Möödunud aasta novembris ilmus Põhjamaade Hirmu teine soolo-kauamängiv “Nagu vaataks pilvi”. Põnev fakt, et muusiku esimene täispikk soolo “Maailma südame põhjast” ilmus tükk aega, täpsemalt 16 aastat tagasi. Kahtlemata on selle aja sisse jäänud palju muutusi, nii skenes kui ka artisti enda elus. Kuigi hetkel on räpi trendid kaldu bängerite ja vormi poole, on artist jäänud enesele truuks, keskendudes ennekõike just sisule. “Soovin, et mu loomingul ei oleks kiirtoidu omadusi: sisse, välja, unustatud,” on PH tõdenud.

Sisurikkad ja mõtestatud tekstid ning ägedalt põksuvad instrumentaalid on talletatud nii voogendusplatvormile, kassettidele ja CD-plaatidele. Kirsiks tordil ilmub peagi ka vinüülide tiraaž. Millised muutused on aset leidnud armastatud riimiseadja elus ning mis seisab värske loomingu taga? Räägime asjast.

“On lihtne enesekriitika tormide taha kinni jääda ja mõned projektid näiteks lõpetamata jätta,” olid Sinu sõnad ühes hiljutises intervjuus. Kui palju materjali enesekriitika tõttu värskele albumile ei jõudnud?
Praeguse materjali puhul jäi juhtumisi kaks asja kõrvale, aga üldjuhul üritan asju nii luua, et saaks kõike kasutada. Vahel kuulen mõne artisti suust, et on plaatide B-pooled materjalist, mis jäävad kasutusele võtmata EP-de ulatuses, seda mul pigem ei juhtu.

Siiski, kuidas saada jagu liigsest enesekriitikast, soovitusi?
See kindlasti väga individuaalne, kuidas oma enesekriitikasse suhtuda. Mulle isiklikult tundub, et päris suurel osal inimestel, sealhulgas loojatel, puudub võime ennast kõrvalt kriitiliselt jälgida.

Need aga, kes täiesti enesekriitikast tingituna asju valmis ei saa või üldse pihta ei hakka – nendele võiks soovitusena mainida, et mõistlik on alati alustada. Kui täielikult nii valmis ei saa nagu oli esialgne plaan, kaalub igasugunegi lõpuleviimine poolelijätmise üle. Mulle tundub, et lõpule viimata asjad jäävad kuidagi kummitama ja on emotsionaalselt kurnavad. Lõpetatud asjadest saab edasi minna, isegi kui tulemus on sitt.

Peale selle on mõistlik vahepeal tehtud asjadel lasta natuke aega seista ja nädalate või teatud aja pärast uuesti üle vaadata. Õhu vahele jätmine aitab. Põhjendatud kriitika üldiselt jääb alles, aga mingid hetkelised kahtlused ja muu ebaoluline ununeb ja hajub – üldiselt.

Kas “Nagu vaataks pilvi” on sissevaade kuueteistkümne aasta jooksul kogunenud mõtetele või lühema perioodi jooksul kogetule?
See põhineb rohkem sellele osale, mis tekkis laias laastus peale 12EEK MONKEY plaadi “Xibalba Spa” ilmumist.

Tundub, et olen selles osas üsna adünaamiline. Ma ei saa kahte projekti paralleelselt jooksutada. Tekib mingi ebakõla ja on oht, et edastan materjalides sama sisu, et mitte mingit “ma nii pühendunud” stiilis juttu rääkida.

Sisuliselt esitasin sellel soolo albumil enam vähem samu teemasid, aga lihtsalt 16 aastat nahka on vahepeal peale kasvanud. Muutsin natuke sõnastust ja eks tehnika ka paremaks läinud. Ei pea enam tekk üle pea käsimikrofoni räppima.

Mis olid suurimad valukohad ja võidud albumi valmistamisel?
Kõige murelikumad kohad on mu jaoks alati olme ja kõik sellega kaasnev. Ei pea vajalikuks otseselt detailidesse laskuda, aga üldsõnaliselt puudutab see neid kohti, kus kokkulepped mingite endast mitte olenevate põhjuste tõttu venivad. Eriti kui 90% osalisi teevad seda alati põhitööde kõrvalt, siis tuleb lihtsalt tagasilöökidega leppida. Nutad patja, aga lepid.

Võit on tegelikult kogu album. Mul väga hea meel, et see valmis sai sellisena nagu ta sai ja suur rõõm, et just see materjal vinüüliks tehakse. Hetkel on selline tunne, et esimene level oli, et said laivi teha, teine tase, kui lugu mängiti raadios, siis kui said albumi valmis ning sellest CD. Vinüül kuidagi ületab kõik eelneva. Selles suhtes turbo!

Peale muu on selle materjaliga mul 0 kringli tunnetust ja ootan ise pinevusega vinüüli. Et saaks selle kõik maha müüa ja väga riccaks ning siis kümne aasta pärast need, kellel see album olemas on, saavad öelda, et “vau, tegin väga õige otsuse, et selle ostsin, sest seda enam kunagi kuskilt ei saa ja see väga hea PH plaat.” Usun, et umbes nii see kõik saabki olema.

Jääme vinüüli ootama, igatahes!

Tagantjärgi see ka suur triumf, et üldse albumi ära tegin. Mitte, et oleks olnud tunnet, et lõpetan räppamise jäädavalt, aga ei saa väita, et mingil magamata ööl, mingis emotsionaalses madalseisus ei veerenud pähe mõte, et on mõtet!? Kas leiab sobivad instrud, hea stutsi ja head tüübid? Väga hea meel, et sellised kahtlused ei realiseeru ja see album on reaalsus.

Albumi instrumentaalide taga seisavad DEW8 ja Otto Suits. Kirjelda, kuidas moodi just need “õiged” biidid ära tunned ning kuidas helikeele tervik tekib? Arvestades, et asjaga on seotud ju ikkagi mitu osapoolt, kuid plaadi visioon tuleb Sinu seest.
Üldiselt valin biite kõhutunde järgi, mul seni mingit tänapäevase “oo, see prglt megahype type beat” valiku kriteeriumit pole olnud. Tähtis on see tunne, mida instrumentaal tekitab ja kui hästi saan enda mingid veel ettekujutamata riimid sinna peale lödistada. Kõige õigemad biidid olen enda meelest leidnud siis, kui äratundmine on momentaalne.

Mainimata ei saa jätta ka tuima olmepragmaatilisust. A la olukord, kus näed, et selline biit on olemas, tahaks lugu teha, OK, sobib – ei ole mõtet enam oodata, proovib ja teeb selle siia. Vaatab, mis saab. Sellel on ka päris arvestatav mõju. Ülemäära palju valikuid ei ole ja liialt peenutseda ei saa.

Lugesin üks päev arvustust: “Põhjamaade käest saavad sugeda mõminaräpparid („pop-staarid, kes räpivad“), instabeibed ja suhkruissid, solaariumis end pruunistavad lumehelbekesed, rahvavaenlane number üks RMK, vereimejad pangad koos kogu hilisstaadiumis kapitalismiga, jälgimisühiskond, keskkonnavaenulikud materjalid ja paljud veel.” (Areen, 2022)
See artikkel oli mu arust nii pinnapealne, kui seda üldse olla saab. Meenutab mu enda põhikooliaegseid kirjanduspäevikuid. Näitab väga selgelt, mis suhtumine hip-hopi on. Kui mingit triviaalset statementi või clickbait sündmust materjaliga ei kaasne, siis huvi on pindmine.

Moodne maailm on midagi, mis Sind väsitab?
Ei saa öelda, et need teemad mind väsitavad, pigem mõlgutan neid ja olen mingil põhjusel otsustanud sellistel teemadel lood teha. Endale teadlikult ma läbi mingi karakteri pole lugusi ja teemasi loonud. Seega esindan põhimõtteliselt ennast, sellel albumil kindlasti.

Kas tunned kohustust ühiskondlikel teemadel (kaasa)rääkida, et inimesi aidata-valgustada või sa muusikat luues sellele ei mõtle ning see on lihtsalt juhuslik?
Pigem räägin alati teemadel, mida mõtlen. Mingit kohustust tundmata. Samas, mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ka niiölda tagamõtetele mõtlema, kuidas ja kas keegi neist võiks kinni võtta ja sarnaselt mõelda ning käituda. Samas arvan, et mu tutvusringkonnas ja sõprade hulgas mõtlevad enamus inimesi nii, ma lihtsalt vormistan neist vahel lood.

Taban end tihti mõtetelt, et tekstid ja suunad lähevad liiga õpetuslikuks, moraliseerivaks. See õrnalt väsitab, sest mul pole mingit tagamõtet või soovi olla õpetaja rollis. Asi liigub omas voolus.

Skisofreeniline olukord – teadvustada näiteks sügavaid keskkonna probleeme, ometi inimesed ei kipu oma elustiili väga kergelt muutma… Practice what you preach – kui palju enda harjumusi muutnud oled, et oma panus anda?

Üritan kindlasti maksimaalselt teha seda, mida lugudes esitan. PH esindab mind ja räpin seda, mida teen. Eks mingeid kirjanduslikke äärmustamisi ja värvikaid kirjeldusi ikka leidub, aga sellistel keskkonna olme-teemadel on see mu tavakäitumise osa, jah. Sest noh, keskkonna vastaselt käituda on täiesti ajuvaba, selle põhjendamine tundub ebavajalik.

Jah, mul on riidest poekott ja sorteerime kodus prügi. Ühekordseid plastnõusi ja muud sellist tarbime haruharva. Ainult siis, kui muud varianti ei ole. Hambahari on bambusest, elukaaslane peseb vahel pähklitega pesu. Ei vaheta iga hooaeg või aastaarv garderoobi ja mul teksapükste all haaremipüksid. Tead küll, shanti shanti. See list on pikk.

Saad eeskujuks olla nii mõnelegi. Kusjuures selle kuueteistkümne aasta sisse on mahtunud reis Amazonasesse koos Ivo Tšetõrkiniga. Seiklusest tehti ka telesaade, uhke värk. Vaadates aga glamuurist eemale – kui palju see reis Su vaateid mõjutas?
Mulle väga meeldis see reis, sest ei oleks tõenäoliselt sinna mitte kunagi ise läinud ja sattunud.

Aga mulle endale hetkel ei tundu, et midagi minus märgatavalt oleks muutunud. Ma ei ole selline inimene, et kuskil käimine mind nii äärmuslikult muudaks ja kohalejõudmine mind “valgustaks” ning tagasi tuleksin muutunud inimesena.

Võib-olla kõrvalseisjatele tundub, et see oli selline shanti-shanti reis, et viirukid põlesid ja mingi loitsumine käis kogu aeg taustal. Ei olnud, minu jaoks pigem väga lahe looduskogemuse reis.

Tundus küll jah, et võiks olla spirituaalne rännak… Illustreerimiseks ehk pajatad mõned seigad või detailid, mis Amazonasest hästi meeles ja ühele põhjamaade inimesele samas hästi võõrad.
Põhiteema on see, et jõevesi on hästi pruun ja ühes lusikatäies vees on triljon bakterikolooniat ja mikroimpeeriumit ning kui üks minusugune sinna keele vastu paneb, siis on tundide küsimus, kui sisikond kohe lipa-lapa. Aga kohalikud joovad seda muuseas kruusiga ja kõik cool.

See ka muidugi, et ayahuasca šamaan võib piltlikult olla Barcelona jalgpalliklubi särgiga, mobiilist multikaid vaatav endast noorem mees. Kuigi ettekujutus on kuskilt raamatutest või filmidest, et inimene on ikka suled peas mega-müstiline, mask ees, kotkas õlal ja kaiman nööri otsas.

See oli ka meeldejääv, kui tiheda infoga see metsa ja looduse osa seal oli ja kui palju koguaeg toimus, kui teadlikud kõigest kohalikud matkajuhid olid. Ei ütleks, et see võõras oli, aga see oli väga äge. Reaalsuskontrolli tekitas see, et meiesugused seal tõenäoliselt kaua ei kestaks. Uss hammustaks pepust ja putukas roniks kõrva ja mingi oks torkaks jala veriseks, kotkas lendaks pähe ja …

Kas selle käigu teadmisi ja mõtteid kohtab ka albumil?
Natuke tundus reisi peal või äkki peale seda, et äkki nüüd tuleb uus mingi särts või voog sellega seoses. Aga mu enda meelest midagi käega katsutavat ei ole ilmnenud. Kui keegi leiab, võib kirjutada – ma siis saan üle vaadata ja kas siis nõustuda või ümber lükata.

Sukeldudes veel albumi olemusse – värske kauamängiv pole ju pelgalt moodsa eluolu kriitikast sütitatud projekt. “Kosmos kinkis mu peatükile järje. Nüüd liigun nii, et mu taga on kutsika jäljed”, lugu “Nagu vaataks pilvi” on südamlik ood isaks saamisele.
Eks lood räägivad sellest, mis ennast kõnetab ja see pakutud näide on vaieldamatult suurim elumuutja. See on muutus, mis paneb kõike teistmoodi vaatama ja hindama. Samuti teisiti tajuma kõiki neid, kel on lapsed ja mis elu nad elavad ja neid, kel ei ole.

Osa loo sisust põhineb tõesti isaks saamisele, teise kihina loost käsitlen enda lugusi ja üldse loomist. Ja muidugi ka vana head “keeping it real” teemat. Nägin seal nende asjade vahel väikest paralleeli.

Kuulsin kuskilt sellist juttu, et “Nagu vaataks pilvi” on pärit sinu pisipoja suust. Ehk on tingimusteta armastus hoopis PH värske albumi põhituumaks?
See võib olla küll põhituum. Kuigi pakun puusalt, et mul see albumi pealkiri peas mõlkunud 12-13 + aastat ehk enne lil pealikku.

Kui õigesti mäletan, siis see lauseühend “Nagu vaataks pilvi” võis olla inspireeritud Ki En Ra mingist vanast biidist, mis niimoodi loiult ujus ja sämplitest mingi pilvede assotsiatsioon tekitas.

Ja küsimuse jätkuks ilmselt peab oma loomingut igal juhul mingil tasemel armastama ja sellest lugu pidama, et seda üldse teha. Seega sul võib olla põhituuma määratlemisega täitsa õigus!

Kui palju muutis isaks saamine suhtumist loomingusse – tunned selle tõttu muusikuna ka suuremat survet jälgida, mille eest seisad ja mida ütled?
Ausalt öeldes tundub, et mu materjal on olnud pigem mõistliku sisuga. Et tunneta, et ma nüüd end kardinaalselt muutnud olen ja mingeid õilsamaid väärtusi esindan.

Aus! Album on saanud sooja vastuvõtu osaliseks. Võib rahule jääda?
Võib! Ja hakkab siis varsti uut tegema. Ja, mis ma veel tahtsin öelda, et vaadake Põhjamaade H fesari lehte. Kui vinüül valmis, siis kirjutage kohe ja ostke kõik plaadid ära, sest siis on nad ostetud. Ja kui kodus internetiühendus on, siis pange igaks ööseks see plaat Spotifysse mängima.

Raudpolt! Mis veel plaanis?
Lisaks kui vinüül käes, siis teeb kindlasti esitluskontserdi ka. Selline on elu ja sellised on valikud!

 

Kuula albumit:

Vinüüli ettetellimine:
https://legendaarne.ee/toode/pohjamaade-hirm-nagu-vaataks-pilvi-vinuul/

PH sotsiaalmeedias:
Facebook
Instagram

Fotod: Juss Saska