Sandra LeushinaField recordingu ning juhuslikkuse usku eksperimentaalne artist Liis Ring on muusikas tegutsenud juba pikemat aega. Seda nii kollektiivides kui ka soolo-artistina. Näiteks on ta kuulunud bändidesse Animal Drama, Mirabilia, Talamak ja teinud ilusat muusikat pseudonüümi cirkl alt. Tänasel päeval kaunistab Liisi loomingut tema pärisnimi: ilmunud on mitu isikliku päeviku stiilis helikandjat, millest osad on avaldatud iseseisvalt ning viimatine neist plaadifirma Õunaviks alt.
Liis Ringi mitmekeelne ja unenäoline looming on paeluv. Kasutasime võimalust ning piilusime tema põhjamaisesse helikeelde ning värskeima kauamängiva “Woolgathering” telgitagustesse. Lisaks avas Liis meile oma väärtushinnangud muusikuna ja jutustas ka lihtsamatest argipäeva tegemistest.
Sinu albumi “Woolgathering” kujundus nomineeriti sel aastal Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2020 poolt aasta parima plaadikujunduse tiitlile. Kas see oli Sinu jaoks üllatus või sihtisitegi kujunduse kaasautori Christoffer Rutströmiga teadlikult albumi disainiauhinnale?
See oli küll täielik üllatus nii minu kui Christofferi jaoks! Esimest korda mõtlesin disainiauhinnale ausalt öeldes siis, kui nominatsioonist teada sain.
Kui oluline on Sinu jaoks ühe albumi kujundus?
Tegelikult on väga oluline! Eriliselt kohe vinüülplaatide puhul, mis ju formaadilt on nii suured… Ise asetan tihtilugu mõne enda arvates eriliselt kauni plaadi kas seina najale või mujale nähtavale kohta silmailu pakkuma. Aga mitte ainult visuaalses mõttes pole albumi kujundus oluline, vaid ka sisulises – minu enda kui artisti jaoks, aga ka teiste plaate käes hoides, on väga oluline tunda, et kujundus on muusika käepikendus… Et nad on omavahel kooskõlas ja kannavad sama sõnumit.
Kuidas sai kujundus selline nagu ta on ja miks?
See on kuidagiviisi juba traditsiooniks saanud, et mõtlen ise oma albumitele visuaalse lahenduse. Peale oma debüütplaadi ilmumist (cirkl ”Fables of a Faraway Land”), mille disainis väga kaunilt Eiko Ojala, olin kujundanud mõlemad oma EPd ning plaadifirma Õunaviks tuli lahkelt minu palvele vastu, kui ennast ise ka uue LP disaineriks pakkusin.
Tegelen aktiivselt muusika kõrvalt fotograafiaga ja minu jaoks on väga oluline roll paikadel, kust inspiratsiooni ammutan, salvestan ja oma igapäevast elu elan. Albumi kujundusele mõeldes oli rõhk sellel, et see oleks mulle endale sama isiklik ja “oma” nagu loodki. Seal on kasutatud minu enda fotosid ajast, mil albumi materjal valmis ning ka tekstid on minu enda käega kirjutatud, nagu päeviku sissekanded… Mida nad, muuseas, suures osas ongi! Mul on üsna kindlalt välja kujunenud visuaalne maitse ning pidasin väga oluliseks, et saaksin seda väljendada sellisel moel, et disain ja muusika moodustaksid koos terviku.
Pildikeel peaks kandma edasi albumi helikeelt, eks. Aga tee meile ikkagi puust ja punaseks – milline siis on “Woolgathering’i” helikeel Sinu kui selle autori jaoks?
Oeh, oleks ma vaid selline sõnasepp, et oskaksin seda puust ja punaseks teha.
Heli räägib minu eest seda, kuhu sõna üksi ei küündi. Aga kui siiski proovin sõnu leida, siis võib-olla on helikeel sellel plaadil õhuline, põhjamaine, unistav; võib-olla on seal mõjutusi lo-fi popist, ambiendist, r&b’st… Võib-olla on seal paras annus kuuldemängulisust ja kodukootust. Mul on tunne, et see, mida seal kuulen muutub ajas, ja tegelikult ei olegi kunagi enda jaoks päris täpselt ära defineerinud, mis see “minu helikeel” on. Kindel on, et see on aus ja vahetu album, killukestega mu elust, mis lugudeks kokku põimitud. Miks just sellisteks lugudeks ja sellisel kujul on aga alateadlik, juhuslik… Ilmselt juhtus sel hetkel minu kätte näiteks kas mõni vana trummimasin või siis juhtusin olema kuskil, kus nurgas seisis vana kitarr. Ja nii olukord ise kujundas helikeele.
See jutt on ka muidugi tohutult subjektiivne – mulle just meeldib see, et kuulajal on õigus tõlgendada, (ära) tunda, arvata ja kritiseerida täiesti vabalt, ilma minu/autori arvamust või stoorit teadmata.
Minu kui kuulaja jaoks kulgeb “Woolgatheringil” olev muusika üsna vabalt, puudub selge piir. See ei ole üldse halb, vastupidi! Kasutad palju erinevaid nüansse: müra, looduse- ja argielu helisid, on tunda elektroonilise mussi mõjutusi, ambienti… Kuid see kõik on teatavas unenäolises vormis. Kuidas album sündis – räägi salvestuse protsessist ja inspiratsioonist ka.
Väga äge kuulda, eelmise vastuse foonil! Nagu eelnevalt korra põgusalt juba mainisin, siis on minu loomisprotsess väga juhuslik ja argine, sõna positiivses mõttes. Tihti juhtub, et leian mõnda uude kohta saabudes mõne põneva eseme või iseäraliku heli, mis ratta käima lükkab. Olen mitu aastat juba diktofoni taskus kandnud ning igasugu ümbritsevate helide jäädvustamine ehk field recording on üks mu suuri kirgi. Aga inspiratsioon ei ole loomulikult ainult helidest tulenev. Inspireerun elust enesest, ootamatustest, maagilistest kokkusattumustest, fotograafiast, kunstist, suhetest teiste inimestega, valgusest, loodusest, kirjandusest ja ajast. Olen uudishimuliku loomuga, juurdlen ja protsessin iga päev mõne painava küsimuse üle. Muusika on hea koht, kus auru välja lasta. Ma ei planeeri salvestusi tavaliselt ette, kuna mul on mõnda aega juba selline meetod, et salvestan loo võimalikult kiiresti pärast inspiratsioonihetke, seal samas paigas ja nende vahenditega, mis käepärast. Kui neid vahendeid osutub liiga väheks, siis salvestan nii palju, kui antud hetkel saan – sellele materjalile ehitan hiljem loo produktsiooni üles.
Põnev! Oled teinud muusikat erinevates projektides ja rollides, näiteks kollektiivis Animal Drama ning Talamak, soolona kandes presudonüümi cirkl, Galaktlaniga oled teinud koostöös lühialbumi “Paralleel”. Muusikaline ampluaa on Sinu teekonnal olnud eripalgeline. Kuidas end muusikuna iseloomustaksid?
Teekond on tõesti olnud päris kirju! Minu muusikaline identiteet on samuti olnud pidevas muutumises… Paljud ehk ei tea, et õppisin nooremana jazzkitarri ning et minu suurim unistus oli kirjutada muusikat oma fusion-bändile. Tartus Elleri-koolis (mille ka lõpetasin) oli palju teisitimõtlejaid koos ja sealt koorusid nii Animal Drama kui ka Talamak. Eks kõik need kogemused vormisid mind – nii mõnigi on öelnud, et kuuleb minu muusikas tugevaid proge-mõjutusi ja see ongi täiesti loogiline.
Kannan muusikuna endas kõiki kunagisi ja praeguseid kogemusi. Kuid olen loomult väga otsiv ja samas ka kindlameelne, isegi jäärapäine. Võib öelda umbes nii, et tean täpselt, kuidas ja mida teha tahan, aga päevad pole kunagi vennad.
Ühes 2014. aasta intervjuus mainisid, et kirjutasid oma soolo-loomingut valdavalt sahtlisse; et seda ei näinud ega kuulnud ka Sulle kõige lähedasemad inimesed. Kuidas sooloni jõudsid ning mis oli murdepunktiks otsustamisel, et nüüd on aeg end maailmale avada?
2013. aastal kevadel laadisin paar demo Soundcloudi üles. Tegelikult ei julgenud, aga miski ikka sundis. Mõtlesin, et kui panen nimeks cirkl, siis libiseb märkamatult minu isikust mööda. Peaaegu keegi mu muusikutest-sõpradest ju ei teadnud, et peale jazz-fusioni või Animal Drama midagi muud viljeleksin, ja ma polnud ise üldse kindel, kas see kraam üldse “okei” oli. Jagasin linki oma Facebooki seinal ikkagi vist ka lõpuks, aga ainult valitud sõpradele. Siis läks kuidagi nii, et keegi neist kuulas ja jagas omakorda seda laiemale publikule. Ühel päeval oli mul postkastis kiri Villem Valmelt (Õunaviks), kes lugusid kiitis ja uuris, ega mul rohkem materjali pole. Oli küll, põhimõtteliselt terve albumi jagu… Villemi tagasiside julgustas mind väga, ja ega ilma temata poleks kindlasti veel aastaid ametliku reliisi poole julgenud vaadatagi. Aga meil oli paari kuuga juba debüütplaadi plaan paigas. Nimeks jäi esialgu cirkl.
Tänaseks oled avaldanud mitu albumit, “Satori”, “Åker” ning juba mainitud kauamängiva “Woolgathering”. “Satori” oli mingis mõttes Sinu loomingus pöördepunktiks – jätsid maha pseudonüümi cirkl ning liikusid rohkem kontseptuaalsuse poole isikliku nime alt. Kuidas end senimaani tundnud oled?
Väga hästi! Super kogemused on olnud kõik reliisid, ja publikut on ka vaikselt, aga stabiilselt juurde tulnud. Ise välja antud EPd olid eriti õpetlikud, kuna kogu asjaajamine oli minu enda õlul… Teeksin iga kell uuesti läbi selle protsessi. Aga muidugi on tore ka leibeli alt reliisida. Mul on tohutult hea meel, et Õunaviks on algusest peale minuga olnud ning et nii “Fables of a Faraway Land” kui ka “Woolgathering” on jõudnud suuresti tänu Villemile nii paljude kuulajateni. Ma ise pole suurem asi enda promoja – ja mänedžeri pole siiamaani.
Kui nüüd mõni mänedžer endast märku annaks, kas võtaksid pakkumise vastu?
Hehe, hea küsimus! Olen alles viimasel ajal hakanud tundma, et ehk oleks tore ja kohati ka vajalik kui keegi veel abis oleks… Mul on praegu pigem vedanud, et kontserdid-plaadid-intervjuud on kõik ise kätte tulnud, pole pidanud ise kuskilt küsima ega kellelegi kirjutama. Aga kuskil on ju kindlasti peidus ka soov jõuda laiema publiku ette (niivõrd, kui see minu žanris võimalik) ning selleks peaks väikestviisi tööd tegema. Motivatsiooni mõttes tuleks mänedžer kindlasti kasuks, ja tiimina töötamine oleks vahelduseks päris mõnus kindlasti. Ise ma veel kellegi poole pöördunud ei ole, aga jaa, oleksin küll pakkumistele avatud, kui nüüd jutuks tuli!
Mille üle tunned kõige rohkem uhkust?
Olen uhke selle üle, et julgen oma asja ajada, et ajan seda ikka veel! Kõigi plaatide üle on uhke meel ikka. Ja selle üle, et mul on kuulajaid – pole üldse iseenesestmõistetav ajas, mil infot on nii palju – järelikult midagi läks kusagil ikka õiges suunas. Olen uhke, kui minu muusika saab panna kedagi kuskil midagi tundma.
Huvitav nüanss on minu meelest, et esitad oma loomingut nii inglise, eesti kui ka rootsi keeles. Vahel ühte lugu mitmes keeles. Miks see nii on?
Siin on mitu põhjust. Esiteks vist see, et olen elu jooksul väga palju kolinud: olen kakskeelne, kuna lapsepõlv möödus Norras ja seitse aastat täiskasvanueas Rootsis. Rootsi keel on mul ka koduseks keeleks, kuna elukaaslane on sealt pärit (ja hetkelgi elan taas siin). Kirjutan-loen rootsi keeles palju ning saan mõjutusi sealsest kultuurist. Mingi periood elasin Londonis ja suhtlesin üleüldse väga palju inglise keeles. Samuti on minu muusikalised ja tihtipeale ka kirjanduslikud iidolid ingliskeelsest ruumist. Ja eesti keel on juurte keel. Ma ei ole teadlikult teinud valikut, mis keeles midagi esitada. Lihtsalt juhtun neid kolme keelt enda omaks pidama. Aeg-ajalt tundub näiteks, et mingi nüanss on puudu, kui eesti keelt räägin… Et alles siis saab mõte terviklikuks, kui paar rootsi keelset sõna sinna vahele poetan. Ja eks tekstid sünnivad kõik mingis kontekstis, sõltuvalt millest tuleneb ka keele valik.
Kui oluline on Sinu jaoks keel muusikas?
Kuulan palju muusikat ka keeltes, millest midagi aru ei saa. Aga siis hoopiski hääldust ja keele meloodiat, nii et… Vist ikka on oluline. Tore on, kui keel annab muusikale ühe tähendusliku tasandi juurde, muidugi. Aga see sõltub täitsa sellest, mida öelda tahetakse ja kas üldse tahetakse. Vahel ma küll pigem soovin, et ei oleks tekstist aru saanud.
Mis on veel Sinu jaoks muusikas oluline?
TUNNE. Pausid. Inimlikkus… Selles mõttes, et mulle meeldib kuulda inimest produktsiooni taga. Jala tatsumist, tuba, eelmise öö magamatusest tingitud kähedat häält vms. Ja otse loomulikult meeldivad mulle igasugu põnevad saundilised lahendused, näiteks vanad süntesaatorid, kõiksugu veidrad pillid ja lindisahin, aga ma ei otsi aktiivselt muusikat, millel selline ühisosa oleks.
Ja ebaoluline?
Muusikakooli kasvandikuna peaaegu ei julgegi öelda, aga tehniline teostus on küll asi, mida muusikast aktiivselt ei otsi. Perfektsed lickid ei eruta üldse!
Räägime tänasest ja tulevikust ka. Millega sisustad oma aega täna?
Praegu elan järveäärses maamajas keset Rootsi orge ja künkaid senikaua, kuni aja mõõde jälle normaliseerub ja saab hakata taas plaane tegema. Seniks aga jälgin kevade tulekut. Jalutan, vaatlen linde, loen, pildistan, mängin kassi ja koeraga, tegutsen aiamaal. Kohe on valmis mu enda ajutine pimik mustvalgete negatiivide ilmutamiseks ja kopeerimiseks! Muusikat teen ka, mõistagi. Nii mõnedki uued lood on siin sündinud, osad neist pooleldi juba salvestatud ka. Kui sel aastal veel ei ilmu neid uuel plaadil, siis järgmisel juba kindlasti!
Sinu värskeim lugu “in fiore”, mis ilmus möödunud detsembris ka Canigou plaadifirma kogumikul “Contours”, on väga põnev ja eksperimentaalne. Kas tulevikus on oodata sellele sarnast muusikat juba ka albumiformaadis?
Aitäh! On kindlasti – kes juhtumisi mõnel mu viimasel kontserdil käis võis juba kuulda minu esituses sellist eksperimentaalset laadi materjali, mis veel albumi kujul ilmumata. Tundub, et suund on praegusel hetkel tõesti sinna eklektilisema muusika suunas – aga mul pole plaanis oma popilikumat poolt sellegipoolest hüljata. Pigem leian midagi vahepealset ja enda jaoks uut. Elame, näeme!
Jälgi Liisi tegemisi Instagramis @liisring või Facebookis!
Kuula Liis Ringi loomingut Spotifyst:
Fotod: Christoffer Rutström