Manna dilemma: olla rebel kunstitšikk või minna raadiosõbralikku teed?

Manna edu raadiohittide- ja trendimuusika valdkonnas on olnud silmapaistev, tema eelmine LP “Manna” põksus moodsa R&B taktis ja lükkas ta lennukalt üheks meeldejäävamaks nooreks muusikuks kodumaal. Uus Manna kauamängiv “I can do anything if I want to” ajas aga veidi segadusse.

Justkui kahest erinevast poolusest kureeritud album peaks autori sõnul peegeldama vaimset tervist puudutavaid aspekte. Teos seisab sünguse ja helguse ristteel, siiski ei ole ma veel päris kindel, kas antud LP seda sõnumit piisavalt edasi kannab. On see statement-album? Kuulajana tekkis tunne, et Manna seisab dilemma ees – kas olla rebel kunstitšikk ning näidata oma sügavamat poolt või jätkata laia kuulajaskonnaga raadiosõbralikku teed? Tundub, et ta otsustas valida mõlemad teekonnad, kuid kahte korraga paraku ei pruugi purki saada.

LP “I can do anything if I want to” intro skit on irooniline pilguheide “kõik on fain” temaatikale: enesepettusega tegelemine ja vaimsete probleemide varjamine polegi ju okei. See on väga oluline sõnum. Sellest ideest kasvavad välja palad “eerie” ning “my mommy terrorizes me”, mis oma pealkirjade poolest peegeldavad mässavat teismelist, kes kannab endas maailmavalu. Oleks soovinud veelgi rohkem süngust, veelgi rohkem industriaali, Zola Jesust või Fever Ray’d. Kui keerata vinti peale ning minna ootamatut teed, siis ikka täiega.

Minu jaoks vast kõige paeluvamaks looks esimeselt albumipoolelt on “i am so happy i didn’t kill myself” – lohakas, kidrane ja pehme rokk, mis sobis autori häälega. Seejärel keerab album “vanaks heaks Mannaks” – mannavahuseks R&B-ks. “poor woman’s gold” on mõnus meenutus artisti eelmisest kauamängivast, sama võiks ka öelda kummalise pealkirjaga pala “TAME IMPALA GAVE ME HEAD” kohta.

Ühelt poolt kõlas kogumikul uus ja ootamatu industriaal-roki hübriid, teiselt poolt jätkas muusik talle varasemast omase R&B-mõminaga. Võib-olla oli muusiku püüdlus näidata oma sügavama poole olemasolu, kuid ta ei läinud päris all in, miksides heliteosele turvalisust ning kuulsaid namedroppe kogupere lemmikute nublu ning Ingeri näol.

Üldpildis on Manna endine suund meeldivam ning terviklikum. Samas, loomulikult võiks ja peaks iga kunstnik ennast otsima ning katsetama – selles mõttes suur kummardus! Nagu ka albumi pealkiri ütleb – kõik loominguline on lubatud, kui vaid tahta. Albumi tervikule oleks aga kasu toonud ehk kahe poole eraldi avaldamine.

Kuula albumit:

Artikkel on ilmunud ka ERR kultuuriportaalis.

Päisefoto: Alina Birjuk