Sandra Leushina
Uuekooli trendide keskel on vahelduseks mõnus nautida ka traditsioonilist lihtsust. Tuttavliku kõlaga kodumaist räppmuusikat ilmus umbes kuu tagasi riimimehe Meistermauri sulest. Autori püüdluseks oli ühtlane storytelling stiilis kulgemine, mille mõistmiseks tuleks võtta aega, sest singleid ja kõvasid hitte sealt kahjuks või õnneks ei leia. Peensusteni lihvimata kaua valminud kaunikene, soolo debüüt-EP kannab pealkirja “Kodukootud” ning sellest meile autor lähemalt pajastaski.
“Tihtipeale kipun üle mõtlema ja ei jää kunagi enda sooritusega rahule. Selle tulemusena jääb suur osa mu loomingust igaveseks kuskile sahtlipõhja vedelema,” alustab Mauri. “Seda albumit tehes lubasin endale kohe alguses, et ei hakka midagi peensusteni lihvima ja keskendun rohkem lugude sisule.” Varasemalt tegutses ta karmima ütlemise ja olekuga boombap räpi-trios Tarbijakaitse. Seega tema varasema loominguga võrreldes on “Kodukootud” EP lood positiivsemad ja sõbralikumad. “Olen üritanud teha ka sügavama mõtte ja keerukama sisuga muusikat, aga kipun uskuma, et see ei kuku mul eriti hästi välja. Meelsamini kirjutan lihtsatest asjadest ja püüan olla sealjuures originaalne, “ arvas Meistermauri oma loomingut analüüsides ning jäädes natuke enesekriitiliseks.
Kuidas siis lühialbum sündis?! Albumi saamislugu on päris südamlik ja siiras: ““Kodukootud” EP esialgne kontseptsioon sündis paar aastat tagasi, kui elasin mõnda aega oma Elva lapsepõlvekodus ja sõin hommikust õhtuni parimat vanaema tehtud toitu. Kuna olin otsustanud seal pikemat aega resideeruda, et saaks kiirest linnaelust veidikeseks aega maha võtta, siis oli minuga kaasas ka mikrofon, digiklaver, monitorkõlarid jms. Panin kodustuudio samasse tuppa püsti, kus 29 aastat tagasi asetses mu häll. Tegin hunniku biite ja kirjutasin luuletusi täiesti tavalistest argielu nähtustest – ahju kütmisest, trenni tegemisest, vanaema kokakunstist.”
Elu tungis peale ning debüüt-albumi küpsetamine jäi Mauril aga hoopis pausile, sest pärast paari kuu möödumist tuli tal kolida Pärnusse. Oma aega hakkas ta investeerima teistsugusesse tegevusse: sõbraga koostöös sai asutatud Kultuuriklubi Tempel, mis nõudis palju panustamist ning muusikaga tegelemine jäi selle kõrval veidi tahaplaanile. “2019. aasta aprillis sai kultuuriklubi loomisest 3 aastat ja tookord tundus õige aeg taaskord leivateenistusest piiri pidada, rohkem hobidega tegeleda ja mussi teha. Puhusin siis need vanad demod tolmust puhtaks ja vahelduva eduga umbes 10 kuu jooksul tegin EP jaoks veel mõned põhjad, kirjutasin paar salmi ja lugu juurde ning saigi asi purki pandud”, täpsustas Mauri albumi valmimise protsessi.
Millest siis räägivad lühialbumile valitud palad? Autori sõnul on umbes pooled selle plaadi lugudest fiktsionaalsed. “Ma ei ole kunagi sõitnud pizzataksot, olnud mõne naisterahva sponsoriks või pöördunud oma murega “Märgatud Pärnu’s” Facebooki kommuuni,” viitab ta oma tekstide sisule. Päris-elu lugudeks on aga albumil träkid “Ahjuküte”, “Ood pleistale” ja “Gripihooaeg”, millest viimane tundub ehk praegust olukorda arvestades päris kohane kuulamine, mille kelmikus suuremad muremõtted korrakski eemale peletada võiks.
“Samuti arvan, et nutisõltuvusel on väga palju negatiivseid kõrvalnähte ja päevas maksimaalselt üks tund internetis veeta võiks olla iga inimese jaoks piisav. “Nutinarkomaan” on minu arvates üldsegi sealt kõige kurvem lugu ja tegelikult albumi kontseptsiooni eriti ei sobigi, aga boonustrackina otsustasin siiski selle kaasa arvata,” nentis ta lõpetuseks.
Kuula täit albumit:
Foto: erakogu