ja konstrukti kujunemisele. Minu praktikas võib see piir samuti muutuda hägusamaks. Näiteks eksponeerisin enda ehteid iTouch Store näitusel toodetena — koos reklaamteksti ja videoga.

iTouch Store, 2019:

 

Ent ometi on justkui kõik ehtedisainis nähtud ja kontseptuaalset kunsti väga keerukas luua. Kui raske on Sinu jaoks eristuda teistest tegijatest ning kuidas Sa seda oma töös teed?
Jah, ehtedisaini puhul, eriti mis on ühest kultuuriruumist pärit, võib tunduda, et kõik on omavahel natuke sarnane. Ma märkan kuidas Eesti disianitarbija enamuselt eelistab skandinaavialikku, minimalistlikku, hoolitsetud disaini. Aga miks? Sellepärast et less is more, sellepärast et Bauhaus, sellepärast et särtsakas ja maitsekas Vene juust kuid ajatu Eesti klassika Eesti juust. Viimane näide on pärit toidupoelettide juustudiskursusest ehk pakendite disainist.

Ehtedisainis sooviksin näha rohkem protokollivastaseid näidiseid — maksimalistliku, art brut’iliku, veidrat, DIY ja turumaitsest vabamaid käsitlusi.

Mainisid oma küsimuses ka kontseptuaalset ehtekunsti. Usun, et selles kunstivaldkonnas ideid alati leidub. See on iseendale ja sellele kontekstile milles ta sünnib, reflekteeriv kunstiala.

Selleks et eristuda, tuleb kloonimisest loobuda. Inspireeruda võib, aga mitte varastada.

Teiseks, oleks hea hirmust mitte meeldida lahti saada. Seejärel oleks vaja teha, teha, teha; korrata, korrata, korrata seni kui kõik mõistavad, mis su point on. Ühest korrast ei piisa. Olen üsna kindel, et kõikidel kes millegagi eristuvad, esimesel korral välja ei tulnud. Mida on nad teinud — leidsid endas jõu uuesti alustada: üks, kaks, kolm, neli ja isegi viis korda.

Kas unikaalsuse taotlus on Su jaoks eraldi eesmärk või midagi, mis tuleb loomulikult töö käigus?
Kunagi oli unikaalsus minu jaoks kriteeriumiks. Samas olen ajaga aru saanud, et unikaalsuse tähendus on üles paisutatud. Selles suhtes meeldivad mulle kunstniku, kunstikriitiku ja minu juhendaja Raivo Kelomehe mõtted tema doktoritööst: “Tehke lihtne katse: looge nimekiri neist omadustest ja käitumistest, mis eristavad teid teistest, mis moodustavad teie individuaalsuse, erisuse. Selgub, et neid pole just palju ning seda individuaalset ja vaid endale kuuluvat võib lähemal vaatlusel märgata ka teiste juures.” (lk 177-178) Sellest lähtudes, tundub, et unikaalsusest oleks kohasem rääkida kui omaduste kombinatsioonist ning kordumatute elementide kogumist.

Kuigi kuidagi oleks vaja asju klassifitseerida. Tegelen oma veebilehe ümber ehitusega ning otsus, kuidas endi disaini-, ja kunstiehteid ära jaotada, on olnud valulik kuna kõik on ju tööd. Arvan, et loobun lõpuks sellest hierarhiast ja hakkan nimetama neid mingite umbluu terminitega. Võib-olla lihtsalt trükin lambist ühe kohta näiteks: ÜooEWüf..h&& (kunst/unikaalne), ja teise kohta 0o_oo+%+!Q (disain/seeria).

Selles suhtes tulevad mulle ka suurepärase kuraatori ja ehtekunsti raamistava kirjaniku Kellie Riggs’i mõtted Interneti rollist ehete kategooriate nihkumisel. Ta rõhutab kunstniku digitaalse kuvandi ja visuaalse kommunikatsiooni rolli kunsti- ja kommertsehete võrdsete positsioonide loomisel. Internet ei hooli enam neist kategooriatest ja nad võivad seal hägusamaks muutuda.

Hõbedast 3D prinditud sõrmused näituselt “Can You Feel It?”; Vasakpoolne sõrmus: “@oo&17kü”; Parempoolne sõrmus: “(^ö+piUo”

Oled auhinnatud ehtekunstnik, osalenud näitustel üle maailma ning Sinu tööd on kriitikute poolt hästi vastu võetud. Kas oled ka ise enamasti rahul?
Noh, tegelikult, kriitikat leidub erinevat… Olen pärinud tundliku närvisüsteemi, üles kasvanud venekeelses perekonnas Eestis ning õppinud venekeelses koolis Ida-Virumaal. Sellest vaatenurgast võiks tõesti arvata, et mul läheb hästi. Kuigi pärast Sveta Grigorjeva kõnet Kadrioru lossi roosiaias tundus, et kui oleksin eestikeelne mees-kunstnik, siis mu karjäär oleks võinud kulgeda lihtsamini. Sveta rääkis palju asju mis raputasid mu hinge. Kommentaarid ERR portaalis raputasid veelgi rohkem. Üritan aga ikka enda elus vähem ideaale tekitada, et mitte neis pettuda. Kuigi see ei tule mul alati hästi välja sest tegelikult kardan olla kunstnik — kardan, et selline eluviis võib mind ära hävitada.

Rääkides stereotüüpidest… 2015. aastal andsid välja oma magistritöö ja 12-osalise ehete kollektsiooni “ANDROGYNY: JEWELLERY BEYOND GENDER” mis, käsitleb soolisi konstruktsioone. Kui oluline on defineerida ehte kandja sugu luues ehet? Kas see peaks üldse enam tänapäeval olema defineeritud?

Niikaua kui toetame soolisi stereotüüpe, senikaua sildistame neid, sh ehetega. Ja vastupidi, niikaua kui jätkame stereotüüpide sildistamist, senikaua ka toetame neid.

Kui midagi markeerime, siis see midagi muutub märgatavaks. Ja mida me märkame, seda toetamegi. Sarnane situatsioon on eesti-vene inimese stereotüüpidega. Venekeelne on särtsakas ja maitsekas, osaliselt seetõttu, et eestlased toetavad seda stereotüüpi ja seetõttu märkavad antud jooni tõenäolisemalt enam venelases kui eestlases.

Tulles soo juurde tagasi, on ehe paraku see, mis seda defineerib ning on aktiivne osaleja fenomenides soo ümber. Sellega seoses oleks minu ehteloits järgmine:

“Palun, Ehtejumal, võta mehelt võimalus luua endale naisest ehe — naisest mida ta ise ehib. Las naine teenib ise ja ostab ehteid, mis talle endale meeldivad. Kui väga soovida, siis annaks see mõlemale soole võimaluse ehtida üksteise keha võrdsetes annustes: naine mehe keha ja mees naise keha. Lisaks kui naine saab võimaluse kaunistada mehe keha, siis võib-olla laieneb meeste mansetinööpide ja kellade arsenal käevõrude, kaelaehete ja kõrvarõngasteni.”

Ehe on midagi enamat kui lihtsalt ese, kuid see on ka lihtsalt ehe — see peaks olema lõbu, fantaasia, fiktsioon ja inspiratsioon. Ehtel kui materiaalsel ainel pole sugu. Teemantil, mis on naiste parim sõber, seda pole — see koosneb grafiidist. Kuid peale grafiidi koosneb teemant ka inimlikest veendumustest, mis on konstruktsioonid.

Võib-olla üllatan teid oma lapselikkusega, aga siiski, kui näeme Valitsuse liikmeid, kes pole riietatud mustvalgetesse pingviiniülikondadesse ega kanna ainult abielusõrmuseid (lähtun puhtalt enda peast stereotüüpsest ettekujutlusest), vaid kunstnike töid või midagi enda poolt meisterdatud, siis võiksin arvata, et Eesti ajalugu on õnnestunud. Veelgi parem, kui Valitsus võtaks stiilinippe fantastiliselt kunstnikult Pire Sovalt.

Kahe sõrmuse 3D visualisatsioon virtuaalsel näitusel “Can You Feel It?”
; Asukoht: Balti Manufaktuur;
 Koht: Virtual Destination by Adorno (London Design Festival); 
Kuraatorid: Kai Lobjakas ja Anne Vetik

Ent siiski luuakse peamiselt naistele mõeldud ehtekollektsioone. Miks see nii on?
Ehe vaatab maailma kultuuri silmadega. Mees kui funktsionaalne ja mobiilne. Järelikult on talle samasugused ehted — käekellad, näiteks. Frivoolsele ja emotsionaalsele naisele on omakorda läikivad nipsasjad, et oleks kaugemalt näha meeste poolt kaunistatud keha.

On inimesed, kellele sellised soolised mängud huvi ei paku. Nad kas ei osale selles ja on neutraalsed või kannavad ehteid kui kontra-argumenti. Ja see on huvitav sest ehe kui identiteedi tuunimise tööriist võib nii sugu rõhutada kui ka lammutada.

Usun, et maailm liigub aktsepteerimise poole. Me areneme psüühiliselt ja emotsionaalselt, solvume, kardame ja vihastame vähem kui varem. Milliseks ehe muutub igas teistsugususe aktsepteeritavas ühiskonnas? See hakkab teistele tuleviku probleemidele reflekteerima — näiteks ökoloogilistele.

6. juulil toimus Sinu doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva teise isikunäituse „Maagiline leviala” eelretsenseerimine. Kuidas läks?
Retsentseerimine on suhteliselt akadeemiline protseduur kus igaüks mängib oma rolli. See on omaette etendus kõigi sellega seotud emotsioonidega. Mida olen sellest kogemusest õppinud, et: 1) alati vaata publikule silma: ära räägi laega; 2) kiida oma kriitikut: ära loo endale vaenlast.

Kas jäid lõpptulemusega ise rahule?
Noh muidugi mitte, endas leidub alati vigu, defekte. Soovin kommunikeerida kunstnikuna oma ideid hästi ning kui avastan, et see oleks võinud olla parem — muutun kurvaks.

Näitus käsitles ksenofoobiat, seksismi ja eakate üksinduse teemasid. Taaskord valisid väga kontseptuaalse lähenemise ja teema, et mõista kuidas ehetega taktiilne interaktsioon mõjutab vaatajat läbi video meediumi. Ühiskonnakriitilisus on justkui Su inspiratsiooni allikaks. Kuidas ise seda näed?
Ma ei tea kui palju või vähe peaks olema legitiimsust sellistest või muudest sotsiaalsetest probleemidest rääkida. Otsustasin kaasata näitusele just neid teemasid pinge, mitmetähenduslikkuse, emotsionaalsuse ja eetikaga seotuse tõttu. Teisisõnu, otsisin lahendamiseks mõnda konflikti. Sest see on see mida maagia (kasutasin viimase näituse puhul maagilis-stilistilisi elemente) teeb — lahendab spetsiifilisi probleeme.

On muidugi mugavam rääkida sealt kus sa ise oled olnud. Seepärast ksenofoobia teema tuli üsna loomulikult. Mis oli kõige huvitavam minu jaoks, et kui näituse retsentseerimisel tutvustasin seda tööd eestikeelsele publikule, oli mul üsna piinlik sest tekkis tunne, et ma justkui kaeban (olles ise venekeelne). Homofoobia teemadega oli mul sidet läbi magistritöö uurimuse, mis tegeles androgüünsuse ja soo mõtestamisega üldiselt. Üksinduse teemani jõudsin läbi ehtemõtlemise. Esimesena tuli mõte kasutada merest leitud kivi talismani valmistamiseks. Kuid talismani eesmärk tekkis hiljem.

Tasub lisada, et probleemide sügava uurimise asemel oli tegemist rohkem nende identsifitseerimisega. Samas pean neid endiselt tähelepanu väärivateks kuna 1) nad on emotsionaalsed ja 2) on päevakohased. Selles veendusin näituse külastajate intervjueerimise ajal — kuidas üksik, immigrant, venekeelne või queer-inimene vaatab neid videosid ja räägib, et see kaasab teda, et tal on kahju või häbi, naljakas või vaimustav.

Kuidas üksindusest lahti saada, 2020:

 

Sinu näitusel pakkus nõid Seraphita lahendusi ühiskonnas aktuaalsetele probleemidele kombineerides nõiduslikult ehteid digitaalsete lahendustega. Intrigeeriv idee, kummastavalt hüpnotiseeriv lõpptulemus. Kuidas jõudsid sellise kontseptsioonini?
Maagia kui näituse raamistik oli kujuteldav keskkond millesse ehted kutsusid mind osalema. Nõid Seraphita on nende suhete kaasnäitleja. Suhete, mis hõlmasid manipuleerimist käte, naha ja žestidega.

Maagial on näitusel nii vormi kui ka tööriista roll. Vorm, sest maagilist tunnet saavutatakse stilistiliste võtete, välimuse ja konfiguratsiooni kaudu. Ja töörist, sest sellel on eriline funktsioon. Selle funktsiooniks on laiendada peategelase Seraphita võimet ja modifitseerida ehete tavapäraseid omadusi.

Minu enda isiklik seotus maagiaga soodustab ka asjaolu, et olen ehtekunstnik ja ehetel kui maagilistel esemetel on oma ajalugu. Peale kasulike ja ratsionaalsete omaduste on ehetel ka maagilised ja rituaalsed omadused, mis on sageli seotud ehete materjali ja sümboolikaga.

Samuti paelub mind huumori aspekt maagiliste ja ühiskondlike motiivide kombinatsioonis; äratuntav esteetika, küünlad ja meeleolu. Kuid video-perfoomansid mida külastaja vaatab, ei ole seotud ühegi traditsioonilise rituaali, religiooni ja kultuuriga. Selle asemel võivad videod meenutada Youtube’i žanre ja nõiakanalite esteetikat. Seega on publik korraga ette valmistatud ja ettevalmistamata.

Kuidas integreerida ennast ühiskonda, 2020:

 

Kiire kõrvalepõige, kas Sa päriselt usud maagiasse?
Maagilistel rituaalidel on tihtipeale väga praktiline funktsioon — anda inimesele enesekindlust ja usku endasse/millegisse. Eneskindlus on iga inimese väga oluline komponent. Seetõttu võin öelda, et usun, et rituaalid võivad inimestel töötada. Kuid leian, et mul on raske uskuda rituaalide tõhususse, mida ise sooritan, näiteks Maagiline Leviala näitusel. Sest mul ei ole nii palju enesekindlust kui esoteerikutel. Olen pidevalt kahtlev kunstnik. Kahju kedagi ära petta, aga enamasti ei kasuta ma maagia vaid kunstikeelt — metafoori keelt.

Ehk siis, ehete maagilisse võimesse usud siiski? Sellesse, et ehe võib sisendada kandjasse enesekindlust või mingit muud illusoorset mõõdet?
Absoluutselt, ehetel on meie elu kogemuste tuunimise võime. See modifitseerib meie keha ja visuaalse-sümboolsete koodide läbi vormistab meid sellisena kellena soovime olla. Mulle meeldib antropoloogi Ted Polhemuse arvamus, et väliskestasid deklareerides küsime endalt — kuidas saaksin leida minusuguseid? Samal ajal soovime olla ainulaadsed ja erilised. Sellest soovist moodustubki vajadus oma keha kaunistamisele.

Kehaosi märgistades suudab ehe nii varjata kui ka paljastada isiksuse elemente. Sellest järgneb see, et ehted võivad soodustada petliku välimuse kujundamist ning selles mõttes võib ta olla illusoorne. Samas, oma keha märgistades, võib ehe vastata sisemistele veendumustele ja tungidele, mis on elu jooksul muutlikud. Selles mõttes on ehted võimsad, kantavad märgid, mis kohanduvad pidevalt meie välimusega, sõltuvalt isiksuse prevaleerivatest maailmavaadetest.

Sinu doktoritööga seoses kummitab mind küsimus, kas said siis teada, kuidas mõjutab ehetega taktiilne interaktsioon vaatajat läbi video meediumi?
Mind huvitab ehe kui näituse objekt. Ehe on omakorda mõeldud kehal kandmiseks. Samas kui ta on eksponeeritud klaasi all või kinitatud ständi külge, piiratakse külastaja tajumismeelt vaid nägemismeelega. Ehtekunstiajaloos on olnud näitused mis meelega pakuvad vaatajale ehteid puudutada. Lisaks eelmisest põlvkonnast kunstnike panusele, on mulle aga huvitav püstitada enda hüpoteetilist uurimusküsimust teistmoodi: mis siis kui ehte representatsioon on võimeline tekitama rohkemat kehalist läbielamust kui ehe ise? Mis juhtuks kui ma näitaks pisikest ehet ekraanil ühe-meetrisena või liikumises ja kehaga suhestumises — sellisel viisil nagu seda üldjuhul ei näidata? Näiteks väljamõeldud situatsioonides — sõrme prossinõelaga veristades, silitades nahka eesmärgiga saada lahti digitaalsest prügist enda peas jm.

Saan näitusekülastaja kogemusest aimu läbi intervjuu paroodia. Sealt saan suure osa vahetut infot edasi kasutamiseks: mitte ainult seni loetu kirjanduse analüütiliseks seostamiseks vaid ka loominguliseks lähenemiseks. Näiteks loomepeatüki kirjutamiseks: dialoogi-, luule- või muu žanri vormis. Kes teab … selle meetodi välja kujunemiseks on vaja aega — näitus lõppes alles juulis.

Seda mida olen selle käigus aru saanud on, et ehte representatsioon mõjub vaatajale nii kehalisel kui ka emotsionaalsel tasandil. Võtmefraasid mis vestluse käigust tulenesid on: elasin läbi; see meenutas mulle kuidas on tunda [mingit materjali või füüsilist kokkupuudet teisega]; meeldiv tunne; ebameeldiv tunne; kõditav; tundsin nagu see oleks minuga juhtumas; ASMR kogemus.

Minu isiklik arusaam nendest märksõnadest on see, et ehete dekoratiivsed, sümboolsed, materiaalsed ja kantavad omadused aktiveeruvad video keskkonnas erinevalt näituseruumis füüsilisest ekponeerimisest. Ehete kinemaatilise pildi tajumine on tingitud suuresti puudutusvõimalustest: mälestused puudutatavatest asjadest ja emotsioonid varasematest kombatavatest kogemustest. Ehetega videote vaatamise kogemust nähakse kui segu topoloogilistest, emotsionaalsetest ja sensoorsetest kogemustest — kui naermist, naudingut, kõditust ja muid sõnu sensuaalsest sõnavarast.

Kuidas saada seksismist ja LGBTQ+ inimeste diskrimineerimisest, 2020:

 

Käsitled puutemeele asendamist nägemismeelega, samas ehted on vägagi füüsilist laadi ning seotud mateeriaga. Kas füüsiliste toodete tarbimine mitte nende füüsiliste omaduste, vaid visuaalsuse põhjal, devalveerib ehte väärtust või mitte? Miks?
Virtuaalse ehte jaoks peab olema keskkond — kui ta on näiteks avatari osa (augmented reality näofiltrid) või 3D-visualisatsioon autonoomse meedia objektina (3D-skaneering või 3D-rendertatud fail) kuskil digitaalses näitusesaalis. Esimese puhul mõtlen persoonat mis on kommunikeeritud läbi videote, piltide, postituste, kommentaaride jne. Ehe kui online identiteedi kaunistus. Selline ehe võib pakkuda mitte monetaarset vaid isiklikku ja intiimset väärtust. Näiteks kui kaks inimest vahetavad enda nägusid Face Swap’i kaudu, et saada enda ja sõbra hübriidnägu. Sellised ehteliigid pakuvad isikuvahelist interaktsiooni — see muutub sotsiaalseks “lubrikandiks”.

Äärmiselt põnev! Kahjuks on Vent Space projektiruumis nähtud näitus „Maagiline leviala” on tänaseks läbi. Kuidas saaksid huvilised Su tööd siiski ka edaspidi kogeda-näha? On mõni näitus ehk veel tulemas?
Jah, täiesti olemas ja tulemas. 2021 aasta kavas on samuti isikunäitus Hobusepea galeriis mis algab 19. mail ja kestab kuni 7. juunini. Loodetavasti näen teid seal!

Hoia silma peal Darja tegemistel:
Facebookis
Instagramis
Kodulehel