Täna sukeldume Moskvas elava ja töötava ehtekunstniku ja -disaineri Into Niilo loomingusse, kelle tööd ning kontseptuaalne mõtlemine võlusid suvel A-Galeriis üleval olnud näitusel “HELLAD KOHAD / PRECIOUS PARTS”. Into Niilo brändi inspiratsiooniallikaks on loodus ja inimese kognitiivsed protsessid, poeesia, vormide ilu ning asjade sisu ja sügavam olemus. A-Galerii SEIFIS nähtud kollektsioon räägib aga lugusid enese armastamisest ja aktsepteerimisest. Kunstnik uurib põgusalt inimeseks olemist, soovides nii selles peituva haavatavuse, hapruse ja ebatäiusega leppida. Tegu on filantroopilise ettevõtmisega, mille esimeseks sammuks on aktsepteerida oma füüsilist vormi – tegu on isikliku püüdlusega mõista ja armastada inimkeha.
Rahvusvahelise kaliibriga kunstniku loomingulisest teekonnast, kultuurilistest mõjutajatest, sotsiaalkriitiliste sõnumitega laetud loomingust ja näitusest “HELLAD KOHAD” vestlemegi.
Alustame algusest, kuidas jõudsid ehtekunstini?
Õppisin algselt Moskva riiklikus disaini- ja tehnikaülikoolis aksessuaari erialal ning hiljem tegin magistri Londoni moekolledžisis jalatsidisainis. Peale seda sain aru, et jalatsidisain tegelikult mind enam ei paelu ning liikusin tasapisi hoopis väikeste skulptuursete vormide poole. Nii jõudsingi ehtekunstini, kus tunnen end õiges kohas olevat. Hetkel puudub mul klassikaline metalli- ja ehtekunsti haridus. Alustan sellega nüüd sügisel, kui astun teist korda magistrisse – sel korral siis ehtekunsti erialale. Seni olen loomingulises protsessis ehete valmistamise etapis teinud koostööd meistrite ja kullasseppade. Minule on jäänud eksperimenteerimise rõõm ning vormi ideede loomine – teen tööde kavandid ning ka tehnoloogia kavandid, mida tööde loomiseks vaja. Minu ehteid on üsna keeruline luua ning protsess kavandist valmis tööni on pikk ja toimub mahukas koostöös.
Kirjelda oma igapäevast loomekeskkond? Milline on sinu stuudio ja seda ümbritsev kultuur?
Jagan Moskvas stuudiot oma abikaasaga. See pole justkui tavapärane töötuba, vaid üsna eksperimentaalne ruum. Lisaks isiklikule stuudiole rändan seoses erinevate koostööprojektidega palju ka Moskvas ringi. Minu tavapärane päev ongi jagatud erinevate linnaosade vahel.
Kunstimaailm muutub aina globaalsemaks. Kunagi oli kunstniku identiteeti võimalik mõtestada rohkem geograafiliselt – Eesti kunstnik, Prantsuse kunstnik, Vene kunstnik jne, kuid aina enam ei raamistata end sünni- või koduriikide järgi. Kuidas sinu puhul on? Mis on sinu kunstis seotud rahvusega?
Minult on seda varem ka küsitud. Et kas ja kuidas minu taust annab mulle loomingule tõuke.
Moekunsti valdkonnas, kust ma alustasin, pole ma varasemate liikumistega samastunud, mis 10-20 aastat tagasi Vene moes toimusid. Olen sellele pikalt mõelnud, et mis see Vene osa minus ja minu töödes siis on ning olen jõudnud järelduseni, et küllap selleks on teatud süngus. Üldiselt tunnen, et tahan rahvusvaheliselt tegutseda, sest kunst kuulub kõigile.
Kui rääkida poliitilisusest ja aktivismist Vene kunstis, siis on sellest palju tabavaid näiteid – Pussy Rioti, Voina, Oleg Kulik jne. Kas aktivism on oluline ka sinu loomingus?
See küsimus on mulle oluline. Mõni aeg tagasi, kui noorem olin, oli minu loomingus rohkem kohest reaktsiooni ja sotsiaalkriitikat, kuid hetkel on see justkui taandunud ning sellest on kahju. Olen küll oma loomingus märganud, et iga idee ei pruugi olla kohene reaktsioon, millegi vastu, vaid see reaktsioon võib tulla viivitusega. Vahel taban alles hiljem, et üks või teine töö peegeldab miskit, mis on hinge ja alateadvusesse jäänud mõni aeg tagasi kogetust või nähtust. Tahaksin siiski jõulisemalt oma loomingus aktivismiga tegeleda, sest on teemasid, mida lihtsalt ei saa ignoreerida ja aktsepteerida. Kunsti võiks tegeleda sotsiaalkriitikaga.
Eelistad soopõhiste she/her või he/him asemel asesõna “it”. Kuidas oled oma sooidentiteedini jõudnud? Kuidas soo teemad sinu loomingus peegelduvad?
Jah, eelistan pronoomenit “it”, mis pole kuigi levinud asesõna. Seda kasutatakse ka vahel kui solvangut, kuid mina ei tõlgenda seda nii.
Minu jaoks pole sugu igapäevaelus oluline. Kui teen tööd, siis ei kasuta ma selleks oma sugu, see ei oma loomingulises protsessis tähtsust.
Kui alustasin psühhoteraapiaga, avastasin, et olen kokkupuutunud dismorfofoobiaga, mis tähendab, et kardad oma ihulisi iseärasusi ning ei suuda end aktsepteerida sellisena nagu oled. Mõistsin, et olen noores eas dismorfofoobiat põdenud, kuid mida vanemaks olen saanud, seda enam olen õppinud oma keha aktsepteerima ja armastama. HELLAD KOHAD ongi üks selle teekonna väljundeid – minu püüdlus armastada ja mõista inimkeha. Olin kõike seda alati teiste juures aktsepteerinud, kuid enda puhul mitte. Need otsingud pole otseselt seotud sooga, kuid sugu on olnud osa sellest.
Milline on soo ja seksuaalsuse teemade diskursus vene ühiskonnas. Kui liberaalne on Vene meedia ja ka kunstimaailm? Kas tajud, et saad end nendel teemadel vabalt väljendada või on see tsenseeritud.
Isiklikult käsitlen oma töödes keha mitte seksuaalse, vaid funktsionaalse teemana.
Kuid see tsensuur on igal pool – Instagram võtab maha kõik kehaga seotu, tõlgendades seda kitsalt ning keha objektistavalt. Eriti naise keha, sest näiteks meeste nibud on Instagramis lubatud, kuid naiste omad mitte, taasluues ka kaksikmoraali. See valmistab pettumust.
Venemaa osas on meil palju totaalselt naeruväärseid seksuaalsusega seotud seadusi ning inimesed tunnevad end palja keha poolt häiritud ja solvatuna, kuid see on tingitud nende enda perspektiivist ja tõlgendusest, millega nad keha seostavad.
Sinu looming on seotud keha ja selle aistingutega. Kuidas oled selleni jõudnud ning kuidas oma töödes keha tõlgendad?
Keha on üks kergemaid vorme, mida mõista ja millega samastuda, sest meil kõigil on see olemas. Ma ise ei näe, et minu tööd oleksid provokatiivsed või vähemalt pole see minu eesmärk. Väljendan vaid seda, mida tunnen. HELLAD KOHAD on osa suuremast tervikust, millega olen viimase kolme aasta jooksul tegelenud ning millega soovin väljendada püüdlusi enesearmastuseni jõudmisel. See on sensuaalne teekond, mis algab kõige pisemast: armastusest iga oma küüneplaadi, nibu, varba ja nabakuju, keha väiksemagi kumeruse ja kortsu, painde, luukontuuri, kananaha, kehakarva ja sünnimärgi vastu.
Into Niilo näitus HELLAD KOHAD / PRECIOUS PARTS oli A-Galerii SEIFIS üleval 31.07–24.08.2021. Näituse järgselt esindab A-Galerii Eestis eksklusiivselt valikut Into Niilo näitusetöödest ning teistest ehetest.
Rohkem infot näituse ja kunstniku kohta leiad siit.
Tutvu A-galerii näituste ja tegemistega kodulehel.
Intervjuu autor: Urmas Lüüs
Fotod: Helle Ly Tomberg