Pärast seda, kui 2012. aastal müüs George Lucas ”Tähtede sõja” koos Lucasfilmiga The Walt Disney Company’le ja publitseeris esimese osa, on tegijaid laialdaselt kiidetud feministliku lähenemise tõttu. Pole ka ime, “Tähtede sõda” on esimesestest osadest peale olnud revolutsiooniline mitmel tasandil. Seda nii turunduses, eriefektide ja kassanumbrite puhul kui ka selles, et tõi kinoekraanile ikoonilised naiskangelased. Viimase kahe osaga, “Jõud tärkab” ja “Viimased jedid”, on filmi naiskangelased omandanud juurde aga uue feministliku mõõtme.

“Tähtede sõjas” on alati olnud esindatud naisjõud. 70-80ndatel oli selleks Leia Organa, 90ndatel Padmé Amidala Naberri ja täna, suuremalt kui varem, on naisjõuks Rey.  2015. aastal muutus naiskarakteri osakaal saagas oluliselt. Rey võttis üle rolli, mis oli varasemalt kuulunud meestele. Tema tegelaskuju tituleeriti murranguliseks; väikeste laste jaoks, kes on lapsepõlvest peale olnud osaks “Tähtede sõja” fännikultuurist. (Penny, 2015) Saaga on tulnud pika tee aastast 1977. Esimest korda ei ole naine meesliini toetus või meeste lugude jutustaja, vaid on peategelane. Ta on vähemalt sama võimas, intrigeeriv ja julge nagu tema eelkäijad Anakin ja Luke Skywalker. Samuti, esimest korda on naisliinil oluliselt rohkem ekraani- ja tekstiaega. Kahes viimases osas saab ekraanil näha vaieldamatult rohkem naistegelasi kui varasemates “Tähtede sõja” filmides. (Cocca, 2016)

Rey karakter on ka oluline, kuna suure ajaloolise tähtsusega galaktika päästja asemel anti vaatajale “mitte keegi”. Vaatajale anti lootus, et ilma ajaloolise tausta ja näiliste eeldusteta inimesed võivad midagi maailmas muuta. Lootus, et minevik, sugu ega pereliin ei defineeri inimest, vaid teod ja süda teevad seda. (Jerningan, 2017) Näiteks on “Jõud tärkab” avastseenis peategelane mässitud rõivastesse, mis ei anna aimu tema soost ega rassist. Minu jaoks lõi see tonaalsuse tervele filmile. Ühtlasi andis viimane osa otsese sõnumi, et selleks, et midagi muuta, ei pea sa kuuluma klassi ega vereliini. Sa võid olla mitte keegi, aga muuta sellegipoolest maailma.

Rey tegelaskuju on reflektsioon nii maailmas toimuvatest muutustest kui ka saaga varasematest osadest. Unistustest, mida müüakse ning läbikäidud teekonnast, mida reprodutseeritakse. 2015. aastal võttis J.J. Abrams üle kõik 70ndatel loodud “Tähtede sõja” armastusväärseks teinud põhiliinid ning tõi need vaatajani uues kuues. Rey on uus, veelgi võimsam kehastus Anakinist ja Luke’ist. Suuremates fännikogukondades heideti aga filmitegijatele ette seda, et Rey on ebausutavalt võimas. Tõesti, Rey tegelaskuju omab hämmastavalt palju ühiseid jooni satiirilise loo A Trekkies Tale ebausutava perfektsuseni idealiseeritud fiktsionaalse naiskarakteriga ehk Mary Suega. Mary Sue arhetüüp omab idealiseeritud füüsilisi, intellektuaalseid ja sensuaalseid omadusi.

Rey tegelaskuju vastab mitmetasandiliselt Mary Sue arhetüübile. Kui näeme naist esimest korda planeet Jakkul, suudab ta seljatada ja võidelda treenitud stormtrooper’itega. Veel enam, Rey suudab lennata Millenium Falconiga, Falconis sisetunde baasilt lömastada uksega vaenlase ja kompressorist rõhu vabastada. Kuigi Jõud on naises tugev, siis ei ole see intellektuaalses vormis ennast niivõrd võimsal kujul ühegi tegelase puhul koheselt ilmutanud. Ligilähedasele tasemele jõuab vaid Anakin võidusõidul.

Filmi arenedes tekib aina enam sarnaseid situatsioone. Luke’i valgusmõõk kutsub Reyd; naine hoiab esimest korda käes revolvrit ning suudab teise lasuga tabada stormtrooper’it. Olukord kasvab utoopilisemaks, kui naine suudab treenitud Sithi, Kylo Reni, takistada oma mõtetesse sisenemast ja mehe mõtteid lugeda. Lisaks selgub, et naine on võimeline jedidele omaselt hüpnotiseerima ning kulminatsioonina peaaegu alistama Kylo Reni. Vastukaaluks ei lange naine peaaegu ühegi võrdväärse kaotuse osaliseks.

Hea meel on tõdeda, et filmi “Jõud tärkab” põhjal ei saa karakteris täheldada üleliigset sensuaalsust, Rey ei allu mustrile, ükski liidripositsiooni omav tegelane ei ole temasse armunud – vähemalt mitte veel. “Tähtede sõda: Viimased jedid” kõigutab aga seda seisukohta, õhus on tunda pinget ning filmi arenedes on näha, et püütakse luua sidet Ben Solo ja Rey vahel. Naine satub mehega korduvalt ühte ruumi vestlema, neil on seletamatu ühendus. Korduvalt leiame Beni haavatavast positsioonist. Meest näidatakse palja ülakehaga, ta otsib läbi nägemuste korduvalt füüsilist kontakti Reyga ning kulminatsiooniks kutsub naist koos iseendaga valitsema galaktikat. Linateoses ei näidata õrnushetki, vaid manipuleeritakse vaataja alateadvusega. Kohati tekkis isegi küsimus, kas on teadlikult vahetatud kohad stereotüüpsete nais- ja meesrollide vahel? Kas on teadlikult seksualiseeritud just meestegelast? Sellele küsimusele saame lõpliku vastuse aastal 2019.

“Tähtede sõja” viimast kahte osa peetakse naisõiguste ja võrdõiguslikkuse vaatevinklist oluliseks linateoseks. Julgen väita, et lausa kõige feministlikemaks filmideks saaga ajaloos. Ent olenemata oma olulisest sõnumist on Rey tegelaskuju arendatud minu jaoks ebajedilikult kaugele. Tekib küsimus, et kas selleks, et naiskangelane oleks usutav, peab ta olema utoopiliselt üleidealiseeritud? Tahaksin loota, et mitte. Kuigi tegelaskuju varjutab kommertslik Mary Sue maik, jutustab film suuremat lugu, kui galaktika päästmine. See jutustab lugu tärkavast naisjõust meie tänase maailma poliitilises kontekstis. Rey on ikooniline “mängumuutja”, kes annab tulevastele põlvkondadele edasi olulist võrdõiguslikkust taotlevat sõnumit.

1. Cocca, Carolyn. 2016. Superwomen: Gender, Power, and Representation. New York: Bloomsbury Publishing Inc. 115.

2. Jerningan, Lauren. Star Wars: The Last Jedi Ushers in the Future of Storytelling. https://www.themarysue.com/last-jedi-future-of-storytelling/ (26.12.2017).

3. Penny, Laurie. 2015. Star Wars is a game-changer, awakening the feminist force in little girls everywhere. https://www.theguardian.com/commentisfree/2015/dec/30/star-wars-is-a-game-changer-awakening-the-feminist-force-in-little-girls-everywhere (26.12.2017).