Iga kord, kui mõni artist tuleb välja uue albumiga pöörame oma fookuse verivärske loomingu poole. Kuid albumi väljaandmine pole vaid heliline šedööver, see hõlmab tervet rägastikku möödapääsmatuid tegevusi, muuseas ka muusikaga haakuva ja emotsionaalset konteksti loova pakendi loomist. Ehk teisisõnu – plaadiümbrise materjal ja kujundus loovad esmamuljet. Aga täpsemalt?

Kes, kurat, ostab kujundamata albumeid?
Nii nagu reklaamindus ja disain said 20. sajandi esimeses pooles värske elu uute meediumite tekkega, sai seda ka plaadidisain. Kui varasemalt olid albumikaaned olnud pigem kunstikauged, siis plaadifirma Columbia Records kunstiline juht ja graafiline disainer Alex Steinweiss muutis 1939ndal aastal tööstust jäädavalt: “Viis, kuidas nad (toim. Columbia Records) sel ajal albumeid müüsid, oli naeruväärne. Tegu oli šellakplaatidega ja üks sümfoonia pandi nelja-viie taskuga ümbrisesse. Ümbrised olid tehtud pruunist, helepruunist võid rohelisest paberist. Ja ma küsisin: “Kes, kurat, ostab neid? Nendes pole energiat. Nendes pole atraktiivsust. Need ei ahvatle ostma.” Nii ütlesin, et tahan hakata kujundama albumeid,” on kirjeldanud Steinweiss. Kuigi sel ajal oli kogu kujundamise-trükkimise protsess oluliselt keerukam ning ajamahukam kui tänapäeval, õnnestus disaineril viia oma nägemus täide. Pärast seda, kui Brahmsi sümfoonia albumimüük tõusis tänu kujundustööle 800%, ei pidanud Steinweiss enam kedagi veenma plaadikujunduse olulisuses. (Novin, G.) Algas uus ajastu ning albumi soetamist seostati edaspidi justkui kunstitöö ostmisega ning Steinweissist kujunes disainivaldkonna legend. Olenemata sellest, et tänapäeval domineerivad muusikatarbimises voogedastusplatvormid, on albumikujundusel ning albumi lansseerimist ümbritseval brändingul jätkuvalt oluline roll.

Kas albumikujundus peaks olema kriitilise alatooniga?
Nii nagu kunstivoolud ja erinevad turunduslikud meediumid, on ka albumikujundused teinud läbi aastakümnete korraliku evolutsiooni. Ei sünni ju ükski lahendus vaakumis. Albumidisain on olnud visuaalseks portaaliks helikeelde, lõuendiks kunstile kui ka kajastanud oma ajastu vaimsust läbi kriitiliste lähenemiste. Näiteks, kui rokkmuusika positsioneerus üldise ühiskonnakorralduse suhtes kontrakultuuriks, siis püüti seda anda edasi ka kujunduskeeles. Kes suudaks unustada näiteks Nirvana dollari järgi ujuvat imikut, materdades kapitalistlikku ühiskonnakorraldust. Samuti on kritiseeritud iluideaale (nt Hole, ‘Live Through This’, 1994) stereotüüpidest ujuvaid soorolle (nt No Doubt, ‘Tragic Kingdom’, 1995); maailma julmust läbi süütuse (nt The Notorious B.I.G., ‘Ready to Die’, 1994), rassismi (nt Kendrick Lamar, To Pimp a Butterfly, 2015) jpm.

Tõsi, rahvusvaheliselt areenilt on sedalaadi näiteid kerge leida. Ometi leiame ajalukku vaadates mitmeid kõnekaid näiteid ka Eestist. Kuigi meie kunsti- ja ka disainiajalugu on olnud tugevasti mõjutatud võõrvõimust, on meie kultuurivaldkonna disainimaterjalidest näha omajagu läänelikkust ning omaaegsele valitsevale retoorikale vastandumist. Näiteks põleb Ruja 1981. aasta albumikaanel murus bändinimi sümboliseerides mässulisust. (Paulus, K., 2018) Kujunduse autoriks olid Enn Kärmas ja Villu Järmut. Nii öeldi Ruja sisuka sõnakunsti ning pildikeele koostöös, et me ei kavatsegi alluda ja peeti sõda läbi rokkmuusika.

Albumikujundus võib olla kriitiline oma ajastu vaimsust peegeldav sõnumikandja kui ka lihtsalt ilus pilt, humoorikas avantüür, popkunsti sümbol, kummardus olnule jpm. Kas kriitilisus peaks olema taotlus omaette? Tingimata ei pea, kuid tootepakend võiks minimaalselt anda edasi koosseisu iseloomu ning kajastada helikeelt.

EMEA Aasta Albumikujundused: maitseasi
Milline on aga kodumaa albumidisain täna? Vaatame üle Eesti Muusikaettevõtlusauhindade Aasta Albumikujunduse nominendid.

EMEA nomineeritud albumikujundustest on Argo Valsi lahendus kõige abstraktsema lähenemisega. 77-minutiliselt teoselt “In Loving Memory Of” kuuldavad atmosfäärilised helimaastikud ning ootamatud inspiratsiooniallikad on tabatud skulpturaalsetesse vormidesse fotograaf Holger Kilumetsa poolt. Kuidas kõlab lume sillerdus või sünnipäev? Milline on sisetunne? Nii nagu Argo muusikat tasub tunnetada, võiks ka albumikaane kompositsiooni ja tabavat kirjatüüpi mõista tasakaalu otsiva empiirilise sõnumina. Muusika ja visuaalide sisulisele kooskõlale lisada juurde Kilumetsa tehnilisus, punane läbikumav vinüül ning Martin Rästa graafiline lahendus – nii tehaksegi nominatsiooni-väärilisi albumeid, mille tahaksid juba puhtalt oma kunstilise kaalutluse tõttu poest kaasa haarata.

 

Lexsoul Dancemachine, mis on tuntud oma pulbitseva energia ja plahvatuslikkuse poolest, on tabanud albumi “Lexplosion II” kaanekujundusega naelapea pihta. Märulikoomiksile omased visuaalid ja narratiiv haakuvad suurepäraselt nii plaadilt kuuldava materjali, kalambuuriliku albumi- ja bändiliikmetele pandud hüüdnimedega. Vulkaanis toimub sõna otseses mõttes “lexplosion”, sh CD-versioonis on idee antud oskuslikult edasi kasutades voltimistehnikat – keerutades plaati origami-vulkaanis saad näha oma lemmikkarakterit sööstmas välja tulemäest. Lex on ka ainus nominent, kes on korralikult välja töötanud vinüüli katva sleeve’i disaini. Samuti on tajuda popkultuuri referentse alustades koomiksitele omasest kontseptsioonist lõpetades osade bändiliikmete hüüdnimedega nagu “Face II” (A-rühm), Tsar Bomba (võimsaim tuumarelv inimkonna ajaloos) jt, rääkimata kaanepildi oskuslikust teostusest. Pole ka ime, albumi kujundas digikunstnik Estookin Andreen, kelle käekiri on koheselt äratuntav ning kelle nimi on disaini- ja illustratsiooniringkondades nüüdseks juba aastaid ringelnud. Muide, just Estookini sulest tuli samal aastal ka Nublu plaadi “Café Kosmos” albumikujundus, mis oli kõnealuse helikandja ehk sügavaim saavutus.

 

Kui Lexsoul Dancemachine’i ja Argo Valsi albumikujunduste nominatsioonid pakuvad kõneainet, siis Mari Kalkuni “Õunaaia albumi” disain kõnnib mööda peenikest köit, millest ühele poole jääb erilise idee fenomen, ja teisele poole konservatiivne lahendus. Tõsi, albumi sisu ja kaas käivad käsikäes ning tuleb kiita Mari Kalkunit, kes on saanud hakkama suure käsitööga kuivatades õunapuuõisi, seades need plaadikaant kaunistama. Käsitööna tundub olevat kokku pandud ka kogu tootepakend alustades paberlõigetest, lõpetades pakendi kokkuliimimisega. Õunapuuõie pehmust on tunda nii kaanekujunduses kui ka helikeeles. Minimalistlik lahendus, kuid kas ka nominatsiooni vääriline? Samal ajal, kui eelmisel aastal loodi Nublu “Café Kosmos” ning Miljardite kollaažitehnikas “Ma luban, et ma muutun” albumidisainid; ei suuda õunapuuõied mind selles päris lõpuni veenda. Vaatad ja tõded: “Maitseasi.”

 

Eesti Muusikaettevõtluse Auhindade Aasta Albumikujunduse kategooria nominendid on:
1) Argo Vals „In Loving Memory Of“ – graafiline disain Martin Rästa, kaanefoto Holger Kilumets.
2) Lexsoul Dancemachine „Lexplosion II“ – kujundus ja illustratsioonid Estookin Andreen, idee Estookin Andreen ja Robert Linna, fotod Taavi Muide.
3) Mari Kalkun „Õunaaia album“ – plaadikujundus ja käsitöö: Mari Kalkun ja Karin Rauba, ketta kujundus: Kaarel Vahtramäe, produtseerinud: Mari Kalkun ja Marili Jõgi.

Sel aastal jagatakse EMEA auhindu 17 kategoorias. Võitjad kuulutatakse välja EMEA 2021 galal 11. juunil PROTO avastustehases.

 

Viited:
/ Paulus, K. “Eesti disaini ja reklaami 100 aastat”. 2018. Lk 129.
/ Novin, G. A History of Graphic Design: Chapter 72: A History of Record Covers. http://guity-novin.blogspot.com/2013/11/chapter-72-history-of-record-covers.html (01.06.2021)

Päisepilt: Lexsoul Dancemachine “Lexplosion II”, kujundus ja illustratsioonid Estookin Andreen, idee Estookin Andreen ja Robert Linna, fotod Taavi Muide.