Sandra LeushinaHelilooja ja muusik Maarja Nuut avaldas augustis oma kolmanda sooloalbumi “Hinged”, mille esitlus toimub 19. septembril Sveta Baaris. Tähendusrikka pealkirjaga kauamängiv sündis spontaansetest helikatsetustest ja kujuteldavatest kohtumistest lahkunud sugulastega. LP pealkiri sümboliseerib ühendusi mineviku ja tuleviku vahel, kus sõna “hinge” tähistab inglise keeles ühendust, mis elemente koos hoiab. Kõik plaadil kõlavad lood on kirjutanud ja produtseerinud Maarja ise ning kolmel lool teeb ta koostööd Šveitsi avangardse jazzitrummari Nicolas Stockeriga. Lood on miksinud Evar Anvelt ning masterdanud Rafael Anton.
Värske kauamängiv on pälvinud hulganisti rahvusvahelist tähelepanu – näiteks mängis BBC6 legendaarne saatejuht Mary Anne Hobbs oma mixis pala “A Scene”, samuti on BBC sagedustel kõlanud lugu “Kutse Tantsule”. Kui sellest veel vähe, siis rahvusvaheline muusikapress, täpsemalt Future Music Magazine, on albumit kirjeldanud kui “tekstuuride, toonide ning uudishimu rohket õnnestumist, mis avab Euroopa ühe novaatorlikuma artisti maailma”. Jagatud tunnustus on kahtlemata omal kohal, kuid milline on selle nõidusliku heliteose köögipool ning olemus muusiku enda sõnade läbi? Võtsin südameasjaks asja uurida.
Richard Foster, muusikaajakirjanik The Quietus portaalist kirjutas, et albumi “Hinged” näol on tegemist Sinu selle ajani kõige intrigeerivama teosega. Kuidas ise tunned, peab see paika?
Midagi nimme intrigeerivat ma loonud pole. See, kuidas keegi tõlgendab või järjestab minu erinevaid plaate, räägib rohkem selle inimese kohta kui mu muusika. Nii on ju üldse muusika kirjeldamisega ja seetõttu on mul tegelikult arvustuste lugemisega alati natuke keeruline suhestuda, ükskõik kelle loomingu kohta see käib.
Aga Richard iseenesest on mu üks lemmikuid, huvitaval kombel tajub ta alati kiiresti ära need mingid olulised aspektid, mille ümber olen helisid pununud. Kord juhtus ka nii, et ta ütles mulle midagi ja mõtlesin: “ohh, jaa, hea tabamus!”, ta jõudis minust justkui ette, see oli väga naljakas.
Millega oled enim rahul?
Olen rahul, et alla ei andnud. Mäletan, et protsessi viimase kolmveerandi peal hakkas materjal kuidagi kontrollimatult laienema ja kasvama igas suunas ning mul ei olnud lihtne teha otsust, et mis need läbivad elemendid peaksid olema ning kuidas kõik plaadikontekstis tervikuks siduda… Sest päris maailm on ju mõõtmatult mitmekesisem, kui vinüülile mahtuv materjal.
Millega ehk vähem rahul?
Vähem rahul võib olla igasugu tehniliste detailidega, sest plaaditegu käis käsikäes YouTube’i tutorialitega kuidas üht või teist asja teha ja nüüd kindlasti läheneksin mõnedele teemadele hoopis teisiti. Samas on albumil oma koha leidnud paljud nö õnnestunud viperused – suvalise mikriga suvalisel viisil ent kõige mõnusamal hetkel salvestatud improd, mis kandsid endas emotsiooni või mingit inspireerivat heli.
Kas Sul on ka mõned lemmiklood sellelt albumilt, miks just need?
Lemmiklugusid pole, iga pala on albumile saanud mingil põhjusel ja moodustab osa tervikust.
Muusikast rääkides tegelikult pea kunagi ei oska suhestuda “lemmik” kategooriatega või hierarhiatega. Mitmekülgsus on see, mis võlub.
Oled maininud, et tegu on mingis mõttes Sinu esimese päris soolo-albumiga, sest ka salvestamise taga seisid ainuisikuliselt, otsides õiget karakterit ja emotsiooni. On siit üldse võimalik veel tagasi minna ning kellegi teise kätesse seda protsessi anda?
Kindlasti. Kõik oleneb projektist ja eesmärkidest. “Hinged” kontekstis tundus omaette vabas tempos nokitsemine ainuvõimalik lähenemine, alles otsisin õigeid helisid. Mu enda stuudio ongi vast sobilik sellisteks isiklikemaks töödeks, suuremate akustiliste koosseisude salvestamiseks oleks vaja juba teistsuguseid tingimusi ja teadmisi. Väga olulist rolli plaadi kõlapildi tervikuks kujunemise juures mängis ka Evar (Evar Anvelt – toim.), kes kõik need sajad äraspidised träkid kokku miksis. Teinekord oligi see staadium kõige õpetlikum, sain aru, et mu visioon võis olla hea, aga mingi elementaarse produktsioonialase lünga tõttu ei tulnud näiteks vajalik esile ning siis korrigeerisin jooksvalt.
Kui protsessist rääkida, ehk pajatad lähemalt, kuidas albumi valmimine toimus.
See hõlmas üsna erinevaid lähenemisi. Mul oli mõne aasta jooksul sahtlisse kogunenud päris palju visandeid, pigem selliseid helilisi detaile nagu mingi harmooniajärgnevus, või rütmimuster või meloodia, ja nad siis ootasid oma aega. Näiteks “Mees, kes aina igatses” bassikäik ja meloodia tekkisid juba 2018. aasta jaanuaris… Ja siis eelmisel kevadel hakkasin läbi lappama seda sahtlimaterjali. Teisalt õppisin tundma oma modulare, mis samuti nurgas pikalt oodanud olid, ja sealt tuli teinekord algaja õnnele kohaselt põnevaid asju.
Kuna pilli valdasin siis veel viletsalt ning teadsin, et kõlavat materjali taasluua ei suuda, siis hästi palju salvestasin üles neid juppe, mis kõnetasid. Või ühel päeval mõtlesin, et okei, vaatan siis, mis see Abletoni drum rack on ja mis seal teha saab – mul oli mingi mõnusalt gruuviv fraas modularist, hea rütmiga, aga kohutavalt halva kõlaga heli – konvertisin selle Abletonis midimaterjaliks, alles jäid kõik rütmilised loksumised, aga helid asendasin trummiräkis. Nii sündis lugu “On vaja”.
Kas see plaat on pigem muusikaline katsetus ja sisemiste emotsioonide väljaelamine või ikkagi läbi mõeldud kontseptuaalne teos?
Arvan, et üks ei välista teist.
Aga kui mõelda instrumentidele, mida kasutasid, siis peamisteks märksõnadeks on modularid, häälega eksperimenteerimine ja vana elektrooniline orel. Hinged, teispoolsus ning oreli sakraalsus – on seal mingi märgiline seos, mida otsida?
Hea küsimus, et kui albumitegu oli juba poole peal, aga ikka näris tunne, et mingi oluline element on puudu ja et miks heli, mida kujutlesin sarnanes kõige rohkem oreliga? Viimastel aastatel on ilmunud palju väga head orelimuusikat ja orel on hetkel isegi trendi-instrument, kui nii võiks öelda. Seetõttu olin ka ettevaatlik sinna suunas vaatama, aga samas kui pooljuhuslikult sain teada, et minu ja Evari stuudio nurgas seisab suures mustas kastis vana Vermona orel, eks muidugi kiskusin selle kohe välja ja olin põhimõtteliselt esimestest klahvivajutustest üsna relvitu. “Vaheala valgus” on kokku lõigatud just tolleõhtustest aeglastest klimberdustest mil imetlesin pilli resoneerimist tihedate akordide mängimisel ja seda, kuidas elektrilise pilli hääl omasoodu vaibus.
Kindlasti seostub orel ka mingit sorti pühalikkusega ja võib-olla soovisin seda enda jaoks veidi lahti mõtestada, kasutan ju orelit seal väga erinevates palades, ka tantsulisemates. Teised helid, mis juba pikalt paeluvad, on igasugu kellad ja kellukesed ning sealtki peegeldub mu jaoks mingitsorti salapärast pühalikkust.
Muide mu stuudio Koplis asetseb ühe pisikese puukiriku kõrval, kust teinekord väga kaunist kellamängu kuuleb.
Album “Hinged” tundub isiklik heliteos – see kätkeb Sinu kallite lahkunute lugu, mis rullus Su jaoks lahti olles pärinud oma vanaema talu. Kui suurt tähendust omab perekond Sinu jaoks nüüd, peale nii emotsionaalset avastusretke?
“Hinged” selgroog pole minu jaoks perekonna lugu. Noh, et kui keegi otsib laulusõnadest viiteid perekonnakroonikale. Pigem peegeldab materjal süvenevat taju seostest ning sellest, et mina ei ole maailma muna või mida see üldse tähendab. Mõtestasin enda jaoks mitte ainult suhteid perekonnaga, vaid ka ümbritsevate inimeste ja keskkonnaga laiemalt.
Samas veetsid pea kogu lockdowni vana talu üles putitades. Võib eeldada, et kohtusid sel teel erinevate aja kihtidega. Milliseid kihte muusikuna ja inimesena läbi selle protsessi endas avastasid?
Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata, ehk võiks see välja kooruda erinevatest vastustest, mis siia kirja saavad. Eks muusikalised kihid kõlavadki ju albumil, mis sellest kauemaks pidama jääb, seda näitab tulevik.
Kuid üldiselt – mis arvad, mida mineviku tundmine meile annab?
Avaramat pilku, perspektiivi, aitab suhestuda olevikuga ja vaadata tulevikku.
Kui mõtled inimesele, kes võib-olla pelgab oma juurte avastamist või ei mõtle oma juurtele üldse, millest ta ilma jääb?
Mulle tundub, et kui on hirm või pole huvi, ju siis pole aeg küps. Selliste universaalsete inimlike teemadega tegeleme omal moel kõik, aga mis hetkel ja kuidas, see on väga individuaalne ja ma kindlasti ei hinda kedagi selle järgi.
Sa ei tundu just kõige edevam inimene olevat. Kas Sul oli keeruline midagi nii isiklikku laia maailma paisata?
Minu jaoks on muusikaline väljendus alati isiklik ja eks aja möödudes kujuneb ka mu helikeel võib-olla spetsiifilisemaks ja seetõttu isiklikumaks. Seepärast ei tunne ma, et “Hinged” album oleks kuidagi ekstreemsemalt intiimsem kui varasemad sooloalbumid. Kõhklused protsessi keskel olles puudutasid eelkõige helimaailma poolt. Mõned elemendid võtsid aega, et minuga kokku kasvada ja muutuda niiöelda loomulikuks väljenduslaadiks.
Ühes intervjuus oled maininud, et Sa ei tunne end muusika industry osana. Sinu meelest maailm ei vaja Sinu muusikat, Sina vajad muusikat iseenda pärast. Ometi võlub Maarja Nuudi looming nii paljusid kuulajaid üle maailma. Mis põhjusel ei tunne Sa end muusikamaailma osana?
Kindlasti ei samastaks muusikamaailma industry’ga. Need võivad käia käsikäes, aga lähtepunktiks saab siiski olla looming. See, et maailm ei vaja minu muusikat… Võib kõlada asjatult intrigeerivalt ning pole tegelikult eriti minulik väljendus.
Mu loometegevuse käivitajaks pole turunõudlus, vaid sisemine soov avastada ja alles seejärel seda võimalusel ka teistega jagada.
Kas tahaksid tunda, et oled osaks sellest tööstusest?
No eks ma tegelikult ju olengi, muidu ei kuuleks te mind pühapäeval Sveta Baaris oma värsket plaati esitlemas… Ja veel, unistan luksuslikust eluviisist veeta võimalikult palju aega muusikat luues, aga ei võta projekte, koostöid ja muud sellist vastu mingitsorti kasumlikkust silmas pidades. Asi pole selles, et ma ei mõtleks oma tegemisi läbi, vaid mida aeg edasi, seda selgemini tajun, mis on minu jaoks ja mis mitte. Ja selles ‘tööstuses’ saab ju tegelikult eksisteerida erinevatel viisidel, eks otsin mingit uutmoodi tasakaalu, kuidas loome-elu kõige muu siginaga kokku sättida.
Mis Sind motiveerituna hoiab ja tegutsema ajab?
Ohoo. Ikka elu ise vist kogu krempliga. Erialaspetsiifilisemalt – mõnikord motiveerib inspiratsioon, teinekord tähtajad…
Esitad “Hinged” albumit 19. septembril Sveta Baaris. Mida kontserdikülastaja oodata võiks? Mida ise ootad?
Mina ootan, et lavalolekut saadaks mõnus voolavus ja klapp oma instrumentidega, jagamise rõõmu. Kontserdikülastaja võiks olla valmis milleks iganes!
Mis edasi – millised on Sinu tuleviku plaanid uue materjali, esinemiste ja muu säärase osas?
On palju lahtisi otsi ja mõneti olen justkui äraootaval seisukohal, eks pandeemia on ka veidi ettevaatlikuks teinud. Aga juba paar päeva peale esitluskontserti lendan Hamburgi Reeperbahni festivalile plaati esitlema ning hilissügise poole ootavad mind ees mõned põnevad festivalid Belgias, Hollandis ja Saksamaal. Tegelikult on ootel ka kuhja jagu pooleliolevat uut materjali ja mitmeid loomingulisi ideid, mis oma aega ootavad. Samuti sooviks väga Hendrikuga (artistinimega Ruum) taas ühes prooviruumis kohtuda, aasta tagasi ilmunud “World Inverted” ju kontsertesitluseni ei jõudnudki…
Albumi “Hinged” esitluskontsert toimub Sveta Baaris 19. septembril kell 18:30. Piletid saadaval Ticketeris.
Üritus Faceboois: https://www.facebook.com/events/934405810481368
Kuula albumit:
Maarja Nuut sotsiaalmeedias:
Facebook
Instagram
Fotod: Anu Vahtra