KülalisautorSõge pühendumus, töötahe ja armastus muusika vastu võivad viia paikadesse, mille kohta tavatseme öelda, et me ei julge nendest unistada. Magistrikraadiga jazz-bassimängija Mai Leisz, vastupidiselt, on unistanud suurelt, aga teinud nende täitumise nimel ka väga palju tööd. Ta ei ole mitte ainult bändiliider, helilooja ja arranžeerija, vaid ka avatud mõtleja, kelle igapäevatoimetused mööduvad täna LA-s, kuid kes on üles kasvanud siinsamas Eestis, Saaremaal.
Käesoleva kuu lõpus saabub Mai koos Rootsis koolikaaslastest kokku kutsutud ansambliga MaiGroup Jazzkaarele esitlema oma kolmandat albumit “Metamorphosis”. Kuigi Maiga võiks vestelda paljudes muudes kontekstides, on käesoleva usutluse fookuses tema muusikaline areng, autorilooming ning MaiGroupi 23. aprillil ilmuv kauamängiv. Saage Maiga tuttavaks!
Mai, kuidas Sa vastaksid täna sellisele küsimusele, nagu kes Sa oled?
Mäletan, et 12 aastat tagasi ühes intervjuus pidin vastama samale küsimusele ja tol ajal ütlesin, et olen õrna südamega tugev tüdruk. Õrnus ei ole kusagile kadunud, aga nüüd olen tugevam, targem ja kindlasti palju kogenum.
Ent kui Sa vaatad tagasi oma teekonnale tänasesse päeva, siis milliseid sündmuseid pead võtmetegurlikemaks kasvamisel selleks muusikus, kes Sa täna oled?
On vast nii, et kõik meie sõnad ja teod toovad meid sellesse punkti, kus viibime praegu. Minu elus on olulist rolli mänginud varajased viiuliõpingud, mis õpetasid mind distsiplinaarselt harjutama; ansambel 2+2=5 Tiit Pauluse juhtimisel, kui olin alles jazzmuusikat ja basskitarri avastamas. Sellele järgnenud õpingutel Otsakoolis Raul Vaigla käe all ladusin tugevat vundamenti oma edasisele muusikuteele, kus järgnevad seitse õpinguaastat tegelesin Rootsis oma oskuste lihvimise ning muusikalise identiteedi loomisega.
2010. aastal panin kokku MaiGroupi ja kindlasti on oluliseks verstapostiks kahe albumi väljaandmine 2013. ja 2015. aastal.
Kohtumine David Crosby’ga ja tema bändiga liitumine on olnud elumuutev kogemus. Ent, nüüd tagasi vaadates tean, et terve elu on iga minu ekslev samm ja tee viinud mind kohtumiseni Greg Leisz’iga Stockholmi vanalinna tänaval 2015. aasta juunis.
Foto: Anna Webber
Oled varasemates intervjuudes rääkinud lugusid sellest, kuidas jõudsid basskitarrini, ent rääkimata on jäänud lugu äratundmisest, mis leidis aset Sinu ja jazzmuusika vahel. Kuidas te armusite?
See juhtus siis, kui hakkasime Tiit Paulusega bändi tegema. Olin siis vist 15-aastane. Tema hakkas mulle vaikselt jazzmuusikat sisse söötma. Igal pühapäeval korraldas ta Kuressaare Muusikakoolis “Pauluse pühapäevakooli”, kus tegelesime ainult muusika kuulamisega. Alguses kuulasime natuke pehmemat muusikat nagu Norah Jonesi ja Jamie Cullumit, aga sealt edasi tulid juba Keith Jarrett, Wayne Shorter, Jim Hall, Wes Montgomery, Miles Davis, John Coltrane, Pat Metheny jne.
Tiit alati õpetas, et tuleb minna juurte juurde – tuleb kuulata neid artiste, keda meie lemmikud on kuulanud ja kellelt nemad on inspiratsiooni ammutanud.
Mingi aeg oli mul ka Frank Sinatra ja Ella Fitzgeraldi periood, keda ma siiani väga armastan. Mingi aeg kuulsin Weather Reporti ja Jaco Pastoriust ning see kõnetas mind väga sügavalt. Sealt siis toimus ka väike pööre jazz-fusioni poole.
Milline on Mai jazzmuusika?
Minu muusikas on väga oluline koht meloodial. Meloodial, mis kõnetaks mitte ainult teisi muusikud sellepärast, et on põnev või keeruline, vaid ka tavainimesi, ja pigem sellepärast, et see muusika puudutab nende hinge. Minu muusika on sisekaemuslik, seiklushimuline ja täis vabadust eneseväljenduseks minu kaasmuusikutele.
Ilmselt peaksin seda küsima Su bändiliikmetelt endilt, kuid mis Sa arvad (ja võib-olla ka tead), mis Sinu komponeeritud muusikas neid paelub?
Omasõnutsi armastavad nad minu lugude meloodilisust ja sügavust. Seda on väga liigutav kuulda. Üks oluline aspekt on kindlasti see, et kuigi ma panen suure osa oma muusikast kirja, siis sellegipoolest on neil väga palju vabadust iseennast minu muusikasse panna. Ma ei ole diktaatorlik bändiliider kohe kindlasti mitte ja ma kuulan huviga, mis minu kaasmuusikutel öelda on.
Meil on bändis väga eriline sünergia ja lausa telepaatiline ühendus.
Tihtipeale me ei peagi üldse rääkima, et mis nüüd saama hakkab – nad justkui loevad minu mõtteid. MaiGroupi uuele plaadile kirjutasime tunni ajaga stuudios olles kõik koos ka ühe loo, mille me järgmisel päeval juba salvestasime. Loo nimi on “Palos Verdes Blue” – maailma kõige haruldasem liblikas, kes elab ainult Palos Verdese poolsaarel Los Angelese lõunaosas. Kõige maagilisem on see, et ma elan sellel samal poolsaarel. See lugu tuli väga äge, mis tekitas küsimuse, et miks me varem koos muusikat kirjutanud ei ole! Me oleme muusikaliselt ikka väga ühel lainel.
Foto: Alan Kozlowski. Vasakult Jonathan Lundberg, Calle Stålenbring, Björn Arkö, Simon Berggren ja Mai Leisz
Rääkides aga bändiliidri rollist, siis kui mugavalt Sa ennast MaiGroupi eesotsas tunned? Või kas seal ongi üldse võimalik end mugavalt tunda?
Bändiliidri roll on ikka raskem, aga eks üheksa koosmängitud aastat on meid kõiki õpetanud ja teravamad nukad maha lihvinud. Muusika mängimine on selle asja juures kõige lihtsam. Kõik see, mis eelneb ja järgneb muusika mängimisele – finantsid, logistika, promo – sellega ma vist ei harjugi kunagi ära.
Kas seekordne salvestamisprotsess on varasematest kuidagi erinev ka?
Seekord oli kõik teisiti.
Selle asemel, et salvestada plaat Rootsis, mis oleks kindlasti olnud mugavam ja palju odavam variant, otsustasin, et kuna minu elu on nüüd siinpool Atlandi ookeani, siis ma peaksin töötama ka siinsete inimestega.
Muusikute ringkond on siin väike, nii et paljud asjad tulid läbi kontaktide – salvestuse Groove Masters Studios aitas organiseerida minu hea sõber Jackson Browne ning helimehe valiku osas aitas Greg, kes kutsus oma hea sõbra Jim Scotti. Teda tuntakse peamiselt koostööst Tom Petty, Stingi ja Bob Dylani ja paljude teistega. Jim ka mixis terve albumi.
Selle üle on eriti hea meel, et see plaat ei ole salvestatud enam kuskil pimedas jazzikoopas, vaid tipptasemel stuudios oma ala tippude poolt analoogtehnikat kasutades. Ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu muusika võib nii hästi kõlada.
Millised teemasid kätkevad endas MaiGroupi kolmanda albumi palad?
Albumi nimi kannab pealkirja “Metamorphosis” ja see räägib nendest suurtest muutustest, mis minu elus on toimunud: väikesest Saaremaa külast Los Angelesi betoondžunglisse, muusikatudengist maailmas tuuritavaks muusikuks, õnnetust õnnelikuks…
Palju on olnud kasvamist, arenemist ning õppimist. Palju on olnud lahtilaskmist vanadest mõttemustritest, et saaks tervitada uut ja värsket elujõulist energiat.
Albumilt, mille Sa produtseerisid koos oma abikaasa Greg Leisz’iga, on ilmunud ka juba esimene singel. Soe ja hingestatud.
Jah, “Here It’s Almost Sunset” on lugu, mille kirjutasime koos Crosbyga ja see ilmus tema “Sky Trails” albumi peal 2017. aastal. Tegime MaiGroupiga täiesti uue versiooni, millele David oma vokaalid peale laulis. Meie Gregiga tegime taustavokaalid. Oleme Crosbyga veel lugusid kirjutanud ning üks lugu ilmub ka tema järgmisel kauamängival. Lisaks Davidile on plaadil külalisesinejatena veel Bill Frisell, Greg Leisz ja Charles Lloyd.
Igatahes, ootame siin kodumaal Sinu kolmandat albumit väga-väga. Ja Sina ilmselt selle Eestis selle esitamist ka?
Ma ootan alati, et saaks isamaale naasta. Mul on juured väga sügaval ja ma igatsen oma Eesti perekonda ja sõpru iga päev. See on nii eriline tunne, kui nad veel publiku seas ka on.
Siin külastad vast koduseid, ent mida Sulle muidu oma “vaba ajaga” meeldib ette võtta?
Ma tegelen loominguga nii- ja naapidi. Mulle meeldib fotograafiaga tegeleda, eriti pärast seda, kui ma endale korraliku kaamera sain. Mulle meeldib maalida, joonistada, kirjutada ja looduses olla. Heas füüsilises vormis katsun ka end hoida.
Unistamisest rääkides, siis millised unistused sul veel täitmata on või millised hiljuti lisandunud?
Ma arvan, et unistused, nagu inimesedki, muutuvad ajaga. Mõned asjad, millest omal ajal unistasin – Jumal tänatud, et täide ei läinud! Quincy Jones on öelnud, et tuleb unistada nii suurtest asjadest, mis mitte kunagi ei täitu, sest see hoiab meid alandlikuna ja tänulikuna selle eest, mis meil on.
Mina olen alati suur unistaja olnud, ent samal ajal tipu poole pürgides väga palju tööd teinud.
Praegu unistan sellest, et saaksin jätkata rahulikult samal kursil. Kõik suured unistused, mis peavad täituma, täituvad. Ja need väga väga suured unistused, mis ma tean, et mitte kunagi täide ei lähe… Ma olen tänulik.
Mai esineb Jazzkaare raames 24. aprillil Haapsalu Kultuurikeskuses, 25. aprillil Rapla Kultuurikeskuses ning 27. aprillil Punases Majas, Tallinnas. Päev varem annab ta ka Tallinnas Jazzkaare kodukontserdi.
Piletid Maigroupi kontsertidele leiad Piletilevist.
Jälgi tema tegemisi ka Facebookis ning Instagramis, sest 23. aprillil jõuab “Methamorphosis” kuulajateni juba täismahus.
Intervjuu: Hanna Mari Villsaar