Aasta 2020 on seni olnud väljakutseterohke, kuid õnneks jagub artiste, kes vaatamata raskustele ei ole loometööd pausile pannud. Nii on saanud sellest kummalisest üheksast kuust oluline verstapost Eesti räpimaastikul. Pikemat aega vaikselt istunud tõsipead on ärganud ning andnud hoogu kodumaa muusikas unarusse jäänud vanakooli hiphopile. Miks just nüüd? Ehk on mõminatrendid ja popmuusika-räpi üleküllus pannud liigutama. Üsna lühikese aja jooksul on ilmavalgust näinud neli tugevat 90ndate hõnguga räppalbumit, mis on täis emotsiooni, gruuvi, souli, funki ja võrratuid sämpleid. Iga album on vaieldamatult omamoodi, kuid neid ühendab sõna “klassika”. 

Krick “Olustik”

Saaremaal üles kasvanud Eesti üks pikemaid (jah, reket ei ole ainus kossumõõdus sõnasepp!) räppareid Krick on isiksusena üks meeldivamaid riimimehi. Piisavalt kogemust selja taga, pole tal vaja ärbelda, kellel on vingem või suurem. Sellele vaatamata avab oma pika kasvu üle uhkust tundev MC end rohkem kui kunagi varem – sellest andis aimu umbes aasta tagasi ilmunud singel “Hiidsekvoia”. 

Värske kauamängiv “Olustik” on ehitatud gruuvi täis erilistele biitidele ja intelligentsetele sõnadele, instrumentaalide eest vastutavad Lauri Täht, J3n, Andero Kuhhi, Meistermauri, Skidoo ja Otto Suits. Kes Kricki tunneb, see teab, et tegu on vabastiili maestroga, kellel ei ole mitte mingit probleemi improviseerides riime tulistada. Uus kauamängiv on aga ehe näide sellest, et autor valdab suurepäraselt ka stuudioalbumi loomise kunsti.

Esimene mõte “Olustikku” kuulates oli, et Krick on saanud oma häälekasutusel küpseks, jätnud hüvasti liigsete punnitustega ja jäänud meeldivalt vaoshoituks. Mitte ühtegi teist kodumaist räpparit kuulates pole end tabanud mõttelt, et artist võiks jazzbändiga kontserte anda ning need oleksid edukad – lahtise mõistusega muusik on piisavalt räppar, et jazzorkestrile vajalikku kontrasti lisada. Meenus Oddisee ja Good Compny ülesastumine eelmise aasta jazzifestivalil Tallinnas, sest just sellises miljöös “Olustiku” tuuri ette kujutakski.

Krick on loomult pigem jutlustav räppar, kes kasutab oma lüürikas palju sina-vormi, ta justkui pöörduks õpetlike sõnade ja küsimustega oma kuulajate poole. Õnneks on moraalilugemist albumil talutava piirini ja see üldpilti pigem ei sega. “Olustiku” tipphetkeks võiks pidada avalugu “Selleni”, mis algab A. Kuhhi loodud kevadiselt mõnusate pasunate ja sämpli saatel. “Teelahkmel” koos räppariga WST viib aga melanhoolsematele mõtisklustele eluliste valikuristmike kohta. Kriitilise pilguga peeglisse vaatamisest ja justkui vabandamisest räägib “Sulgudes”, mis on südamlikuks üllatuseks. 

Üheks parimaks pärliks albumil on “Plokkmaja fauna”, mis viib kuulaja Kricki vahetu (ja veidi iseka) siiruse ning kelmikusega halli nõukaaegsesse kortermajja. Täpselt sama eriline on lugu Ain Nufiniga – dünaamiline duo tõmbab sajaga käima! Kahe sõbra koostöö annab heaga tunda, keemia nende kahe vahel on on point.

 

Ain Nufin “Multivärss”

Ei ole kohta, kuhu Ain Nufin lennata ei saaks, ta võib kallistada Linnuteed või emmata Maad. Teisisõnu, Elva metsade ja Annelinna plokkide vahel sirgunud räppar Ain Nufin (endine Whiz – toim.) võlub oma kavala teravuse, hoogsa flow ja laheda hoiakuga. Aini sulest ilmunud üheksaloolist kauamängivat “Multivärss” iseloomustab ehk kõige enam sõnadepaar conscious räpp, mis voolab Skidoo ja Otto Suitsu biidirütmidel ning keskendub olukordadele nii välis- kui ka sisemaailmas.

Üks pisike kodumaine räpi ja RnB blogi Vabaflow kirjutas, et singli “Trellid” puhul on tegemist kaalutletud süsteemivihaga. Olen nõus, Ain Nufini lüürika on kõike muud kui plähmerdav kaalutlemata perspektiiv ühiskonna kohati iroonilistele valukohtadele. Selles kontekstis jäi kõrvu ka pala “Väljapääs”. Kellele meeldib kuulata radikaalseid isiklikke tõdesid preach’ivaid muusikuid? Pakun, et vähestele. Ain Nufini suureks plussiks on, et ta esitab ühiskonnakriitikat läbi sarkasmi, lisaks jätab ta kuulajale ruumi mõtisklusteks. Kauamängiv “Multivärss” ei mõju targutavalt, snobistlikult või ülepingutatult kurjana. 

Vaatlejana tundub, et Ain ei võta end inimesena liialt tõsiselt, vaid ujub muusikast läbi lendleva kergusega, muhe naeratus näol. Sellegipoolest pole tegu viimastel aastatel Eesti popmuusikas moodi läinud pealiskaudse naljaräpiga Clicheriku või Mäxi näitel, pigem on Ain Nufini stiiliks arukas sisu ja keerulisem sõnademäng. Kuulakem näiteks lugusid “Mõista mõista” või “Sirge Sõitja”, millest viimasel teeb kaasa ka MC Krick.

“Multivärsi” puhul väärib mainimist, et autor ei kritiseeri ainult välist, vaid heidab analüüsivaid pilke ka sisemaailma, seda eriti albumi kõige kurvameelsemas loos “Veel” ja mõnusa astumisega palas “Ma ei saa magada”. Ka juba varem mainitud “Trellid” sisaldab vihjeid sisekaemuslikele tõdemustele enese vangistamisest. Iseend muutmata pole võimalik muuta maailma – just läbi avastuste ja teadmiste iseendast saavutame sotsiaalseid muutusi ja just nii sünnib tõsiseltvõetav muusika, mis on täis souli.

Lõpetaks siiski humoorikal noodil, sest sekka viskab Ain Nufin ka palju vimkat. Teismelistele lemberäpparitele soovitan kindlasti lugu “Suvaline mees”. Kuulake ja õppige, poisid. 

 

Manipulated Mindz “Hardkoori poole pealt”

Keila legendaarsest Kuurist pärit vanakooli duo Manipulated Mindz ehk MC Mike ja räppiv biidimees Otto paiskasid avalikkuse ette hardkoori täis kauamängiva. Südamega tehtud biidiastumist ja sobedat räppi kõlab albumil “Hardkoori poole pealt” üheteistkümne loo jagu ja seda teps mitte iganenult. See on vanamoodi boom-bap värskes kuues, kus kõva basstrumm ja snäppiv snare viivad retkele autorite sünnipaika: vanadele headele uulitsaradadele. Isegi, kui Sa sealt pärit pole, siis läbi muusikute flow ja talendi satud sinna niikuinii. Kauamängival teevad kaasa ka MC Krick, Jobeneva Vrott, J.O.C, Põhjamaade Hirm, Bad Art ja MC Eff.

90ndate aastate ajakirjakaaneks disainitud plaadiümbris on vaid üks märkimist väärt aspekt albumi puhul. Mindz on produtseerinud kauamängiva, mis ei ole küll kontseptuaalalbum, kuid mõjub isegi ärritavalt terviklikuna. Alates introst kuni lõpuni on instrumentaalide järjestus kümme kümnest, pakkudes kuulajale patsaanlikku meeleolu, rahulikku voolavust, kriitilisi väljaütlemisi ja ka sisekaemuslikke tekste. Kirsiks tordil on Otto madal ning Mike’i kärisev hääletämber ja vägagi teadlikult konstrueeritud hea maitse piiril looklev ülbus.

“Hardkoori poole pealt” on märgatav edasiminek duo loomingus. Tundub, et koosluse äratuntav ja väljakujunenud käekiri sai oma lõplikud viimistlused. Loodetavasti said selle albumiga punkti ka osad teemavalikud lüürikas, sest kaua neid wack-MC’sid ikka kiruda ja tümitada. Sellele vaatamata on loo “Trendiori” idee vägagi hästi edasi antud: trendid on mööduvad, klassika jääb aga ajas püsima. Samal ajal annab lugu “Streetview” väikese vihje, et kutid võivad ka uuema kõlaga asja teha. Üllatusi jagub veelgi. 

“Mul pole palju vaja, las ma teen oma asja, mul on mu inimesed, mida veel tahta,” kõlab albumi vaieldamatult säravaimas palas “Pole palju vaja”, mida kaunistab J.O.C reggae‘lik vokaal ja üdini mahe instrumentaal. Sümpaatne tagasihoidlikkus üldiselt kõvema ütlemisega meestelt! Toores vanakooli stiil lajatab täiega palades “Nonii raisk” ning “Sucka Mudafucka”, need on ka albumi kõige julmemad boom-bap’i heliread, mis meenutavad Mindzi algset päritolu. 

Albumi teine nägu ehk vastand ülbemale saundile on “Läbi langevate lehtede” koos Põhjamaade Hirmuga. Sobib praegusse aega, ilus kuldne sügisesaund. Melanhoolsemat helimaastikku pakuvad ka romantilisema refrääniga “Jälgi märke” ning tulevikku vaatav “Näen seda selgelt”. Seega sisaldab “Hardkoori poole pealt” endas mitmeid tahke ja on kindlasti avastamist väärt.

 

LSteelo “Tallinna kõrgeimal mäel”

Linnamäe 11 hoovis oma päevi veetnud noortekamba (grupeering, mis kandis nimetust Lstyle – toim.) eeskujul oma nime saanud LSteelo on pärast kõiki võite, kaotusi, elatud elu ja panustatud energiat vorminud albumiks viimase kümne aasta materjali. Kauamängiva nimi “Tallinna kõrgeimal mäel” on inspireeritud Lasnamäest, kaasa teevad Indo, Big C, Regularz ja MC Eff. Biitidel Stas, Otto Suits ja Slin.

Tegu on puhtatõulise rajooniräpiga. Tänavakunstist, äärelinlikest probleemidest ja magalarajoonide süngusest inspireeritud räpiduo peegeldab Lasnamäe põrandaaluse hiphopi olemust selle täies ilus ja valus. Kultuurilises kontekstis on see alternatiivse hõnguga album oluline verstapost, seda veel eriti kohati sisutühja popräpi ajastul.

“Tallinna kõrgeimal mäel” serveerib jõulist, toorest ja lihvimata räpiessentsi, millesarnast tuleb Eestist tikutulega otsida. Seetõttu võib kauamängiva kuulamine tekitada raskusi neile, kes ei ole tulised 1990. aastate alguse põrandaaluse räpi kummardajad. Albumil ei ole hingetõmbepausi brutaalsusest ja kohati julmadest riimidest, kuid pangem tähele – see pole räuskamine, riimimehed esitavad oma tekste oskuslikult ja stiilselt.

Rääkides stiilist, siis olenevalt kuulajast võib muusikaline üksluisus olla selle kauamängiva miinuseks, samas näitab ainuüksi fakt, et tegu on limiteeritud vinüüli ja kassetiga, kuidas autorid ei üritagi laiadele massidele meeldida. Kõrvaltvaatajana võib küll tekkida küsimus, kellele on album loodud, sest albumile lisatud skit’id on justkui sõpruskonna ülemeelik jauramine, mida kõrvalseisjal mõista keeruline. Ehk ongi see album tehtud neile, kes on n-ö teemas sees ning ei vaja laste- ega kuulajasõbralikuks poleeritud sõnumeid?

LSteelo kauamängiv on subkultuurihuvilisele põnevaks peatuspunktiks. Teos kannab endas Tallinna plokkmajade hoovides kasvanud muusikute argielu, kes on puutunud kokku depressiivsete seikadega, olgu nendeks rõdude all vedelevad narkomaanid või hoopis lähedaste kaotus. Autorite rajooniarmastust illustreerivad lood “Priisle” või “Linnamäe” ja raskeid olusid pala “Narkar”, ent esmajoones on see plaat ikkagi ühe sõprusringi kroonika.

Urbanistlikus kultuuriruumis kasvanud LSteelo palad peegeldavad lisaks ka suurt armastust tänavakunsti vastu. Oodiks grafitile võiks lugeda lugusid “Samal ajal”, “Üle kogu linna” ja “Markeri tint”, mis kannavad hästi vastuolulise kunstisuuna olemust. Seinad ei valeta! LSteelo on juba kümmekond aastat tagasi tõestanud, et nende jämedad markerijooned ja oskuslikud muralid lisavad linnapildile vajalikku värvi. Põnev ja harukordne album!

 

Päisefoto: Rainer Olbri

Artikkel on ilmunud ka ERRi kultuuriportaalis.