Sel nädalal leevenesid oluliselt viirusest tulenevad piirangud suurüritustele ning üks esimesi festivale sel suvel, mis planeeritud mahus toimuda saab, on nädalavahetusel aset leidev rändav kultuurifestival Võnge. Artistid nii Eestist kui ka välismaalt astuvad üles 2. ja 3. juulil Tõrva vallas Sooglemäel, tulevase Mulgi Elamuskeskuse asukohas. Seitsmendat korda toimuval festivalil esineb ka kitarrist ja helilooja Erki Pärnoja oma bändiga. Küsisime Erkilt, kelle etteastet ta ise Võnkel kõige rohkem ootab.

Erki, valisid Võnke esinejatenimekirjast oma lemmikuna välja Mari Jürjensi. Miks just tema?
Mäletan, et kui esimest korda Võnke line-up’ile pilgu peale heitsin, leidsin kohe mitmeid artiste, kelle kontserdist tahaksin kuulajana osa saada, aga Mari oma jäi kohe eriti silma. Olen tema viimast plaati palju kuulanud ja ootan väga, et saaksin seda ka elavas esituses kogeda. See soov ja ootus on eriti suureks kasvanud alates sellest, kui nägin tema muusikafilmi “Õhtust hommikuni. Põlvas”. See oli minu jaoks väga liigutav ja inspireeriv.

Kuidas iseloomustaksid Mari muusikat? Mis teeb selle eriliseks?
Lühike vastus oleks, et tema muusika lihtsalt kõnetab mind. Tema tekstid, eriti need, mida kuuleme viimasel plaadil, viivad mu mõtteis rändama, eemale argisest, vahel tulevikku, vahel minevikku. Tema viisid ja kirjutatud read on täis elu ja inimeseks olemise ilu. Seda ei ole kerge sõnadega kokku võtta või väga täpselt välja tuua, mis need koostisosad on, mis Mari muusika eriliseks teevad, aga oluline on, et see inspireerib ning vahel kannab sind kuskile kaugele ja teinekord jälle suunab otsingutele enese sees. 

Täiesti eristuv ja alati äratuntav on tema meloodiakeel – need vahel suuri hüppeid ja keerutusi tegevad viisid, mille peale ma ise ei oskaks elu sees tulla, aga ometi kõlavad nad nii loomulikult, voolavalt ja tuttavlikult, nagu oleksin neid eluaeg teadnud. 

See on võlumaailm, mille ta on loonud oma elust pärinevate ridade, oma hääle ja oma kitarrimänguga.

On Sul mõni esimene selge mälestus Jürjensi muusikast?
Mari esines Sõru Jazzil, kui ma ei eksi, siis äkki 2013. aastal. Meil olid 2012 ja 2013 ulmeliselt tegusad aastad draakonitega, nii et umbes poole aastast veetsime ratastel ja tuuritades. Koju jõudsime tihti loetud päevadeks ja kunagi ei leidnud endas jaksu, et neil üksikutel puhkepäevadel kontserdile minna. Aga olin kursis tema muusikaga ja otsisin võimalusi, et ükskord ikkagi tema kontserdile jõuda. Mäletan, kuidas ma 2013. aasta juunikuus ühelt Hollandis toimunud kontserdilt koju lendasin ja Tallinna lennujaamast otse Sõru paadikuuri sõitsin, et ükskord seda festivali ka vaid kuulajana nautida. Seal kuulsin Mari muusikat esimest korda elavas esituses. Kontsert oli täiesti unustamatu. 

Kas olete Mariga ka koostööd teinud või võiks see tulevikus juhtuda?
Kuidagi on nii läinud, et meie muusikateed ei ole veel ristunud ja koostööd me teinud ei ole. Aga väga tore oleks, kui see ühel päeval juhtuks. 

Kelle esinemist veel Võnke line-up’ist huviga ootad?
Tahaksin festivalil endasse nii palju muusikat ahmida, kui vähegi jaksan. Programmi vaadates jäävad kohe silma mu kauaaegsed lemmikud Puuluup ja Kukerpillid. Muidugi tahaks ka Jareki kontserdile jõuda, manna esinemist tahaks veel näha (eelmisel aastal õnnestus kaks korda ja mulle väga meeldis), paar sõpra Lätist on ka kavas – ka nende sette tahaksin näha.

Mida Su enda esinemiselt Võnkel oodata, kas ka midagi päris uut?
Väga ootan seda kontserti, sest pole oma suure bändi ja oma sõpradega väga pikalt esineda saanud. Viimane kontsert oli meil eelmisel suvel. Mis puudutab uut materjali, siis seda ma otseselt lubada ei saa… Minu värskeim muusika sai loodud hoopis ansamblile ja kammerkoorile Collegium Musicale (teos nimega “Anima Mea”). Seda muusikat ainult bändile kohandada on suhteliselt võimatu, aga sellest pole lugu – mulle endale meeldis see väga, et sain peale “Leva” albumit bändi-elust vahe-aasta võtta, nagu õunapuud, ja tegeleda poolteist aastat täiesti uue väljakutse ja helipildi kujundamisega. Ka “Leva” albumit on bändiga esitatud minu mäletamist mööda vaid üks kord peale plaadi ilmumist – kõik ülejäänud kontserdid, kus seda materjali olen esitanud, said tehtud üksi, oma soolokavaga. Niisiis, ettekandele ei tule mitte otseselt verivärske materjal, aga siiski esimesi kordi suure bändi esituses. Ja mul on tunne, et tahaksin võimalikult palju ka oma esimese albumi “Himmelbjerget” materjali esitada. Ootan seda õhtut igal juhul väga!

Foto: Kiur Kaasik

Festival Võnge
2.-3. juulil Tõrva vallas, Sooglemäel, tulevase Mulgi Elamuskeskuse asukohas.
Pilet: €65-€70, kehtivad ka 2020. aastaks ostetud piletid
Pileti leiad siit: https://www.ticketer.ee/vonge-2021/

Võnkel astub kahe pika päeva jooksul üles 30 esinejat kahel suurel ning mitmel pisemal pop-up laval: Di Bosco, L’Impératrice ja S+C+A+R+R Prantsusmaalt, The Mauskovic Dance Band Hollandist, Coops Suurbritanniast, Jay-Jay Johanson Rootsist, Jesse Markin Soomest, Elizabete Balčus, Reinis Jaunais ja Toms Grēviņš Lätist ning Eesti artistidest Catapulta, Egert Milder, Ellip, Erki Pärnoja, I Wear* Experiment, Jarek Kasar, Kreatiivmootor, Kukerpillid, Lenna, Lexsoul Dancemachine, manna, Mari Jürjens, Pluuto, Puuluup, Riffarrica, Rita Ray, Sammalhabe, Seltskond Pargis, Worn Öut ja YE.

Lisainfo: vonge.ee

 

Artikli autor: Liina Tammepõld
Päisefoto: Helina Kõrm