Sandra LeushinaKohtla-Järvelt pärit Ivar Murd ja Raul Saaremets ei vandunud alla keerulistele aegadele ning korraldasid ka sel suvel põrandaaluse hõnguga muusikafestivali Mägede Hääl.
Väärika line-upi ja muusikat austava publikuga festival võitis Häppeningi tähelepanu aasta-paar tagasi, sel korral otsustasime kohale minna. Nii me end möödunud nädalalõpul keset põlevkivitööstuse poolt kujundatud maastikku leidsimegi.
Festivali algustunnid möödusid veidi valulikult – ürituse ala ajas esmalt natuke segadusse, heliga oli mõningaid probleeme ja industriaalromantiline biit duolt Vera Vice hangus kuskile mägede taha. Õigupoolest, biit oli olemas, aga tehnilised errorid ja lagipähe kõrvetav päike lihtsalt ei andnudki süvenenud kuulamiseks asu. Sellest on muidugi kahju, sest festivali avanud Vera Vice on silma paistnud kui üks huvitavamaid kollektiive, keda uudistama minna. Nendel pahuratel hetkedel suutis tuju üleval hoida väiketootjate poolt valmistatud maitsev lambaliha šašlõkk – kiitus kokale.
Õnneks võib veendumusega öelda, et sealt edasi läks õhtu ainult paremaks. Ajukaja ja Mart Avi industriaal-keskkonda kaunistavad helitasandid tekitasid tunde, et festival on alanud. Põnev muusikaline kooslus Chemsex Trails viis kuulaja progresseeruva müramuusika ja eksperimentaalse saksofoni saatel omaette dimensiooni ning õhtuhämaruses üles astunud amatsoonid kollektiivist HUNT jäävad kindlasti meelde kui ühed müstilisemad olevused Eesti muusikamaastikult. Loodan, et Brigitta maha kukkunud laptop jäi siiski terveks! Kirsiks tordil oli Jarek Kasari imitatsioon Koit Toomest ja vaimukad viited segastele asjaoludele poliitmaastikul. Nostalgilised palad minevikust “Head ööd” ja “Harald ja Matilda” mõjusid tähistaeva all kohe eriti ilusatena. Ei saa mainimata jätta Haigla kutte, Atsi ning Krisi, kes said klubisemas peotelgis rahva mõnusalt käima ja tantsima.
Tänavuse Mägede Hääle puhul oli näha ja tunda, et koroona-ohus ei ole kerge organiseerida suurüritust. Julgen oletada, et korraldustiim pidi tegema järeleandmisi, mis mõjutasid festivaliala ülesehitust – omavahel kokkupressitud lavad ja siin-seal ebaloogiliselt disainitud ala ei pakkunud rahvale väga palju võimalusi lihtsalt olemiseks, kõvadest nivoodest puhkamiseks ja restardiks. Seda just eriti võrreldes eduka eelmise aastaga, mida ka mitmed selle-aastased külastajad heldimusega meenutasid. Teiselt poolt vaadatuna taastas Mägede Hääl pigem hubase väikefestivali vaibi. Hubasust oleks juurde soovinud pisemate chillimis-nurkade läbi, samas täitis ka skatepark ning välikino seda funktsiooni. Müts maha korraldajate ees, kes vaatamata raskustele võimalikud ning toimivad variandid leidsid. Oleme priviligeeritud rahvas, saame nautida festivale, kontserte ja muid üritusi ajal, mil paljudes riikides on see mõeldamatu. Jõhvi loomekeskuses toimuma pidanud afterparty-klubiõhtu jäi küll ära, kuid ka see ei jäänud lahenduseta, festivali jätkati päevases vabaõhu vormis, tuttavlikel Kaevandusmuuseumi aladel.
Jääme ootusärevuse ja põnevusega ootama uut aastat, et taaskord seigelda metsikutel Ida-Virumaa kaevandusaladel ja kohata kodumaa põnevamaid alternatiivmuusika artiste.
Fotod: Juss Saska
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui väljaande ja fotograafi referentsid märgitakse nähtavalt.