Teen muusikat, sest mulle meeldib ja ausalt öeldes teisiti olla ka ei oska,” nendib 2019. aasta Noortebändi konkursi ja Jazzkaare eriauhinna võitnud sooloartist Kelly Vask. Hetkeseisuga kuulub Kelly repertuaari eelmise aasta märtsikuus ilmunud EP “She Sin(g)s” ning hulganisti avaldamata loomingut, millest jõuab kuulajateni nii mõnigi pala uue aasta esimeses pooles. Kahtlemata on muusiku leivanumbriks kananahka tekitav vokaalne esitus, kuid ka oma instrumentaalide ja tekstide eest kannab autor ise hoolt. Kelly muusikalise maailma keskmeks on urbanistlikud õhtused kõlad ja ambientsed atmosfäärid, mille võib vajaduse korral vabalt paigutada nii popi, kaasaegse souli kui ka elektroonilise biidi sekka.

Kurvameelse helipildi ja sisukate tekstide taga seisab aga hoopis rõõmsameelne Vergist pärit neiu, kelle elukutseks on lauluõpetaja ning kelle muusikaline ambitsioon on esmalt meeldida iseendale. Mesise vokaaliga Kelly ei püüagi varjata oma tagasihoidlikkust ja kahe jalaga maa peal ellusuhtumist.

Siit-sealt on jäänud kõlama, et Sul puudub kuulsuse janu…
Nii muusika kuulamine kui ka kirjutamine on äärmiselt terapeutiline tegevus. Kui maalikunstnik haarab midagi kogedes koheselt pintsli järele, haaran mina pastaka ja märkmiku järele ning kirjutan mõned tekstid. See ei ole kunagi sellepärast, et pean seda tegema, sest see on mu töö või sellepärast, et kellelegi meeldida. Eks igasuguse loova ametiga käib teatav tuntus kaasas, see peabki ju nii olema. Lihtsalt see ei ole kunagi minu jaoks eesmärk omaette olnud, ei ole ka praegu. Lihtsalt loodan, et kui kirjutan loo, mis mul endal jala tatsuma ja pea nõksuma paneb, on neid inimesi veel, kellele see nii mõjub.

Mis on Sinu eesmärgid muusiku ja artistina?
Muusikuna loodan, et saan ennast pidevalt arendada ja endale väljakutseid esitada. Hiljuti on õnnestunud ka teiste muusikutega mõned lood koos kirjutada – ka laulukirjutaja-produtsendi roll meeldib mulle üha enam, püüda näha asju teiste inimeste silmade läbi ja nähtu muusikasse ümber tõlgendada, jäädes truuks iseendale, aga siiski põimida juurde midagi uut-põnevat. Artistina tegelikult sama moodi – kogu see muusikamaailm ja selles orienteerumine on veel nii värske ja õppimist-harjumist on palju. Muidugi tahaksin oma kuulajaskonda kasvatada ja nendega vahetu side luua, rohkem kontserte anda… Laval olemist ma ei pelga ja see on muusikuks olemise juures väga oluline osa, see energiavahetus artisti ja publiku vahel. 

Aga uue materjali osas – on seda varsti oodata?
Tunnistan ausalt üles – terve kevade ja suve olen uue materjali kallal tööd teinud ja nii mõnedki uued lood ootavad oma õiget hetke ilmumiseks. Kurb tõsiasi on, et kui laul on minu arvutis valmis saanud, ei saa ma seda ju kohe välja paisata. Räägitakse, et head asjad võtavad aega… Loodame siis, et on kaua tehtud kaunikene. Hiljemalt uue aasta esimeses pooles saab kuulda!

Mainisid energiavahetust artisti ja publiku vahel. Mis on olnud parim tagasiside kuulajate poolt ja kas oled seda tagasisidet uue loomingu puhul ka kuidagi rakendanud?

Tagasiside on nii väärtuslik asi! Eriti meeldib, kui keegi tuleb ja ausalt ütleb, kuidas saaksin end veel arendada.

Üsna hiljuti öeldi mulle, et jään natuke kogu laval oleva tehnika ja kaabelduse varju. See oli väga hea tagasiside ja mõtlemiskoht, kuidas sealt ikkagi välja paista ja rohkem publikuga kontaktis olla nii, et pillid saaksid ka ikka mängitud.

Positiivsete kommentaaride seast on mulle endale kõige armsam see, et hinnatakse minu vahetust ja julgust lugude taustasid avada. Kui üksinda muusikat tegema hakkasin, lubasin endale, et olen alati aus. Kui lool on lõbus ja naljakas sündimislugu, siis nii ongi, kui on kurb taust, siis ongi kurb. Me kõik inimestena ju kogeme iga päev nii palju erinevaid emotsioone ja neid kõiki tulebki läbi elada ja hinnata. Kõigis on oma ilu olemas.

Tuleb Sul ehk mõni viimase aja värvikaim saavutus või mõjutus meelde?
Eks neid mõjutavaid tegureid ja inimesi on läbi nädalate, kuude ja aastate igasuguseid olnud, aga viimase aja kõige suurema kniksu ja kummarduse pean küll Otsakooli produtsendikursuse ees tegema. Terve eelneva õppeaasta oli mul tohutu privileeg koos õppida veel 11 megavinge artisti-laulukirjutaja-produtsendiga. Arenesin tohutult igakülgselt, aga samas olin alati hoitud. Eks kerge konkurents on ju alati, aga soovisime alati üksteisele kõige paremat ja olime toeks, kui mõni kodutöö tõesti juhtme kokku jooksutas. Sellises keskkonnas oli hea katsetada uusi asju ja üksteiselt uusi nippe-trikke üles korjata. 

Nimetasid end paar aastat tagasi hingest 90-aastaseks, ometi oled vaid 24. Kuidas nii?

Vahel nimetan end ümberõppinud introverdiks. Nii muusikuna kui ka õpetajana on ju igapäevaselt suhtlemist üksjagu, aga kui ma koju jõuan, siis on vaja seda akude laadimise hetke, kus viskan diivanile pikali ja lihtsalt eksisteerin.

Eelistan väikeseid seltskondi ja sisukat vestlust iga kell suurtele valjudele pidudele – klassikaline introvertide värk. Aga aeg-ajalt on ju festivalitada ka tore, suure ühtse inimmassina.

Ühes varasemas intervjuus sai jah naljaga öeldud, et vahel tunnen, et mul on justkui 90-aastane hing, sest samal ajal, kui paljud mu sõbrad-tuttavad sätivad õhtul linna peale, sätin mina koju teetassi taha mõtteid mõlgutama. Aga eks ikka olen vahel kogu täiega veerandsajane ka, teen asju uisa-päisa ja satun totratesse olukordadesse nagu noored täiskasvanud ikka. Lollused tuleb ära teha, millest muidu õpid. Ja kirjutad!

Kas “vana hing” on pigem kasulik või valulik olnud?
Ei ole täheldanud küll, et see nüüd kasulik või valulik oleks. Kõigele ei peagi sildikesi külge riputama… Ma vist ei mõtle sellele ise liiga palju. Arvan, et lihtsalt on oluline iseennast tunda ja endaga alati hästi läbi saada. Mul on hea meel, et olen väikeste kõrvalepõigetega sinna jõudnud, täiesti soovitan, 10/10.

Oled öelnud, et Sinu olemus ja muusika on vastandid. Et oma loomult oled pigem rõõmsameelne, kuid vastukaaluks lood kurba muusikat.
See on endalegi naljakas mõelda, et kuidas nii oskan teha. Ükskord sai sõpradega kolme peale üks lugu kirjutatud, mida esialgu üks teine noormees laulma pidi, aga mõtlesime, et siis salvestan ka ühe demo. Kuigi tekst oli meie mõlema esituses identne, kõlas see minu suust vähemalt kolm korda kurvemana.

Miks nii?
Asi on selles, et mulle meeldib tekstidesse väikeseid vimkasid sisse kirjutada. Vahel ehmatan ennast sellega, et hakkan kirjutama ja kõik tundub nii tore ja helge, et läheb roosamannaks… Sellised järsud pöörded tekstides on lahedad. Noh, justkui filmis, kui juhtub midagi ootamatut ja paneb korra õhku ahmima ning mõtlema, et oot-oot, kust see nüüd tuli.

Aga ei ole ju päris kurb kõik ka – näiteks “Same” on ju tegelikult päris rõõmus lugu. Üksteise usaldamisest ja sellest, kuidas me tunneme sarnaseid asju, mis sest, et meile endile paistab selles hetkes, et kindlasti keegi teine ei ole nii tundnud. Ja armastusest räägib ka, teineteise uuesti valimisest iga päev, iga hetk. Sest armastus ju ongi valida sama inimest üha uuesti ja uuesti, läbi kõikide seikluste.

Lased siis muusikas lihtsalt oma tegelikud emotsioonid valla või on see nagu roleplay?
Rolle ma võtta ei viitsi. Nendega on raske sammu pidada. Igal päeval ju ei sobi see korra valitud roll nii hästi mängida ja siis on jama. Muusikat kirjutan ikkagi sellest, mida tean ja olen kogenud. Suur doos on seal muidugi kujutlusvõimet ka, sündmustik tuleb ikka ühes või teises suunas natuke üle paisutada. Kui millestki kirjutan, siis tihtipeale jookseb selle laulu lugu silme ees, nagu kõik parasjagu toimukski, lihtsalt mul on sõnade valimiseks aega rohkem, kui päriselt oleks. Ja lugude tegelased reageerivad nii, nagu mina otsustan. Selline naljakas mäng. Natuke nagu “Sims” vist.

Aga kurvameelne inimene ma ka ei ole. Võib-olla õige pisut, selle peab sõpradelt üle küsima. Pigem olen ikka see, kes ringi keksleb ja mingeid lollakaid nalju teeb, endal suu kõrvuni peas.

Olen seda usku, et headus ja naeratused saavad ainult rohkem head ja naeru sünnitada. 

Sinu EP “She Sin(g)s” räägib lühidalt öeldes iseendaga sõbrunemisest. Usun, et ühel või teisel määral on igal inimesel olnud teinekord keeruline endaga sõber olla. Oma kogemusele tuginedes, millised soovitused annaksid neile, kes on endaga pahuksis?
Esiteks – hinga. Kogu aeg ei pea rapsima ja igale poole jõudma. Puhkamine ei tähenda, et oled laisk, veel vähem, et oled isekas. Teiseks – usalda ennast. Kõikide teiste järgi ei saa ega jaksa elada. Inimesed ikka arvavad erinevaid asju, paljudega arvamised klapivadki, paljudega mitte. Ja see ongi okei. See, et ei ole millegagi nõus, ei tee sind halvaks inimeseks. Üldse – hästi kerge on enda kohta halvasti öelda, aga endale midagi positiivset öelda on keeruline. Eriti, kui inimesed ümberringi on ka harjunud sellega, et kui keegi räägib endast hästi, tähendab see, et ta on egoist. No ei ole ikka. Kui on hästi, siis ongi hästi ja võid seda kõva häälega öelda!

Ja kui ongi halb, siis ära pelga küsida, miks see nii on ja ära pelga ka sellele küsimusele vastata. Aega ei saa tagasi keerata, küll aga saab valida, kuidas edasi käituda. Last but not least – Ära jää üksi. Leia keegi, kellele julged ausalt öelda, kuidas end tunned. See oli küll minu jaoks ilmselt see kõige olulisem hüpe edasi. Sest kui oma mõtted ja tunded kõva häälega välja öelda, jõuab iseendale ka kohale ja mõistad, et on aeg tegutsema hakata.

Ilusad soovitused! Kui minna muusika-juttude juurde tagasi, kirjutad ja lood oma muusika algusest lõpuni ise. Räägi oma loomeprotsessist lähemalt.

Enamasti algab laulude kirjutamine kas kohe tekstist või mõnest kõrvaussist harmooniast-meloodiast. Mu telefoni märkmed on fraasijuppe ja salme täis, kohe kui midagi pähe kinni jääb, panen kirja.

Kirjutan esmalt laulu valmis kas end klaveril või kitarril saates ja siis vaatan edasi, mis saab, mis suunas produktsiooniga minna.

Mõned korrad on läinud ka täiesti teistpidi, olen niisama arvutis mässanud ja instrumentaale teinud ja hakkab nii meeldima, et pole midagi parata – tuleb sõnad peale kirjutada. Näiteks “Lie” sündis peaaegu niimoodi – mul oli küll laulutekst luuletusena olemas, aga ei osanud arvatagi, et sellest kunagi laul võiks saada. Alles siis, kui instrumentaali valmis tegin, tuli meelde, et mul vist on midagi, mis selle vaibiga klapiks.

Mõnikord dikteerib tekst kogu muusika, mõnikord on muusika see, mis paneb kujutlusvõime liikuma ja peas olev film saab paberile kirja. Mis on muidugi eriti kaval – kirjutada rõõmus tekst aga muusika on kurvameelne või vastupidi. Sellise tembuga ma vist pole veel liiga hästi hakkama saanud, aga tundub lahe väljakutse. 

Nokitsed Sa stuudios või kodus?
Minu “stuudionurk” on mu kodus, kas Viljandis või Vergis. Olen täiega ööinimene, kõige paremad ideed tulevad ikka siis, kui kellaaja järgi juba järgmine päev alanud on. Praegu on kõige viljakam produtseerimise periood suvi, sest siis olen õpetajatööst puhkamas ja saan keskenduda loomingule. Küll aga laule kitarril-klaveril kirjutan ma aasta läbi siis, kui tuju peale tuleb, kusiganes ma parasjagu viibin. Vahel salvestan need ruttu juba stuudioprogrammis ära, vahel jäävad need mõneks ajaks telefoni helisalvestistena oma aega ootama. Ja muidugi on ka neid lugusid, mis sinna telefoni ainult jäävadki.

Ühes intervjuus käis läbi, et ka tekst on Sinu jaoks ülioluline – tekst peab olema sisukas.
Üldiselt olen seda meelt, et kõik muusikas toimuv peab tekstiga kooskõlas olema.

Sõnadel on suur jõud, muusikal on energiat, et seda veelgi enam paisutada. 

Kuidas oma tekste iseloomustaksid?
Minu tekstid on tihtipeale hästi isikustatud – isegi, kui päriselt ei ole see kellelegi teadlikult suunatud või kellestki konkreetsest inspireeritud. Hästi palju on justkui vestlemist kellegagi. Ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub või siis nii ongi hästi lihtne kirjutada. Terve laul on justkui üks jutustus, sidus ja arusaadav. Võib-olla see teeb mu tekstid liigagi lihtsaks ja etteaimatavaks, aga eks sellel on ka oma võlu. No, ja siis tuleb minu laulus see vimka koht, kus sündmustik muutub mingis suunas. Äkki sellega petan natukene ära. Kõige olulisem on seda hetke mitte maha magada, kus hea lauluteksti-luuletuse mõte tuleb. Näiteks kevadel ise ütlesin ühe pisikese heateo peale “Oh, whatever did I do to deserve you”, nüüdseks on see ühe laulukese sisse kinni püütud, täiesti teises kontekstis. 

Teeme hüppe ja räägime natuke Su tööelust ka. Oled oma ametilt ju lauluõpetaja. Õpetaja roll on väga vastutusrikas. Kas Sinu elukutse mõjutab mingil viisil ka Sinu muusikat?
Ma usun, et ikka mõjutab. Ühe laulu olen teadlikult kirjutanud küll peale õpilasega vestlemist, sest mõned mõtted sellest vestlusest jäid natukeseks kummitama. Enamasti vast mõjutavad nad mind lihtsalt nii, et annavad tohutult energiat ja isu pilli mängida või laulda. Mõnel päeval ju üldse ei viitsi, aga kui see on töö niikuinii, siis peab minema ja istuma sinna klaveri taha. Nendel päevadel tihti juhtub, et peale viimaseid tunde jään paariks-kolmeks tunniks veel ka ise harjutama, sest õpilased on selle mitte-viitsimise suutnud hästi ruttu ümber pöörata.

Rühid oma kodust Viljandist laulutunde andma Elvasse. Ilmselgelt armastad Sa oma tööd. Kui palju kasvataja rolli on ühel lauluõpetajal?
Tegelikult on nii, et lapsi õpetan ma Elvas esmaspäevast kolmapäevani, tihtipeale neil päevil peale tunde tagasi Viljandisse sõita ei viitsigi. Selline töönarkomaan, et olen kolm päeva jutti oma klassis. Aga see on mõnus, hommikul on lapsed veel koolis ja saan oma asjadega tegeleda, mitte kulutada aega autosõiduks.

Õpetajaid on ju erinevaid. Ka lauluõpetajaid on erinevaid. Minu jaoks on oluline, et lapsed saaksid mind usaldada ja mina neid ka. Räägime üldse päris palju, ei ole nii, et kohe, kui nina ukse vahelt klassi pistad, hakkab suur mii-o-mii pihta. Selle jaoks, et noored lauljad oskaksid ka ilmekalt ja emotsionaalselt laulda, tuleb kõigepealt nendega rääkida, emotsioonidele nimed külge leida ja need emotsioonid laulutekstides ka üles leida.

Ma ei usu, et ma väga kasvataja olen, aga püüan olla teenäitajaks ja toeks ning muidugi olen nende suurim fänn iga kell.

Aga ega me ainult ei lobise, ikka tööd teeme ka, ja võistleme ja esineme. Vanemad lauljad käivad vahepeal iseseisvalt ka esinemas, mis on lausa lust. Minul on ainult vaja vaevaks võtta publikus seismine ja uhkusega aplodeerimine. Nii ju võib tööd teha küll!

Mida oma ameti juures kõige enam ja kõige vähem naudid?
Mulle meeldivad need hetked, kus õpilastel on lood nii selged ja tulevad nii hästi välja, et kananahk tuleb ihule. Vahel on selline tunne, et mul on lihtsalt sõpradega proov või esinemine, ei ole sellist õpetaja-õpilase tunnet, sest no ikka pagana hästi laulavad! Eelmisel kevadel oli paar korda sellist juhust ka, kus õpilane ütles mulle, mida mina tegema pean – mis pilli mängima, kuidas, kus tausta laulma… See oli ka lahe hetk. Et noored ise teavad juba, mida nad tahavad ja kuidas nende laulud peavad kõlama. 

Just käisin sügiseses õppenõukogus, mis algas 9:30 hommikul, minu jaoks tähendab see ju oluliselt palju varem ärkamist, sest pean veel 50 minuti jagu autoga sõitma. Kohale jõudes küsisin naljaga huvikooli direktorilt, et miks on vaja keset ööd hakata koosolekuid pidama. Ehk siis need üksikud päevad, kus ma pean vara ärkama, on rasked. Ometi õpilased teevad seda ju iga päev, nii et liiga palju ma jonnida ka ei saa. See, et minu tööpäev algab alles peale lõunat, on metsik privileeg. Ja see on ju ka vahva, et kolleegid mu hommiku-unise näo üle itsitada saavad.

Kas Sinu õpilased teavad, et vabal ajal muusikat lood?
Ikka teavad, kus nad pääsevad.

Seda muusika kirjutamist on tegelikult tööga seoses ka üksjagu – vahepeal oli mul üks õpilane, kellele millegipärast ükski lugu laulda ei sobinud. Ei olnudki midagi muud teha, kui talle päris oma lood kirjutada. Tema rääkis, mis ta maailma asjadest arvab ja mina panin kirja. Neid kõlbas laulda küll.

Lisaks teeme tavaliselt Elvas suve viimasel nädalal muusikalilaagrit. See Elva noorte minimuusikalide armastus sai alguse enne minu seal töötamise aega, aga mulle kukkus see sülle kohe nii, et pidin ise muusika ka kirjutama. Sel suvel oleks pidanud etenduma juba kolmas originaalteos, aga praeguseid piiranguid arvestades otsustasime laagri raske südamega edasi lükata.

Elavad nad Sulle kaasa ka?
Sotsiaalmeedia reedab ka päris palju, nii selle kohta, et mina muusikat teen, kui ka selle kohta, et teinekord nad minu muusikat on kuulama sattunud. Sellest suurt saladust ei ole teinud, aga ega ei räägi ka iga päev, et ohoo vaadake nüüd, mida mina teen. Laulutunni kontekstis ei ole see ju oluline.

Igatahes hoiame meie samuti Kelly Vasele pöialt ning elame kaasa!

 

Kelly sotsiaalmeedias:
Facebook
Instagram

Kuula lühialbumit  “She Sin(g)s”:

 

Loovtiim:
Pildistamise produtsent/intervjuu: Sandra Leushina
Fotograaf/loovidee: SADU
Stilistika: Kristin Liias
MUAH: Mari-Liis Jäe

Tutvu pildistamise moodboard’iga.

Täname koostöö eest TALI disaini pood ja Zara!

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.