Sandra Leushina
Publikule pigem bändimehena tuntud muusik Ivo Leesar avaldas hiljuti soolo lühialbumi aliase IPE alt. Ühemehe-produktsiooni kontseptsioon marineerus tema peas üsna kaua ning tänu Otsakooli muusikaproduktsiooni erialale sai Ivo selle teostamiseks õige tõuke.
“Leesar, ühe A-ga” pealkiri viitab otseses mõttes sellele, et mu perekonnanimi on aegade algusest saadik kirjutatud “Leesaar”,” nendib IPE. Kaudses mõttes tähistab teose pealkiri autori jaoks iseendale otsa vaatamist ja nähtuga leppimist, omaks võtmist. Kolmelooline EP jaotub sisu poolest “segadus, põhjus, selgus” teemade vahel. Suur “süü” EP saundist langeb miksijale ning masterdajale José Diogo Nevesile: “Kuulake, kuidas mu väsinud kodune trummikomplekt kõlada võib! Hämmastav.”
IGATSEN MAAD
Ivo jumaldab albumeid, mis algavad pauguga. Esimene lugu on kriitilise tähtsusega – öelda kuulajale “tere” nii, et ta ka järgmistele lugudele kaasa tuleks. “Seetõttu panin pala “Igatsen maad” esimeseks,” tutvustab muusik albumi ülesehitust. “Ma ei mäleta, mis lugu seda täpselt inspireeris, aga tahtsin, et rütmikitarr raiuks terve loo 2. ja 4. löögile nagu reggae, aga trumm taob sirget rokki – ja kindlasti ride’i taldriku peal! Ride’i armastus on pärit Tame Impala “Innerspeaker” albumilt – mängin alati ühe ringi seda albumit trummidel soojenduseks. Igatahes see, kuidas kitarr lööb intros justkui 1. ja 3. lööki, aga trumm maandub hoopis nende keskele, võlus mind kohe.”
Kui lahata lühialbumi tekstilist protsessi, siis Leesarel tuleb peamiselt muusika enne sõnu. Demofaasis oli tal lugude järjekord paigas ja see aitas ka lüürikat kirjutada. “Igatsen maad” üpriski agressiivse ja närvilise instrumentaali ning sõnadega. “Kirjeldan olukordi, kus meeleheitlikult üritad aru saada, miks ja kuidas just sellel hetkel ennast tunned. Miks elad läbi samu ämbreid ja ikka aru ei saa, mida valesti või õigesti tegid ning uuele ringile kordama lähed. Sealt tulevadki sõnad: “Sa vaatad endasse ja kuigi ongi nii, et pole iial näinud end. Siis vaatad jälle ja see pole nii.” Selline segadus saatis mu varaseid 20ndaid. Loomulikult hakkad maad igatsema, kus saaks kahe jalaga seista ja paremini aru saada.”
Sirged, meeldejäävad meloodiad idamaises kastmes on “Igatsen maad” iseloomustamiseks ehk õige kirjeldus. “Olen suur fänn gruuvidel, mis ei muutu loo jooksul peaaegu üldse, isegi akordid mitte. Seetõttu teebki loo jooksul rütmigrupp ühte ja sama asja kahel akordil, aga hästi innukalt! Soolokitarride partiid on inspireeritud surf rockist, King Gizzard and the Lizard Wizardist ja mängu Team Fortress 2 tunnusmeloodiast. Päris badass kooslus, ma tean”, muheleb Ivo. “Mängisin kõik EP kitarrid sisse Epiphone SG-ga, minu esimene elektrikas, aga kerides sellele võimalikult fenderliku kõla, et saada kätte twang, mida hindan kidrasoundi juures kõige enam. Mul pole lihtsalt ühtegi Fenderit kahjuks.”
LASE MIND TUPPA
Lase mind tuppa” on EP keskmine lugu ja peab paika ka middle child stereotüübile – rahu hoidja. “Inimestel on omaks millestki kinni hoida ja heas mõttes sõltuda. Selle loo puhul on selleks armastus, milles leidsin oma tasakaalu ja maa, mida eelmises loos igatsesin. Ja kuidas saan ma ikkagi ilma armastusloota?” Selle loo rütmigrupp kulgeb motown stiilis, kus vedrukajane kitarr rõhutab samu lööke, mida soolotrumm ja basskitarr toetavad, jaanipäevase toonika-dominant pendeldamisega. “Jällegi, gruuv ei taha loo jooksul muutuda ja seda suurima hea meelega. Kitarride mänglevus siin loos on suuresti insipireeritud Erki Pärnoja stiilist, mida kõige enam reedab soolokitarri põhimeloodia. Tema western kraami olen alati imetlenud ja mis salata – külge ka jäänud,” tunnistab muusik.
Kuid träki algne idee? “Loo alge tuli kunagi rattaga sõites ja peale Vaiko Epliku “Kosmoseodüsseia” esimest kuulamist. Olin sellest albumist nii jalust löödud, et tõmbasin ratta jõe äärde ja pidin lihtsalt midagi kirjutama. Täitsa juhuslikult oli pill ka kaasas ja nii laulsingi jõekohina taustal telefoni “Lase mind tuppa” salmi ja prechoruse sisse. Sellel lool vist pole refrääni või siis nuttev soolokitarr ongi see.”
Fun fact: “Erik Morna ütles, et see lugu on “Eplik meets Terminaator” ja sain sellest alles siis lugedes aru. Ei, ma ei mõelnud “Tormile” seda kirjutades. Aga samas…”
LEESAR, ÜHE A-GA
Albumi nimilugu, pun intended. Lüürikast pole midagi varjatut mõtet otsida – terve loo vältel pasundab Leesar sellest, et ta nimi kirjutatakse ühe a-tähega. “Rokin oma sokid jalast seda tehes. Täiega lõbus! Näitan oma funkimat külge, mida olen praktiseerinud korralikult bändis Steps To Synapse, kuid seekord lisades natuke Paul McCartneyt, näpuotsatäis Queeni ja 100% ennast. Eks ta selline egotsentriline tsirkus ole, aga mul oli väga lõbus seda lugu teha. Mõtlesin kõigile nendele olukordadele, kus paberil oli järjekordne “Leesaar”,” kergitab IPE saladusteloori.
Tuleb välja, et selle loo demo valmis paari tunniga esimese karantiini ajal kodus passides. Täpselt sama vormiga on ta ka nüüd kõigile kuulata. “Demo oli küll pudipadi inglise keeles sisse lauldud ning sellega kandideerisin ka Otsakooli õppima. Võta näpust, sellega looga ma ka lõpetasin selle kooli, lihtsalt eesti keeles ja palju sügavama mõttega.”
“Pole midagi paremat kui lugu lihtsalt trummigruuviga alustada. Tahaks öelda, et mängisin kõik EP trummid ise sisse, aga see on tegelikult mina sämpeldamas oma kodu trummikomplekti. Salvestasin kõik trummikomplekti osad eraldi helifailidena erinevatel tugevustel ning panin programmis kokku oma virtuaalse trummikomplekti. Ehk siis tegelikult ma mängisin trummid ise, lihtsalt ekstra sammudega. On ka olemas kahe mikriga salvestatud päriselt minu poolt mängitud võtted, aga ma polnud nendega rahul,” kui tehnilisest poolest rääkida. Muide selle loo bassi gruuv ja sound on IPE pühendus Thundercatile.
Lõpetuseks kõlab Ivo suust aga selline vimka: “Jah, ma laulan eesti keeles nagu Vaiko ja ma ei saa sinna midagi parata. Pühh talle!”
IPE sotsiaalmeedias:
@ivoleesar
Kuula Spotifyst:
Fotod: Jürgen Vainola