Külalisautor
Melomaan ja ajakirjanik Kaspar Viilup jätkab plaadisoovituste sarjaga, kus sel korral on vaatluse all värske elektrooniline muusika oma piiritus värvikirevuses. Valikus on vähem tihedaid tantsubiite ning rohkem atmosfäärset ja rikkaliku autorielektroonikat. Aga tantsumuusikast ei pääse ka.
Nazar “Guerrilla”
Angola produtsendi Nazari kevadel ilmunud album “Guerrilla” on justkui hümn 2020. aastale. Oma kodumaa keerulisest minevikust inspireeritud materjal pole ühegi külje pealt helge, see on tume elektrooniline tihnik, kust ei paista läbi ühtki päikesekiirt.
Vaatamata hektilistele rütmiskeemidele liigub “Guerrilla” aga väga narratiivselt, veidral kombel isegi jutustavalt. Kui tahate, võite öelda, et see on kontseptuaalalbum, kuid pigem on teos lihtsalt väga täpselt toimetatud ja peenelt produtseeritud tervik. Lood töötavad samas ka eraldi, igas üksikpalas on koondatud kogu mahlasust ja essents.
Muusikalisi mõjutusi on raske täpselt paika panna. Mõistagi on seal tihedat kuduro-biiti, aga samas võib kuulda ka midagi arhailisest dubstep’ist, minimalistlikust techno’st või isegi tugeva autorikäekirjaga footwork’ist. Kõik see on aga lihtsustus, sest Nazar murrab reegleid ja loob täiesti isepärase muusikalise mudeli, milles sulnid ning pehmed sämplid mattuvad müraplahvatuste ja kolisevate biidilaviinide alla.
“Guerrilla” avardab meie maailmapilti, maalides reljeefsete joontega pildi ühe riigi ja kultuuri minevikust, olevikust ja tulevikust. Kõige laiemalt öeldes on see kunst: Nazar teeb autorielektroonikat, mis ei ürita kellelegi meeldida ega midagi jäljendada, vaid kihutab peatamatu kiirrongina just selles suunas, kuhu õigeks peab. Ja just sellist julgete ja uuenduslike albumite pärast muusikat kuulangi.
Gábor Lázár “Source”
Kui räägime meile tuttavast tantsumuusikast, olgu selleks house, techno, breakbeat või midagi hoopis muud, siis tehnitsistlikule olemusele vaatamata on see alati mõeldud (ennekõike!) inimestele. Huvitavad asjad hakkavad juhtuma aga siis, kui mõni pöörane produtsent julgeb panna masinad tantsima. Muidugi, selleski pole midagi uut, Kraftwerk on seda 1970. aastatest alates teinud, kuid Ungari tüübil Gábor Lázáril on mõned uued trikid varuks.
Planet Mu alt ilmunud album “Source” võiks olla vabalt ka üks 40-minutiline lugu, sest samad motiivid korduvad läbi albumi. Biit on plastiline ja väänlev, justkui narkouimas kummiussike, kes ei suuda hetkekski pidama jääda. Sinna ümber heidab Lázár kõiksugu kilinaid-vilinaid, mis jäävad täiesti juhuslikult ringi põrkuma. Esmapilgul võikski arvata, et kogu materjal on mõne targa AI konstrueeritud, kuid see kaootiline kaos on meisterlik teesklus. Iga hüplev-väänlev rütmijupike on täpselt paika krutitud.
Paljuski kirjeldab Gábor Lázári värske album Planet Mu suhtumist elektroonikasse: nad ei otsi tingimata lihvitud tantsumuusikat, vaid neid huvitab hall-ala, kus autorielektroonika kohtub kõige rajumate rütmiskeemidega. 2019. aastal andsid nad välja UK produtsendi Rian Treanori albumi “Ataxia”, mis mängis samade elementidega. See on inimeste muusika robotitele. Või robotite muusika inimestele? Otsustage ise, kumb rohkem meeldib.
Jasmine Infiniti “Bxtch Släp”
Koroonapandeemia valguses on klubikultuur kogu maailmas vaikselt välja suremas. See ei tähenda, et tantsumuusika elaks halvasti: produtsentidel on keerulises olukorras pigem rohkem aega igasuguste hullustega välja tulla, kuid uue muusika saatel peame lihtsalt tantsima oma kodudes. Veidral kombel tabas New Yorgi produtsent Jasmine Infiniti seda meelsust juba tänavu märtsis, kui pandeemia astus alles esimesi samme.
Mixtape “Bxtch Släp” on 75-minutiline peoessents, intensiivne tõmmis underground-tantsumuusikast, mis on taotluslikult nurgeline ja rabe, kohati ehk isegi ülemäära jõuline. Jasmine Infiniti segu intensiivsest techno’st ja ballroom-kultuurist on mässumeelne, kuid ei muutu seejuures pelgalt funktsionaalseks: kogu materjali iseloomustab tihe biit, mida ta rikastab eriilmelise segapudruga kõikvõimalikest žanritest.
Kui Eesti klubides mängitakse pahatihti igavat ja üheplaanilist techno’t, mis paugutab lihtsalt kõik kanalid ääreni täis, siis Jasmine Infiniti muusikaline keel on rikkalik ning värvikirev, mille järgi annab sellele vaatamata hullumeelselt tantsida. Siit ka soovitus: kui tahate ära unustada katkust räsitud maailma, milles praegu elame, siis pange tuled kustu ja vajutage “Bxtch Släp” reede või laupäeva õhtul kodus käima. Elu on kordades lõbusam, kui on olemas sellised imelist reivikogemust pakkuvad albumid!
Actress “Karma & Desire”
Vägisi tahaks öelda, et Actressi värske kauamängiv “Karma & Desire” on popalbum. Mitte, et sõnal “pop” oleks meeletult palju kaalu, kuid see annab kätte võtme Darren Cunninghami värske materjali lahtimuukimiseks. Võrreldes tema varasemate, kusagil post-dubstep’i ja kunst-techno piirimail seisvate albumite kõrval on uus looming midagi värsket. Siin on ambientseid maastikke, mille peale Cunningham laob kiht-kihi haaval erinevaid elemente. Korra laseb särada lihtsalt avaratel süntesaatorimotiividel, järgmisel hetkel paneb pulseerima malbe deep house biidi. Eklektilisus ei lõhu aga kordagi tervikpilti.
Moodsaks (või isegi tuleviku?) popmuusikaks muudab albumit just selgepiirilisus. Siin ei ole traditsioonide lõhkumist ja katkiseid rütme, pigem on kompositsioonid väga konkreetselt ning selgelt raamitud. Kuid need lood ei põhine klassikalistel popklišeedel, Darren Cunningham on lahustanud neist lugudest igasuguse glamuuri ja üleliigse sära, jättes alles vaid kõige olulise algessentsi: muusika.
Plaadil võib aimata moodymannilikku ürg-soul’i, jameblakelikku pop-produktsiooni ja klubielektroonika segunemist, kuid mitte mahlakalt ja bassiselt, vaid kuidagi veidralt ja rõhutatult kammerlikul moel. Actress seisabki justkui kammerpopi ja elektroonika vahel, mida kinnitab ka mitmes loos kaasa tegev Sampha, kelle debüütalbumil “Process” segas just neid samu vastaspooluseid. Nad mõlemad näitavad, mis saab popmuusikast siis, kui eemaldada võrrandist glamuur ja staarikultus ning asendada see avarate-kirevate atmosfääride ning peene laulukirjutusega.
Autechre “Sign”
Briti elektroonikalegendid Rob Brown and Sean Booth ehk Autechre on juba aastaid end kuulajatele võimalikult kättesaamatuks teinud. Nende plaadid (pigem vist omamoodi kogumikud?) on meeletult pikad ja tavakuulajal ei jagu ammugi praeguses välkkiires maailmas selliste hiidteoste jaoks tähelepanu. Nende värske album “Sign” on aga üsna hoomatav: koondatud on tunnijagu kosmilist ja abstraktset elektroonikat, mida võib tinglikult nimetada ambient’iks, aga see on pigem lihtsustus. Ütleme siis, et see on lihtsalt ilus muusika.
Autechre’i rütmiskeemid on ettearvamatud, need ilmuvad eikusagilt, väänduvad üht, teist ja kolmandat pidi ja kaovad siis sootuks. Seda kõike saab aga õrn meloodiajoonis, pehmelt kulgevad ja õhulised, justkui vulisevad taustad, mis on Browni ja Boothi jaoks kohati liigagi ilusad. Aga ärge laske end eksitada: ilu Autechre’i elektroonikakosmoses pole lääge ega kommertslik, vaid nõuab tähelepanu ja süvenemist.
Sündisaundid, mis “Signi” justkui ühtlase lainena saavad, tunduvad kohati isegi nostalgilistena, kuid Autechre pole kaugeltki tolmune ega vanamoodne. Hullumeelsed rütmid, mis albumi tõeliselt särama panevad, meenutavad pigem tulevikupopi, pane sinna vaid vokalist juurde ja saame midagi PC Musicule sobivat.
“Sign” pole lihtne album, seega tööl taustaks kuulamiseks valige midagi muud. Aga pimedatel tänavatel kondamiseks, öiseks bussisõiduks või kodus lakke vahtimiseks on raske midagi paremat leida.
Oneohtrix Point Never “Magic Oneohtrix Point Never”
Brooklyni produtsent Daniel Lopatin, kes peidab end artistinime Oneohtrix Point Never taha, seisab sarnaselt Autechre’ile tihti ilu ja koleduse piiril. Tema abstraktsed elektroonilised kompositsioonid on lõhutud ja hektilised, kuid Lopatin suudab neist produtseerida kokku veidral kombel vastapandatud tervikud. Eriti hästi paistab see silma tema viimase ajal filmimuusikast, vendade Safiede “Good Time’i” ja “Uncut Gemsi” muusika on samaaegselt kummituslik ja hingematvalt ilus.
Värske album “Magic Oneohtrix Point Never” on taaskord vastuoluline. Hingelt on need lood kui 1970. aastate psühhedeelne pop new wave’i ja post pungi mõjutustega, kuid Lopatin on hägustanud piirjooned uue ja vana vahel. Retrosüntesaatorid sulavad üheks mesimagusate vokaalidega ja moonduvad mõni hetk hiljem hoopis kammermuusika kaleidoskoobiks, kus keelpillid on lammutatud imepisikesteks tükkideks.
Kui viimastel plaatidel on need lõhutud rütmid muutunud kohati häirivaks, siis praegu kisuvad pigem endasse ja lõikavad justkui ära kontakti reaalsusega. “Magic Oneohtrix Point Never” mõjub seetõttu kui ilus unenägu: sarnane meile tuttava maailmaga, aga midagi on valesti. Sa saad sellest aru, aga ei oska täpselt selgitada, mis on teisiti. Laske end mõneks ajaks Lopatini võlumaailma kanda, te ei pea pettuma.
Sophia Loizou “Untold”
Pole kunagi mõelnud, et võiksin vajada žanrit nagu ambient rave. Kuidas üldse kaks sellist vastaspoolust kokku panna? Sophia Loizou plaadifirma Houndstooth alt ilmunud album “Untold” teeb just seda. Tema värske materjal on eeterlik ja minimalistlik, muusika ilma erilise muusikata, kuid seal on olemas salapärane reivihingus. Üksikud plahvatused tulevad eikusagilt ega jõua ka kuskile välja, kuid selles sihitus, ehk isegi jõuetus hõljumises on midagi imekaunist.
Äkki näitab Loizou seda, mis toimub praegu tolmukorra alla mattunud technoklubides üle maailma? Neis ruumides, kus muidu iganädalaselt paukusid basskõlarid ja joobnud inimesed tantsisid, kargasid, suhtlesid, elasid elu täies rikkuses, on tänaseks lihtsalt vaikus. Oodatakse uuemaid, paremaid ja ilusamaid aegu, ning “Untold” ongi ood kõigile neile unistustele. Ettekujutus maailmast, kus me võime jälle otsast-ääreni täis klubis pummeldada ja unustada ära kõikvõimalikud hirmud, mida meile praegu pidevalt ette söödetakse.
Võib-olla lihtsalt tundub, aga viimasel ajal tehakse justkui rohkem ilusat elektroonikat. Ma ei pea silmas, et varem oleks koledat tehtud, aga tumedust on kuidagi vähemaks jäänud. Pimedate öiste tänavate asemel otsitakse helgust, Sophia Loizou leiab selle lootuse keset kõige suuremat lootusetust.
“Untold” näitab, et kõik ei ole veel päriselt kadunud, äkki homne on ilusam. Või kui mitte homne, siis ülehomne. Või järgmine aasta. Kurat teab, millalgi läheb kindlasti paremaks!
Autor: Kaspar Viilup