Riine Rander
Lisaks sellele, et oleme teiega jaganud teeviitasid Jazzkaare programmis orienteeriumiseks, küsisime nõu ka Eesti ühelt mitmekülgsemalt muusikult, bassist Peedu Kassilt. Peedu on muusik, kes korjas sel aastal Eesti Muusikaauhindade galal enim nominatsioone ning laureaaditiitleid nii roki- kui ka džässimaastikul.
Žanriteüleselt tegutseva ning tunnustatud bassisti kontserdisoovitus on Londonist pärit kollektiiv Sons of Kemet. Peedu Kassi kommentaarid ning mainitud ansambli tagamaad on teie ees:
Peedu, kuidas kollektiivi enda jaoks leidsid?
See leidmine on olnud väga värske. Võib-olla ei saagi öelda, et olen tingimata nad leidnud, aga tähelepanutulukesi on nad suutnud sütitada küll. Esialgu oli mulle nende nimi võõras, aga siis hakkasin järjest märkama siin-seal nendest räägitavat. Näiteks ühe Euroopa lugupeetuima džässmuusikaajakirja “Jazzwise” märtsikuu numbri kaanel oligi Sons of Kemet’i frontman Shabaka Hutchings. Nii ongi see pilt neist kokku saanud.
Mida arvad Sons of Kemeti koosseisust?
Äärmiselt julge, kaks puhkpilli, kahed trummid. Ise muusikuna näen, et sellises kollektiivis saada asjad toimima ja kõlama ning vedada ära pooleteisetunnine kontsert on paras väljakutse. Tuleb olla ikka väga leidlik kasutamaks instrumente ära nii, et asi ei muutuks üheülbaliseks ega jääks venima.
Miks soovitad džässipeo tihedast programmist just nende kontserdist osa saada?
Sons of Kemeti puhul on tegemist hea seguga parajast portsust ürgsusest, Aafrika rütmidest, Kariibi mere mõjutuste toorest energiast ja primitiivse lakoonilise helikeelega nüanssidest. Nad on heas mõttes natuke “peast segi”, suutes muusikat teha kõrge energia ning mänglevusega. Ühelt poolt on nende muusika kuulajanõudlikkuse tase suur. Teiselt poolt, tänu rütmielemedile jällegi kergestihaaratav inimesele, kes pole tingimata varem džässkontserdil käinud. Olen lugenud, et nad esinevad tuuba, saksofoni ja kahe komplekti trummidega ka ööklubides. See on päris karm, aga kui nad seda suudavad teha, siis ainuüksi selle pärast tahan neid minna vaatama.
SONS OF KEMET
Briti džässkvartett Sons of Kemet on mõjutusi saanud Rastafari ja Kariibi mere folk muusikast. Bändi nimi on laenatud Vana-Egiptusest, kus “kemet” tähendab musta maad. Kollektiivi juht Shabaka Hutchings on end nimetanud Namiibia vaarao ja filosoofi järgi. Kombineerides omavahel rütmi ja meloodia, saavutavad nad vitaalse helidekeele, esitades funk’i ja afro-futurislike mõjutustega džässi ja rokki.
Koosseisu kuuluvad Shabaka Hutchings (saksofon/ klarnet), Tom Skinner (trummid), Seb Rochford (trummid) ning Theon Cross (tuuba). Kokku on nad välja andnud kolm albumit. Esimese albumi “Burn” (2013) eest pälvisid nad mitmeid auhindu, kuid bändi liider Hutchings on antud kauamängivat nimetanud pigem vaoshoitumaks. Sons of Kemeti lood on Kariibidele iseloomulikult rütmikad, kuid nende palades leidub ka kriitikat ühiskonna suhtes. Hutchings on öelnud, et selline vastuolu on tingitud Kariibide omapärast – kogetud trauma kantakse üle muredevabasse vormi. Teine album “Lest We Forget What We Came Here to Do” (2015) on gruuvilikum, kuid seda luues on mõeldud Kariibide diasporaale, kes elavad Suurbritannias. Käesoleval aastal ilmus kolmas album “Your Queen is a Reptile”, mille pealkiri on Briti monarhia suhtes pigem ründav. Kinnistunud on arvamus, et sünnipärane kuuluvus on piisav selleks, et defineenerida isiku klassi ja staatust. Niisiis on antud koosseis pannud Briti koloniseeritud rahvaste läbielamised oskuslikult muretutesse ja vabastavatesse rütmidesse.
Sons of Kemeti ekstaatiline helikeel võlub kuulajaid nii, et publikus tekib rõõmujoovastus. Kvartett esineb nii ööklubides kui ka džässi lokaalides. Kollektiiv on enda kohta öelnud:
“Ühest küljest on meie kohustuseks anda kuulajatele seda, mida nad soovivad. Teisest küljest on tähtis vabaneda neist ootustest ja anda midagi muud asemele, ning kolmandaks unustada kõik eelnev ja luua eufooria.”
Kollektiivi saab näha ja kuulda Jazzkaar 2018 raames:
Kuupäev: 26. aprill
Asukoht: Vaba Lava, Tallinn
Algus: 21:30
Pilet: 20.50€ Piletilevist
Üritus Facebookis: https://goo.gl/k9Wobe
Intervjuu: Hanna Mari Villsaar
Kokkuvõte: Riine Rander