Kaisa Tooming
Astun sisse ühte oma Uue Maailma lemmikpaika, hubase atmosfääriga restorani Kohalik ning otsin silmadega oma seekordset jutukaaslast. Mul on palju küsimusi ning egoistlik huvi – kes on ikkagi see noor naine, keda pean üheks Eesti parimaks stilistiks ja moedisaineriks, kes on oma 30. eluaasta juures jõudnud olla Montoni peadisainer, asutanud isikliku rõivabrändi Uschanka ning tänaseks võtnud üle Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhi rolli – kes on Piret Puppart?
Kaua ei pea ma Piretit otsima, tema signatuuriks olevad palmikud ja omanäoline stiil reedavad naise asukoha kiiresti. Inspireerivaid jututeemasid jagub meil tundideks ning siin samas, otse minu silme all hakkab hargnema lahti intervjuu millestki palju enamast, kui ainult moekunstist:
Teie ees on lugu inimesest, professionaalist, emotsionaalsest ja visuaalsest esteedist, moekunstnikust ja disainijuhist, looduse ja keele armastajast, pärandi hoidjast ja kogujast –
teie ees on lugu Piret Puppartist!
Kes on Piret Puppart?
Ma olen selline vanakooli inimene. Mulle meeldib olla hoidja. Ideede mõtete väärtuste hoidja. Tunnen, et see on lõppkokkuvõttes kõige suurem väärtus, mida annan ja edasi kannan. Kogun mõtteid, jutustusi, tarkusi ja kuulan, mida vanad inimesed räägivad ning kuidas nad räägivad. Lähtun sellest, et ühel hetkel oleks keegi, kes annab seda kõike edasi. Mitte ainult lugemuse kaudu, vaid kogemuse kaudu – sa lähed, kogud ja koged neid vanu kombeid, kultuure. Ehk teisisõnu ma olen vahendaja.
Moedisaini juurde liikudes. Ma olen visuaalne esteet. Kindlasti olen. Aga samas olen ma ka kõigesööja – ma tahan hästi palju teada, hästi paljudest asjadest.
Isegi, kui ma ei sukeldu näiteks füüsikasse, siis jällegi kõik see, mis puudutab bioloogiat, keeli, etümoloogiat ja muid sarnaseid väärtuseid – kõik see huvitab mind meeletult ja tekitab põnevust.
Mis Sind inspireerib?
Kõik inspireerib! Lugu, tähendus. Mul on kodus asjade küljes sildid, et juhul, kui mind järsku ei oleks, et need lood saaksid edasi antud. Ma naudin, et saan lugeda näiteks Eesti Rahva Muuseumis 100 aastat tagasi kogutud lugusid. Seal on olemas see iva, mis annab esemele pool juurde. Näiteks võib võtta mõne kaltsu kellegi tädikese toanurgast. Esmapilgul võib see olla ju lihtsalt räbal, aga see hetk, kui saad aru, et see räbal on näiteks tema vanavanavanatädi räbal, mis on omal ajal toodud Peterburist, vat sel hetkel saab sellest nutsakast kõige väärtuslikum asi. Aga kuidas see mu loomingus väljendub – stoorikas. Näiteks ühes minu kollektsioonis olid kõikide esemete nimed vepsa keeles.
Lugu looga pluusist
Mälestus vanatädi Elsast, 30ndatel. Suitsetas.
Ühel päeval vaatasin fotot temast
ja mõtlesin – ma ju tean seda pluusi.
Tuli välja, et see sama pluus,
mis on minu riidekapis,
on tädi Elsa pluus.
Minu riidekappi täiendab see pluus
nüüd tähendusliku loona.
Kumb oli Su jaoks enne – kas huvi kunsti vastu või huvi konkreetselt moekunsti vastu?
Võttes kätte vanad salmikud, kus on kirjas küsimus, et kelleks sa sooviksid saada, siis teadsin alati, et tahan saada kunstnikuks. Ma ei mäleta, et oleksin algusest peale tahtnud tegeleda moekunstiga, aga huvi loomevaldkonna vastu oli alati olemas. Moekunstniku ameti soov sai selgeks enne põhikooli minekut.
Milline oli Su esimene moejoonis?
Mäletan oma esimest moejoonist väga hästi. See oli diorilik 50ndate stiilis must kahar midi-pikkuses kleit, väikeste lipsukeste ja suure musta kübaraga. Täitsa maitsekas visand! Arvan, et olin siis 11-aastane.
Liigume lapsepõlvest tänasesse. Mis on need disainitööd, mis Sind kõige enam kõnetavad, panevad silmad särama?
Pulmad. Need on nagu fantaasia, lavastus. Ma lähen kõige kallale: pruut, peigmees, detailid, pruudikimp. Ma ei oska teha asju poolikult, see hakkab mind ennast segama.
Lugu sõbra pulmadest
Mu sõber mõtles, et kuidas teha pulmi salaja?
Istusime sõbraga minu juures saarel ja ta küsis, et mis ma arvan –
kas pulmakleiti on võimalik teha nii,
et naine ei proovi seda enne valmimist kordagi selga?
Mina mõtlesin veidi ja ütlesin, et põhimõtteliselt on see võimalik!
Sõber omakorda, et hea küll, teeme ära!
Teeme nii ära, et mu tulevane naine ei tea pulmadest midagi.
Ei tea midagi kuni pulmapäevani!
Tegimegi salajased plaanid ja ei rääkinud mitte kellelegi.
Minu kaasa mõtles, et jeever, küll see Piret vihub palju tööd teha.
Sõbra naine mõtles, et jeever, küll mu kaasa vihub palju tööd teha.
Selleks, et kleiti teha,
viibisin ma edaspidi hästi palju selle paarikese seltskonnas.
Kui käisime kontsertidel,
mõõtsin ma pruudi õlakõrgust end tema kõrvale sättides,
võrdlesin meie proportsioone ja iseärasusis.
Ma ei saanud ju otse teda mõõtma minna.
Käisin isegi salaja ta kodus riideid mõõtmas ja proovimas,
et proportsioone paika saada.
Ja nii saabus pulmapäev – terve päev oli pruudile üks suur üllatus.
Sõber palus päev varem neiult kätt Kõue mõisas.
Vastuseks sai jah-sõna.
Pruut oli veel õhtusöögil küsinud, et huvitav,
kas Piret oleks nõus talle kleidi tegema.
Sõber ütles, et selle peale oli ta küll laua all rõõmsalt käsi hõõrunud.
Seda, et pulmad järgmisel päeval toimuvad,
ei teadnud pruut enne, kui hommik kätte jõudis.
See hetk oli hindamatu ja nii puhta emotsiooniga!
Sattusid juba tudengina Eesti moedisaini lipulaevaks peetavasse Baltikasse tööle. Seda ei juhtu tihti. Räägi sellest lähemalt – kuidas see juhtus ning mida see kõik tähendab pühendumuse näol?
Ma olen hästi süsteemne tüpaaž. EKAs õppides sai suheldud Helen Saluveeriga teemal, kas Baltika vajaks praktikanti ning nii ma sinna läksingi.
Mõtlesin, et töötan ennast asendamatuks.
Kui pool aastat praktikat läbi sai, siis sain sinna tööle. Esmalt olin disainerite assistent, seejärel abidisainer, seejärel kudumidisainer ja siis tulid naisterõivad. Olin mõnda aega paralleelselt ka Mosaici naisterõivaste tiimis nö nõuandvas rollis.
Tööfilosoofiast – kõik, mis antakse teed ära ja ütled, et anna veel. Veel, veel, veel!
Ma ärkasin hommikul varem, läksin Baltikasse, seejärel käisin loengutes ja siis läksin uuesti tööle. See oli loomulikult raske, aga mulle väga meeldis see aeg.
Lisaks Baltikale oled asutanud oma rõivabrändi Uschanka ning täna oled EKA moeosakonna juht. Lähme korra selle kõige algusesse, mida oli/on sul enda unistuste täitmiseks tarvis – kas palju annet või palju tööd?
Mõni inimene võtab pliiatsi kätte ja hakkab lihtsalt joonistama. Ma ei tea millest minu visandamine alguse saab, kuna olen neljandast eluaastast käinud kunstikoolis. See on alati olnud üks osa elust ja tulnud iseenesest. Kui läksin ülikooli, siis järsku sattusin pigem nagu reaalkallakuga klassist täiskohaga hobiringi. Mõnes mõttes oli see mu jaoks liiga lihtne. See ei vajanud esialgu suurt pingutust. Tulles tagasi su küsimuse juurde…
Kas see anne on tulnud sellest, et olen harjutanud kümneid aastaid või sellest, et see tuleb mul loomulikult – sellele on raske vastata. Tarvis on mõlemat.
Tänaseks oled edasi liikunud EKA moeosakonna juhi positsioonile. Millal käis Sul see plõks, et soovid minna edasi Baltikata?
See polnud eraldi plaan. Mulle meeldis Baltika keskkond ja loovus. See on põnev teadmine, et pead looma midagi, mis meeldib tuhandetele inimestele. See on kihvt mõte. Seepärast on seal hästi põnev ja see õpetab sulle palju.
Lugu noorest professorist
Stereotüüpe on palju.
Mul on ikka paar korda juhtunud,
et saabun saali
ja vaadatakse, et oi,väike tütarlaps saabus.
Kord sattusin loengu alguses
sellisesse humoorikasse vestlusesse:
Õpilane: “Teacher is coming.”
Piret: “No, no! I am the teacher.”
Õpilane: “No, teacher is coming. Where is teacher?”
Piret: ”Here is teacher.”
Õpilane: “Where is teacher?”
Piret: ”Here is teacher!”
Lapsekingadest kunstikooli, kunstikoolist EKAsse, EKAst Montoni peadisaineriks, sealt EKA moeosakonna juhiks. Mil määral oled Sina ja su looming selle kõige keskel muutunud?
Inimesena olen muutunud kindlasti rahulikumaks. Samuti pärandit austavamaks.
Ma polnud lapsena selline, see austus tuli hiljem. Jah, teadsin pere ajaloost võib-olla keskmisest rohkem, aga see polnud veel SEE. Nii nagu kultuur on kujunenud ja muutunud, sama moodi on ka minu looming muutunud. Ma olen traditsioonide võimusesse kasvanud.
Lugu keelepärandist ja
Saaremaa kohanimede käänamisest
Miks öeldakse ma sõidan Nasvale, mitte Nasvasse?
Nasva, Nasv – tähendab liivast meremadalikku.
Käänamine: Ma sõidan madalikule, ma sõidan Nasvale (mitte Nasvasse).
Miks öeldakse ma sõidan Salmele, mitte Salmesse?
Salme, salm – on kahe saare vaheline mereväin.
Ma sõidan väinale, mitte väinasse (mitte Salmesse).
Sa reisid hästi palju. Kõrvalt vaatlejana tundub, et Sul on erinevate kultuuride ja loodusega väga suur side. Räägi sellest palun lähemalt!
Ma olen hästi suur looduse armastaja. Alati, kui käin kodus, siis lähen loodusesse ja vanu maju uurima. Mu peas tekib justkui mäng, kus hakkan detaile dateerima. Mida märgid räägivad – see on semiootiline. Nad jutustavad ja räägivad sinuga.
Mulle meeldib väga üks Ööülikooli loeng Fred Jüssiga, milles ta räägib ühest vanast majast. Ta lihtsalt tabab selle olemuse ja mõtte nii hästi ära. Miks aeg on nii ilus? See on kordumatuse küsimus.
Sa ei saa kunagi reprodutseerida aja mustrit.
Liigume legendaarse Fred Jüssi loengutest Valdur Mikita raamatule “Lingvistiline mets”. Mikita on öelnud, et eestlane on ikka metsa poole. Kuidas suhestud?
Valdur Mikita. Ma saan temast aru, ta on huvitav. Kui ma poleks mina, siis võib olla tahaksin olla tema, sest ta näeb maailma nii põnevalt. Ta on küll pudru ja kapsad, aga täpselt selline puder, mis mulle maitseb.
Ajalugu, keel, usundid, hingejõud. Meile on väga huvitavaid asju sisse kodeeritud, asju, mida me isegi ei teadvusta.
Näiteks, hiiemets. Ma pole kunagi näinud, et hiiemetsa oleks rüüstatud või seal vägijookidega pidu peetud. See on huvitav. Ehk on selle taga tuhandeid aastaid teadmisi, et hiiemetsas elab looduse vägi?!
Räägid väga kirglikult loodusest, ajaloolisest väärtusest, kultuuridest, keelest. Need on kõik omavahel väga tugevas seoses. Kust sai alguse Su armastus ajaloo ja etnograafia vastu?
See võis olla etnograafia kollektsioon.
See võis olla minu vanavanema, keda mul on olnud suur õnn tunda. Olen vanavanaema jutte lindistanud, tema kodus oli palju põnevaid tsaariaegseid ja sõjaaegseid asju.
Samas, see ei pruugi üksinda see olla.
Ehk oli see hoopis üks vaarema käest saadud tsaariaegne ehe. Münt, mida ma kannan kaelas. Need võivad olla kõik need asjad kokku, aga need ei pruugi olla ükski neist. Tõenäoliselt mängis olulist rolli hetk, kui käisin esimest korda ekspeditsioonil Kunstiakadeemiaga, mis kindlasti võimendas austust ja huvi rahvusliku pärandi vastu.
Lugu viimastest vadjalastest ja Laulupeost
Vadjalasi on veel napilt 60 inimese ringis.
Neist vadja keele soravaid rääkijaid on alla kümne.
2014. aasta Laulupeol “Puudutuse aeg”
tuli segakooril esitamisele Veljo Tormise vadjakeelne laul
“Pulmaliste saabumine”.
Kas kujutate ette, mis tunne võinuks olla kohal olnud vadjalasel?
Oleme rääkinud kunstist, moest, loodusest, kultuuripärandist, Laulupeost. Piret, millele kuulub Su süda tegelikult?
Etnograafiale!
Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Häppeningi tiim:
Intervjuu: Kaisa Tooming
Fotograaf: Anni Viskus Photo
Loovidee/stilistika: Kaisa Tooming
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)
Hair by Kerttu Salujärv (Ilustuudio Mimoos)
Assistendid: Eeva Sova, Raili Ots
Aksessuaarid: Kuu Ruum, t r i i n u t i i s e l , TALI disainipood ja erakogu
Pildistamisse andsid oma panuse lisaks: Saart Films, KÄT, Stella Soomlais, Streetwear by kirju, ShoeShop, State of Zoe, Studio August, IDA TAU (TALI disainipood), Marion Isabelle Varik, Valhalla Factory, Ellu sallid, Good Mood Food
Pildid jäädvustasime Tilk! kosmeetikabrändiga projekti “Tilk!, Häppening ja kolm muusat” käigus
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.