Külalisautor
Traditsioonilisema räpi maastikult tuntud EPT riimimees ning Sabka & Maci & Onu Jobska taskuhäälingu (või kuidas nemad nimetavad – taskuröökingu) üks eestvedajatest Onu Jobska ehk MC Jobeneva Vrott kogus kokku kümme aegumatut räppmuusika pala, formuleeris need muusikasoovituseks ja lisas juurde oma memuaarid. Nimelt pajatas Janno Kekkonen pseudonüümiga Onu Jobska iga träki juurde oma elulised lood, et illustreerida ühe vanakooli radikaali väljakujunemist ning praegusi tõekspidamisi. Pane muusika mängima ja tutvu ühe tõsipea läbielamistega!
Tatt, mis tatt
Oli aasta 1995 ja käimas suvevaheaeg. Olin värskelt 12-aastaseks saanud poisihakatis, kel tuhhi sees nii, et tolmab. Sattusin Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi staadionile, kus suured poisid parasjagu tänavakossu mängisid. Platsi kõrval oli kellegi siks ja katusel lärmas Melodia puitkastist mulle täiesti tundmatu muusika, mis ei olnudki “see päris” muusika, vaid müstiline ja kaasahaarav rasvane tõmmis. See loopis 4 biiti kordust ning selle peal oli värinaid tekitav sõnaseade oma silbimängude, rõhkude ja hakkimistega. Esimene kord, kui meeled ja retseptorid said sahmaka manti, mille leek ei ole praeguseks hetkeks väga muutunud. Liikusin häbelikult väljaku äärde ja küsisin vanematelt poistelt, et mis muusika mängib ning kinnitasin, et see ongi nüüd mu lemmikmuss. Kutid naersid ja muhelesid ning palade omanik küsis nii muuseas, et äkki tahan ka koopiat.
Nendest esimestest sekunditest räpist piisas, et minu käitumine muutuks. See ülbus nõuda suurtelt poistelt kraami ja nii kindlal meelel, tuli endalegi suure üllatusena. Minu õnneks peeti mulle pallimängude vahel ka paar tundi loengut: sain teada, mis muusika see on, kust kohast pärineb ja mis selle skene sees täpsemalt toimub. Selgus, et tegemist oli räppmuusikaga/hip-hopiga (kusjuures, ma ei ole siiani aru saanud, mis neil vahet on?!).
Esimene lugu, mida sel 1995. aasta saatuslikul suvepäeval kuulsin oli Ol’ Dirty Bastard “Shimmy Shimmy Ya”:
Ülekooli vana
Aastal 1995 läksin ma viiendasse klassi. Sinna minnes teadsin, et mul on kodus 4 kassetti, otsast lõpuni räppi täis ja mille koopiad tegi mulle härra Kase. Nendeks kassettideks olid Ol’ Dirty Bastard, Ice-T, Cypress Hill, Raw Breed ning kogumik, millel ilutsesid Wu Tang, Fat Joe, Big-L, The Artifacts, House Of Pain jt. Mäletan, et koolimajja astusin nagu senjoor keset kevadet. Suvega olin need kassetid ribadeks kuulanud ja olin väga õnnelik, et kosmos mind hip-hopini juhatas. Koolis ütlesid kõik, et olen nii muutunud ja küsisid, miks ma nii imelikult kõndima olen hakanud ning miks mul sooja ilmaga must lohvis müts peas on. Selgitasin kogu klassile, et nüüd olen räpivend ja ükski tatt ei köhi!
Kilingi-Nõmmes sel ajal uut muusikat veel väga ei liikunud, vähemalt mitte minu vanuseklassis. Kahjuks oli klassikaaslaste huvi räpi vastu väga leige, vaikselt hakkas sisse mädanema eurotümps ja kohalikud artistid andsid ka päris korralikku vaipa. Igal juhul, need 4 kassetti ammendusid end 95nda lõpuks ära ja oli tarvis uusi juurde hankida. See hankimine käis raskelt – peamiselt oli see ootamine, sest polnud kuskilt midagi sebida, räppi polnud lihtsalt saada. Sati pealt sai nädalavahetuste öösiti MTV ja VIVA pealt räpisaateid vaadatud, kuid boombap’i tuli sealt harva.
Ribadeks kuulatud lood Cypress Hill “Lick A Shot”, Raw Breed “Gangway”:
Kõige uhkem olin Artifacts “Wrong Side Of Da Tracks” üle:
1996-1998 ehk kuldajastu ning selle kiire lõpp
Aastal 1996 hakkasid kraanid jooksma igas Eestimaa nurgas ning lääne kaup vallutas kogu maa. Pärnu turule saabusid nagu kosmosest Poola “originaalid’’ ehk ümberlindistatud kassetid. Särke ja mütse ilmus samuti müügile. Tänu sellele, et “Poola originaalidel” olid ümbristeks värviprinteriga paljundatud originaalteoste esikaaned, nägin mõnda päris kujundust reaalselt alles palju hiljem. Muide, kaanepilte sai salaja paljundatud kooli raamatukogus ja kodus sai koopiaid lindistud ümber kassettidele. Panin toona korraliku poe püsti ja pakkusin neid enda tehtud “originaale” räpifännidele. Kõik kolm fänni, lisaks minule, said varustatud eheda boombap’iga.
Kõik oli tollal minusuguse nolgi jaoks kallis ning ümberlindistatud kassettide müügiga rikkaks paraku ei saanud. Kuna kraami ei olnud kogu aeg võtta, sest internetti ega kiireid lahendusi sel ajal ei pakutud, pidin kuulama igasugust räppi, mis mulle üldse ei meeldinud. Selle tulemusena ehitas mu räpigeen endale ümber korralikud vallid ning selgitas välja, mis sobib ja mis mitte. Toona saigi minust räpiradikaal, kelle maitset kangutada ei olnud enam võimalik.
Kuldajastu parimad palad The Whooliganz “Put Your Handz Up”, I-Power “Coming By Night” ja House Of Pain “On Point”:
1998. aastal, kõige trueheadilikumal ajaperioodil saabus aga kiire lõpp, kui liitusin kohaliku punkansambliga. Pea aasta hiljem panid kaaslased mind fakti ette, et kas bänd või räpp. Tegin otsuse trummikarjääri kasuks. Musta värvi lohvis müts asendus värvitud juuste ning harjaga, sulejopet asendas neetidega nahktagi ning tossude asemel Alpi saapatehase toodangsaapad variant nr 2, ehk Alpi 2-d. Minust oli saanud punkar väljast, kuid räpisädet minu põues see uus eluetapp ei kustutanud.
Musta hobusena Uuralite kaudu tagasi
Olen oma pungiperioodi üle õnnelik, sest tänu sellele oskan rahuldaval tasemel trumme mängida. Terve pungiaja ei kuulanud ma räppi üldse – 2003. kuni 2015. aastani teadsin, et Eestis on A-Rühm ja Toe Tag uute tulijatena Cool D kõrvale tekkinud. Midagi olin veel siit-sealt kõrva taha pannud, kuid see oli ka kõik. Välismaa artistide teadmisega olid põhimõtteliselt nukrad seisud. Seega katkes minu side räpiga aastal 1998 ja jätkus sealt, kust pooleli jäi alles 2015. aastal. Toona ühinesin Pärnu räpigrupeeringuga EPT ja seal oldud ajaga olen muutunud veidi pehmemaks, kuid põhisuund muusikamaitsel on kindlalt jäänud 1995ndal paika pandud piiridesse.
Tegelikult ei tea ma hip-hopist suurt midagi, ei faktidest ega artistidest ning nende loomingu kohta mul tihtipeale teadmised ja kogemused puuduvad. Sellest piskust aga piisab, et saaks paika filosoofia ja tõekspidamised, millede eest seisan praegugi. Olen jõudnud selgusele, et räppmuusikat luua on üliäge, sest lustida saab palju.
Kas muusikamaitse on siis ajas muutunud?! Teknical Development “Line Jumpers”, La Base & Tru Comers “L’Ame Son”:
Mida see kõik nüüd kokkuvõtteks tähendab?
Olen mitmeid kordi kuulnud artistide suust, et vanakool on minevik ja läbipõetud periood ning progress peab ajaga kaasas käima. Olen nõus, et muusika peab edasi arenema ja peab saama vabalt kulgeda, kuid see ei tähenda, et muusika sees asuvaid stiile ei võiks ega peaks põhjalikult analüüsima. See, et soovin kuulata põhjalikult, on minu meelest just positiivne. Avastan pea igal nädalal uue vana artisti aastast 95+ ja olen veendunud, et avastan ka jätkuvalt. Kui tahta saada meistriks, tuleb alguses olla õpipoiss. Meistri staatus tuleb välja kuulata!
Viimaseks valisin hea Eesti räpiloo, mis tegelikult ei olegi traditsiooniline lugu, vaid LSTEELO “Tallinna Kõrgeimal Mäel” plaadiesitluse tunnuspala:
Artikli autor: Janno Kekkonen ehk Onu Jobska
Päisefoto: erakogu