Liisi Koikson: teekond loomingulise vabaduseni

Liisi Koiksonit võib julgelt pidada osaks Eesti džässartistide kullavaramust. Kõik on tuttavad Liisi maheda ja helde helikeelega, ent praeguses loomeperioodis ümbritseb tema loomingut mõnus salapära ja ootusärevus. Jõuline, tunnetuslikult sügav ja kaasahaarav on vaid üksikud sõnad kirjeldamaks Liisi uut loomingulist avanemist.

Kutsun Sind kaasa, et avastada albumilt “Coffee For One” kostuvat naiselikust elegantsist ja lummavast isepäisusest tulvil mitmekülgset Liisit.

Milline on Liisi Koikson igapäevaelus ja artistina? Kas identsed?
Igapäevaselt koduses õhustikus olen hästi aeglane. Kodus võtan aega puhkamiseks. Kui selgub, et paari tunni pärast pean kuskil olema, siis võtan end kiiresti kokku ja tuleb uus mode sisse. Lavale minnes teadvustan, et inimesed tahavad näha miskit erilisemat kui igapäevane rahulik olek. Siis üritan enda paremad küljed esile tuua.

Kas võib öelda, et Sul on aastatega tekkinud artistipersoon, mis vaid laval esile tuleb?
Algusest peale olen väga kindlalt proovinud järgida põhimõtet mitte teha asju, mis tunduvad ebaloomulikud. Aastatega on tekkinud teatud lavaline enesekindlus. Pikalt kartsin inimesi ja arvamusi. Laval olemine oli hirmutav. Üritan alati meeles hoida, et inimesed tulid kontserdile siiski heade kavatsustega. Nad ju teavad, kuhu nad tulid. Loodan, et publikus leidub vähemalt üks, kellele väga meeldis. Publikuga jää murdumiseks püüan laval enda ja muusikute üle veidi nalja teha, et ilusate tekstidega lugude saatel poleks õhkkond enam nii konservatiivne. Võib öelda küll, et on tekkinud teatav lavapersoon.

Kuidas leidsid tee muusikani?
Sündisin heade kõrvadega. Juba väikesest peale haarasin meloodiaid hoobilt. Ema alati ütles, et kui käisin temaga kooriproovis kaasas, siis järgmises proovis olid mul juba kõik laulud peas, kuigi teistel veel polnud. Kui kuulsin mingit lugu, siis tekkis kinnisidee kuuldut imiteerida. Helide maailmast sai minu jaoks omaette obsessioon. Väiksena kuulasin lauljaid, kes mulle väga meeldisid ja mõtlesin, et tahan ka niimoodi osata. Kuulamise ja imiteerimise kaudu jõudsingi muusikani.

Kas Sul oli valikus ka teisi karjäärivalikuid?
Mulle meeldisid keeled – inglise keel oli juba keskkoolis hästi suus. Kandideerisin Tartu Ülikooli inglise filoloogiasse, kuid sain aru, et see oli ikka tohutult üle minu pea. Arvasin, et piisab, kui olen inglise keeles hea, aga juba katsetel küsiti asju, mida meile keskkoolis ei õpetatudki. Sain aru, et filoloogia õppimine on minu jaoks utoopia. Ma ei osanud midagi muud ette kujutada elukutsena, kui laulmist. Kui keskkooli lõpus tekkis teadmine, et tuleb ametit valida, siis Otsa kool tundus loomulik jätk.

Sinu esimene ingliskeelne album “The Gemini Diaries” lansseeriti 2002. aastal. Tollal olid Sa vaid 19-aastane. Mis on vahepeal muutunud?
Esimese albumi loomisel esines häid ja traagilisi sündmusi käsikäes. Mul pole sellega seoses väga palju häid mälestusi. Tollal oli pigem nõnda, et salvestati minu improvisatsioon ja sealt võeti teatud lõigud kasutusse. Olin nii noor, et ei osanud kaasa rääkida ja seda ka ei oodatud minult. Mäletan alguse uljust. Tuled uude linna, sind leitakse üles ja koguaeg kaasatakse projektidesse. See oli mõnus lainehari. Mida aastad edasi, seda rohkem tuleb ise mõelda, et mida ja kellega teha. Enam ei saa oodata, et koguaeg pakutaks midagi. Uus album “Coffee For One” ongi selles vaimus loodud, et proovida ise oma teed sisse tallata.

Mida muusika loomine Sulle pakub?
Ühest küljest on see stress. Esmane idee, millest võiks midagi edasi aretada on inspireeriv, aga stressi tekitab see, kuidas ideeseemnest saaks reaalne laul. See võtab palju aega.

Mida on muusika Sulle kõige rohkem õpetanud?
Muusika loomisel on see hea, et täiesti erinevad isiksused tulevad ühte ruumi kokku. Võib-olla mõni pole igapäevasuhtluses eriti enesekindel. Muusikud on tihtipeale veidi kinnised või mõni hoopis räägib liiga palju, aga kui saabub musitseerimise ja loomise hetk, siis kõik võimalikud maskid kukuvad ära. Siis väljendatakse end pilli kaudu. Mul on sõnad, aga need ei pruugi olla minu enda kirjutatud. Annan justkui uue kihi oma persoonile. Ma ei tea, kas sellist asja teistel erialadel juhtub. Muusikute puhul on erinev see, milline ollakse vahetult suheldes ja see, milline ollakse laval. Oluline on ka lavaline usaldusväärsus – kuidas keegi reageerib kui miskit valesti läheb.

Omadused, mis musitseerides välja tulevad on hoopis teised, kui vahetus suhtluses. Usun, et see on kõiki muusikuid inimestena paremaks teinud. Väga keerulised isiksused avavad end pilli mängides ja tekib tunne, et inimesest voolab välja kõik, mida ta kunagi on tahtnud öelda, aga pole suutnud sõnastada.

Musitseerimine on vägev eneseväljendusvorm, mis mõjutab inimsuhteid põnevalt.

Rääkides lähemalt Sinu uuest albumist “Coffee For One”. Võrreldes varasema loominguga on albumi kõlapilt uuenduslik ja julge, kaotamata Sinu teadatuntud mahedust ja siirust. Mis Sind inspireeris seda albumit looma?
Lugude loomisel ma ei mõelnud, et neist saaks terviklik album. Mõtlesin, et kirjutaks lihtsalt nii, et ei pea ilusasti tegema ega kellegi ootustele vastama.

Kuidas Sa jõudsid sellise vabaduseni?
Londonis õppides. Seal polnud mind otseselt kellelegi vaja. Ma ei saanud end seal artistina väga palju väljendada, vaatamata rikkalikele uutele teadmistele. Tekkis väga palju ideid ja katsetusi, aga sundlust polnud, et kirjutada. Ka lõpueksami jaoks kirjutamine polnud nii suur asi, kui Eestis album välja anda. Sealt maalt lugude kirjutamine muutuski minu jaoks. Kui varasemalt lähtusin kirjutamisel sellest, et musitseerin koos džässmuusikutega ning seetõttu pean ka ise kirjutama hästi raskelt, kasutama keerulisi akorde ja panema sisse midagi erilist, siis nüüd on asi lihtsam – väga vähe akorde ja harmooniaid.

Lükkasin eelarvamused kõrvale ja see andis vabaduse.

Kas nüüd on loomingulise iseseisvuse aeg ja lood ainult enda jaoks?
Esimeste plaadiesitluskontsertidega sain kinnitust, et see on okei, kui nii teen. Õudselt kartsin küll, et kellele seda vaja on ja äkki Eesti inimesi ei huvita sellises stiilis muusika.

Välismaa maitse on sel albumil ikkagi juures ja Eesti inimene on harjunud mind nägema ju hoopis rukkilill juustes. See meeldib mulle, aga minus on ka uus tahk.

Uus album kõlab tõesti suurlinnalikult ja välismaiselt. Kuidas mõjutas Londonis elamine Sinu loomingut?
London inspireeris! Lõpueksamil oli nõue, et vähemalt pool esitatavast kavast peab olema enda kirjutatud. Oli hea olla puhas leht ja tunda, et võin luua ükskõik mis stiilis loomingut. Seal polnud keegi minu loomingu suhtes eelarvamustega. Hea meel, et jäädvustasin selle suurlinna vaibi loominguna.

Mida albumi nimilugu “Coffee For One” sümboliseerib?  Kas see resoneerub Sinu Londonis veedetud perioodiga?
Londonis on palju kohvi ja kohviku elu. Suurte vahemaade tõttu veedetakse palju aega kohvikus üksi istudes. Elutempo ja linna suuruse tõttu oli ka sõpradega keeruline kokkusaamisi organiseerida. Nõnda istudki üksi koos paljude teistega, kes on üksi. Inimesed kapselduvad ega julge end avada. Ka mina olin väga kinnine. Esialgu võõrastasin brittide suhtlusmaneeri ja viisakusi, aga tundsin, et pean sellega kaasa minema, et seltskonnast mitte välja jääda. Mingi hetk hakkas see isegi mulle meeldima.

Kas uus looming on Sinu jaoks mugavustsoonist välja astumine või pigem Sinu tegeliku loomingulise olemuse esile kerkimine?
Tundsin, et vanemad lood jäid kitsaks. Kuigi laulan vanu laule endiselt hea meelega, siis teadsin, et olen lauljana palju edasi arenenud. Uued lood annavad mulle ruumi juurde. Nüüd on nii minul kui ka pillimeestel huvitavam ja tuleb koguaeg mõistus hoida asja juures.

Mis lugu sellelt albumilt on Sulle kõige hingelähedasem?
“I Am The Only One”, sest see on esimene laul uuelt albumilt, mida hakkasin ise pusima, ütlemata kellelegi, et teen uut loomingut. Alustasin kirjutamist mõttega, et seda ei pea kellelegi näitama, lihtsalt teen ja vaatab mis saab. See tuli ausa koha pealt.

Kuidas nägi välja albumi loominguline protsess?
Tegin mitme loo demod üksinda, aga näiteks “Coffee For One” on lugu, mille lõppvormi saavutasime bändiga. Mõnes lood bändi ei mängigi, vaid on minu demo ja produtsendi poolt täiustused.

Kas loomeprotsessis esines üllatusmomente?
Protsessi tegi huvitavaks see, et läksin sama bändi juurde, kellega lindistasin plaadi “Ettepoole” jutuga, et teeks uue plaadi aga hoopis teistsuguse saundiga. Pidime kõik mõtlema, et kuidas võiksime täiesti uut moodi kõlada ja midagi uut luua. Panin bändi võib-olla natukene keerulisse olukorda. Teisalt ütleksin, et see on rohkem siiski sooloprojekt. Rohkem kui kunagi varem.

Mida Sa arvad loomingulisest mitmekülgsusest – on see miski mille poole püüelda või pigem segab artisti kindlat saundi?
Kuulajana meeldib, kui artist teeb muutusi oma helikeeles. Ka minu jaoks oli muudatus vajalik. Tundsin, et kui teen samasuguse plaadi nagu varem, siis ei üllata see kedagi ja tammun vanadel radadel – kas sel oleks üldse mõtet?

Kas albumi koostamisel püüdsid järgida teatavat rütmi? Su albumil on tumedamad rahulikumad lood ja tantsulised kergemad lood.
See rütm lihtsalt tekkis.

Algul tundusid lood nii erinevad. Mõtlesin, kas üldse saab need üheks albumiks kokku panna. Siis keerasin selle mõtte ümber ja leidsin, et on hoopis väga hea, kui on palju erinevaid lugusid ja helivärve.

Need kõik täiendavad üksteist. Võib öelda, et need on minu erinevad toonid. Mõnikord tusane, mõnikord lapsik.

Milline on olnud senine tagasiside albumile?
Esitluskontsertidel olin üllatunud, et vanemad prouad ostsid plaati – ikkagi ju ingliskeelne. Kõige vägevam oli see, et mu vanematele meeldis. Esialgu ei öelnud nad midagi, aga järgmine päev ütles ema, et ikka ei usu, et see olin mina. Hoidsime seda albumit pikalt vaka all ja nüüd on tore näha, kuidas üllatutakse ja tasapisi seda avastatakse. Tundub, et seda plaati peab kuulaja veidi seedima. Üllatus ei pruugi olla alati positiivne, aga on siiski üllatus.

Mis on artisti elu juures kõige nauditavam asi?
Teed tööd ja pärast selgub ,et see läks kellelegi tohutult korda. Keegi sai tohutu elamuse ning tullakse tänama. See on kõige parem. Hea elu eesmärk on ju see, et teed teistele head ega kaabi ainult enda poole. Muusikud ses suhtes koguaeg loovad teistele kuulamiseks.

Kui tihti luues mõtled, et teed kuulajate jaoks?
Parem on kui ei mõtle selle, mida nad tahaksid, aga olen seda juba teinud. Kartsin, et ei teki samastumise momenti. Nüüd on aeg luua iseendale. Keegi pole nii eriline, et samastumist ei tekiks. Neid asju, mis mulle tunduvad olulised ja mida olen läbi elanud, need kindlasti tunduvad ka teistele olulised.

Mis Sinu jaoks muusikas kõige olulisem on – meloodia, lüürika või hoopis muu?
Kuulates laulu esmakordselt, siis sõnad ei jää meelde. Oluline on ikkagi kombinatsioon kõigest – vorm, ülesehitus, hetk, mil miskit ütled. Muidugi on ka meloodia ja sõnad tähtsad, aga need laulud, mis mind on viimasel ajal üllatunud on eelkõige huvitavate vormijärgnevustega. Tegu pole puäntlike ootamatustega, mis tunduvad totrad, vaid hoopis hästi kokku sobivatega. Kuulates ei tohi olla igav ja loost peab hea energia läbi voolama.

Mis lood on sind üllatanud viimasel ajal?
Bon Iveri viimane album “22. A Million”. Esiteks oli põnev juba see, et lugude nimed on numbrid ja sümbolid. Ta eksperimenteerib kõigega ega huvitu, et lugude nimesid on raske lugeda. Ta ei tee muusikat seatud standardite järgi ega kellelegi teisele.

Sind on auhinnatud mitme “Kuldse plaadiga”, oled andnud välja mitmeid albumeid, teinud kaasa muusikalides, mänginud filmis “Detsembrikuumus” pearolli ning võtnud oma vokaaliga Eesti südamed. Kui tihti vaatad tagasi ja peegeldad saavutatut?
See on äge, et olen saanud osaleda paljudes väga erinevates projektides. Mind on üles leitud ja kutsutud. Olen saanud laulupeoga palju tegeleda ja sel aastal ka tantsupeol. Need on ägedad suured üritused, mis lähevad ajalukku. Ma olen saanud läbi nende hästi paljude toredate inimestega tuttavaks, kes teevad tohutult tööd ja näevad vaeva, et need asjad saaksid toimuda. Filmis mängimine oli täiesti uskumatu. Ma olen jube rõõmus, et nii palju asju on olnud. Loodan, et see pole veel kõik.

Mida veel soovid artistina kogeda?
Mul on üks salasoov, et saaksin enda kirjutatud lugusid laulda koos orkestriga

Kuhu Sind lähiajal kuulama saab tulla?
27. juulil koos Raivo Tafenauga Kalju-lava, Padisel
3. augustil Antoniuse Õu, Tartus
4. augustil Instikurmu Festival, Põlvas

Kuula albumit “Coffee For One“.

Tutvu pildistamise moodboard’iga.

Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.