Eik Erik Sikk aliasega EiK üllatas kuulajaid viienda kauamängivaga. Vabanemisest, lahtiütlemisest ning eneseleidmisest ainest saanud indie teos visualiseerib muusiku elujaatavat ja positiivsemat poolt, kuid sellegipoolest talle omases poeetilises kuues. Albumilt ei puudu üllatajad, mis asetavad artisti täiesti uutesse rollidesse ja muusikalistesse stiihiatesse. Põnevad muutused ühe helikunstniku ja luuletaja loomeelus, mis väärivad lähemat uurimist.

“Tulin just Viljandist esinemast, väss on peal natuke. Hea aluspõhi intekaks,” muheles EiK pühapäevasel pärastlõunal. 

Vestlesime viimati neli aastat tagasi.
Nelja aastaga on päris palju muutunud… Olin siis 17.

Kuidas need ajad kokku võtaksid?
Ütleksin, et kõige suuremad muutused on seotud kooli vahetusega. Pidin leppima olukorraga, kus sõpruskond liigub oma elude peale laiali. Suures meres hakkama saamine, ülikooli astumine. Ma käisin VHK-s, seal oli hästi kodune ja kokkuhoidev seltskond. Mul on küll praktilisem eriala, kuid siiski sõjaväe kord (naerab). Õpin audiovisuaalset meediat – rahvusvaheline kolmeaastane õpe. On loov ning tehniline pool, mille vahel inimesed jagunevad. Olen see loovam pool, kellel on keerulisem tulevikus tööd saada. Stsenariste ja lavastaid on palju.

Kas tahaksid tulevikus sellele erialale keskenduda?
Valitud eriala on siiski minu backup, tahaksin täiskohaga muusikaga tegeleda. Samas ei võta keegi sind tõsiselt, kui pole vähemalt bakat. 

Kui minnagi nüüd sujuvalt üle muusikasse – toona ütlesid, et tahaksid kangesti, et EiK ja Eik samade isikutena püsiksid. Kas see on tänaseni nii?

Ütleks küll, teen sellist loomingut, kus pole vaja kuidagi ennast eraldada. Pole tarvis maske kanda.

Paratamatult  tõlgendavad inimesed omamoodi. Näiteks on inimesed vahetevahel eeldanud, et oma esinemistel seisan laval ühe koha peal ning esitan oma muusikat nagu üks õige luuletaja. See on tulnud üllatuseks, et ma näiteks toolide peale ronin.

Kas käitud laval olles tunde pealt või on need kuidagi ette planeeritud toolidele ronimised?
Mingid asjad on mulle kätte harjunud. Olen esinedes hakanud katsetama. On asju mis toimivad ning mida julgen ette võtta. Tooli peale ronimine siis üks neist… (naerab) 

Mäletan kui 2018. aastal oli Sul Sweet Spotil esinedes hommikumantel seljas. See oli väga nunnu.
Katsetan erinevaid asju, et oleks lõbus. Et esinemine poleks liinitöö. Et iga kontsert oleks ikkagi erinev. Samamoodi nüüd Viljandis, oli vähe ruumi, lava oli eelmise bändi tehnikat täis. Mikriständid tahtsid kogu aeg kokku kukkuda – tegin sellest omamoodi performance’i. Asjad juhtuvad ning jäävad külge.

Kui ma ei eksi, siis tegelesid teatriga. Tuleb ehk orgaaniliselt selline impro ning esinemine välja. Sul ei ole ju lavakartust?
Tegelesin teatriga, jah. Närv tuleb ikka sisse, aga see on pigem adrekas. See on selline hea närv. Ma ei karda kukkuda kontserdil. Inimesed tulevad ju sinna kohale ja täiega ootavad, et oleksin seal ja esitaksin neile neid palasid. Ei karda midagi valesti teha. Mul võivad ju sõnad sassi minna, aga sellest ei juhtu midagi, sest publik tahab näha, mis ma tollel hetkel neile esitan.

Kas oled pigem selline inimene, kes julgeb enda üle naerda ja nalja visata?

Kõige suuremad naljad mul iseenda üle ongi. Olen kohmetu ja ärev, kui ei teeks enda üle nalja, siis oleksin väga kurb isiksus…

Kusjuures põnev, et selle kurbuse teema välja tood, sest 17-aastane Sina mainis, et oled kurblik ja üksildane…
Eks see käib lainetena. Olen sellega kuidagi leppida osanud. Mul on tunne, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem üritab ta enda ümber kõike muuta, alati läheb ju midagi valesti. Seepärast ei muretse ma enam nii palju. Olen leidnud enda ümber inimesed, kellele saan loota. Ehk siis üksindust ei ole enam nii palju! See on väga halb muusikale muidugi, kui ei ole suurt kurbust kogu aeg. 

“Üksindus sünnitab ilu!” tsiteerides taas seda vana intervjuud. Kas nüüd on siis seda ilu vähem?!
Laulude tekstid on küll õnnelikumaks muutunud. Positiivselt tulevikkuvaatavaks. Uus album on rahulik… Olen rahulikumaks muutunud.

Täheldasin, et Sinu tekstid on ka lihtsamaks muutunud. Täna kirjutad kuidagi arusaadavamalt, mõtted on selgemad. Tundub, et elukogemust on rohkem, kuid mõtete väljendus selle võrra lihtsam…
Olen sellele jah viimasel ajal palju keskendunud, et tekstid oleksid arusaadavamad. Varasemalt oli nii, et panin oma ideedest mingi Frankensteini koletise kokku. Selline kollaaži-tehnika on küll jäänud, kuid hoolitsen selle eest, et igas palas oleks läbiv mõte. Et kuulaja saaks vähemalt aru, mida refrääniga öelda tahan. Ülejäänu võib jääda interpreteerimiseks avatumaks. 

Millest oma loominguks hoogu ammutad?
Ilmselt sellest samast, millest kuskil kuue aastasena alustasin – loodusest. Mu meeleolu muutub palju just ilmast olenevalt. Sügistuuled, tuisud ja kõik selline väga mõjutavad, eriti kui enda emotsionaalne seisund on samuti tormiline. Siis sünnivad head tekstid, ma ütleks. Kui viimast plaati kuulata, siis seal on samuti hästi palju viiteid loodusele ja loodusnähtustele. No selle plaadi nimi on “uduvaip”! Klassikalise luule teema, et tood kujundeid läbi looduspiltide.

Aga kui peaksid “uduvaiba” kokku võtma, siis see kõlaks…
Ütleksin, et see on indie plaat. See pole räpp enam. Ma ei taha enam nii räppar olla! (naerab)

Tunnen, et “uduvaip” oli esimene väljamurre varasematest normidest. Minu muusikamaitse on lihtsalt nii palju ajas muutunud. Samamoodi neil, kellega koos muusikat loon.

Olen kunagi varem juba sellele mõelnud – Sulle pannakse pidevalt räppari silt külge, kuigi Sa ei tee enam ammu räppi.
Avalikkusele on nii raske tõestada midagi teistsugust, kui sulle on varasemalt mingi silt külge kleebitud. Mul läks suht kaua aega, et inimesed mind “nooreks räppariks” ei kutsuks. 

Kusjuures “uduvaipa” kuulates oli meeldivaks üllatuseks, et oled rohkem sinna spoken word’i poole liikunud…
Ei ütleks kusjuures, et see on spoken word. See on jälle mingi asi, mis on jäänud, sest toona ma ei osanud end absoluutselt liigitada stiililiselt, et kes olen. Siis ütlesingi algusaegadel, et teen spoken word’i.

Aga aita välja –  mida oleks õige öelda? Laulja ju öelda ei saa.
See on selline retsiteerimine. Ei tunne end laulmisega piisavalt julgelt. Pean viisi, aga see on mu jaoks keeruline. Ma pole nagu Jarek (Kasar), kes õppis selle kiiresti ära, et ta oskab ilusti laulda. Siiski – plaadilt leiab laulvaid refrääne. Ja mul on Maris Pihlap seljataga, kes aitab alati.

Siiski… Ei laula, ei räpi ja see pole spoken word. Palume abi.
(naerab) See on sõnamuusika, ilmselt! Sõnad on keskmes, ülejäänud muusika loob terviku. Kuna ma ei kirjuta ühtegi teksti algusest peale laulusõnadena, siis ei mahu alati kõik ka takti ära. Sel juhul ma retsiteerin. Ei tahaks tervet laulu laulda, siis see ei oleks minulik.

Kui rääkida värskest albumist, kes olid koostööpartnerid? Instrumentaalid sellel albumil – no nii head!
José Diogo Neves, kes miksis selle albumi ütles, et ta paneb mulle instrumentaalid ka kaasa, sest raudselt neid küsitakse eraldi samuti. Andekad tüübid on mul juures ikka! Luurel Vargalt on paar biiti, Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste toetavad taustalaulu ja keelpillidega. Tihti ongi nii, et on produtsendi instrumentaal ning päris pillidega lisatakse nüansse. See kuidagi juhtus nii, et sattusin nende inimestega muusikat tegema ning kujunes toimiv koostöö. 

Jonas Kaarnamets lõi kaasa karmima “AINULT SA ISE” pala loomisel, tal oli pikalt tausta loop sahtlis istunud. Käre lõpp tuli minu enda muusikaliste mõjutuste tõttu. Kulminatsioon sai Jonase poolt ikka väga äge loodud. Sammalhabe tegi paar tausta. Tema stuudios sai paar träkki ka salvestatud. Ülejäänud palad said purki TIKSu stuudios või minu riidekapis. Panustas ka selline tüüp nagu Holger Rannus ehk hxlger, kes on minu kõige esimese päris tausta autor. Tema tegi mulle 2014. aastal “Balti jaama” biidi. 

Kas solvud ka veidi, et tahetakse instrumentaale kuulata, ilma Sinu vokaalita?
Ei solvu, see on algusest peale olnud protsess, kus saan ise ka käe valgeks teha. Kõik on ikkagi ühislooming! Hästi palju palasid on minu ja Mattiase koostöö lood, kus oleme tundide kaupa koos arvuti taga. 

Selle albumi teeb eriliseks, et oled jõudnud justkui kohta, kus leidsid oma hääle. Lisaks, Sa ei karda enam veits rebel olla… Näiteks palas “AINULT SA ISE” oli seda eriti hästi tunda. Näitas Sind hoopis teisest küljest ja teistsuguses rollis.
Olen jõudnud punkti, kus tunnen end oma kehas kindlamalt. Tähtede seis on õige olnud. Näiteks “EiK” (2020) ei valminud minu enda jaoks tervikuna, palad salvestati nii pikkade vahedega, kuid naljakal kombel kiideti hiljem just plaadi terviklikkust. Ilmselt siis seetõttu, et autorid olid läbivalt samad ja ühise kindla käekirjaga. “uduvaip” on seevastu salvestatud üsna lähestikku, aga sellel figureerivaid kunstnikke on palju suurem hulk. Lühem loomisperiood toetas seda, et välja kukuks ühise kõlaga lõpptulemus. Albumit tegema hakates panin kõik lood kausta nimega “Megahea plaat”. Peab endale sisendama, et “oled hea” ja just täpselt enda isiksuse raames.

Kas see on seotud manifisteerimisega?
Just, see on väga teemas praegu. Aga see toimib! Kui ütlen endale, et olen kõva vend, siis asjad lähevad hästi. 

Kuulates juba mainitud “AINULT SA ISE” lugu, tundub, et elu on Sind ikkagi trööbanud ka. Kas on endale lihtne öelda, et oled kõva vend?
Kõik on minu enda peas kinni. Kes mind kõige rohkem trööbanud on, olen ma ise. Muretsen asjade pärast üle.

Vahepeal peab natuke kurb olema, hommikul on jälle pilt selgem. Oma nutud peab ära nutma, nii jõuab ka rahuni!

Kas tahaksid rohkem sellist rokisemat teemat ajada?
See võiks jääda. Võiks veel midagi sarnast teha. Neid väljaelamise palasid on lahe kontserdil esitada – inimesed saavad täiega kaasa elada. Vabastav.

Kas Sa mulle loost “MANDARIINIHOOAEG” ka räägiksid?
See on nüüd küll täpselt see looduspiltide peegeldamine. Tunne, et sügaval Eesti talves on kõik pime, päikest ei paista. Tahtsin sellest tundest kirjutada. Olin ise samal ajal sellises tsüklis, et käisin koolis, tegin päevad läbi arvuti taga tööd. Mandariinihooaja periood igal aastal, kus võid olmesse ära kaduda. Üks kõige teistsugusemaid palasid sellel plaadil.

Ka “KINNISILMI” tundus mulle teistmoodi.
Ta on jah selline situatsioonilugu. Kogu see kauamängiv on eneseotsimist täis – sentimentaalsetest asjadest lahti ütlemisest, mida pole tegelikult üldse elus tarvis.”KINNISILMI” on suvehommikul võtusena tühjas linnas koju jalutamise lugu.

Kuidas pidudega praegusel ajal on?
Mulle ei meeldi tegelikult suured peod ja paljude inimestega rääkimine. Olen pigem introvertne. Saan sotsiaalsetes olukordades hakkama, aga ei tunne end selles mugavalt. Pean teesklema, et olen suur inimeste sõber.

Olen alati mõelnud, et mis asja need introverdid siis lavadele ronivad…
(naerab) On vaja mingisugust ventiili!

Olen suure tähelepanuvajadusega introvert.

Kui palju Sind huvitab, mida inimesed arvavad?
Mõned ootavad, et teeksin ikka räppi. See on nii maitse asi. Kui kellelegi ei meeldi, siis oma asi. Ei tunne, et oleksin sellest kuidagi väga mõjutatud. Mind huvitab, mida öleldakse, aga isegi, kui öeldakse halvasti, siis see on mu jaoks põnev. 

Võiks öelda, et oled muusikuna liikunud läbimõelduma ja sihipärasema tegevuse poole?
Ütleks küll. Plaadifirma TIKS rekords ja Peeter Ehala on suureks abiks. Kahemeetrist Peetrit kardetakse rohkem kui mind. Esinduslikum on, et keegi teine organiseerib ja hoolitseb. Vahelüli tekitab tõsiseltvõetavama tunde. Lisaks on tal nii palju kogemusi ürituskorraldusega. Asjad sujuvad nii lihtsamalt.

Mis tuleviku-unistuste kohta räägid?
Mul ei ole unistusi, on plaanid. Murede ja melanhoolsuse suureks põhjuseks on kõige kohustusena võtmine – on tarvis teha asi ära, saada linnuke kirja. Seetõttu ma eriti ei unista. 

Ootused enda suhtes kõrged ja pettumus tekib kiiresti?
Arvan küll. Seda on vähemaks jäänud, sest alati läheb midagi pekki. Sellega tuleb arvestada. 

Millised on plaanid?
Tulevikkuvaatavalt tahaks rohkem teha lugusid nagu “AINULT SA ISE” ja katsetada muusikastiilidega, mis ei ole räpp.

 

Kuula albumit “uduvaip”:

EiK sotsiaalmeedias:
Facebook
Instagram

 

Fotod: Mia Tohver

Intervjuu ilmus ERR Kultuuriportaalis.